Hiline Lõikus 3.5 tagasikõla
Postitatud: 21:16 17. Mär 2013Nädalaid paksus lumes sumamist, sekka mõned bandiidid ja metsaelajad. Sedasi rännates möödus aeg, igaöine külmetamine oli tekitanud mulje, et kevad kui säärane soe asi, ei tule ilmselt kunagi, enne pitsitab külm viimsegi soojaraasu kehast.
Meie toredasti üksmeele leidnud Uniooni ja Konföratsiooni ühissalgake jõudis lõppeks kohta, kus lubaduste järgi pidavat rändlema Kütt. Olime üsna ääretute mürgilaamada lähistele jõudnud ja tsiviilosapoolt näris juba üsna häälekalt kuuldav kahtlus, et kus siis to kütt on, või et kas me teda üldse siin kõnnumaal üles leiame, kui ühtäkki märkasid eespool edasi rühkinud rühma liikmed väikese metsatukakese seest liikumist. Sõdurid reageerisid nüritavale rännakurütmile vaheldust otsides innukalt ja agressiivselt, võtsime perimeetri ülesse ja nähes, et võsaelanik on üksi, sammusid osad võõrga juttu tegema.
Seisin ühe noore männikasvandiku kõrval, hoidsin ümbrusel silma peal ning närisin nälja peletuseks männiokkaid. Nahkades tegelane paistis olevat õige isik. Peagi juhatas ta asjalikult teed läbi mürgiste alade. Ei saandki me väga pikalt edasi rännata, kui leidsime veel ühe üsna eksinud olemisega kõhetu vennikese. Kahtlus puges hinge, mida enam ta seletas, see jutt kärises igast õmblusest, aga noh, samas oli üsna nõme ka relvitut inimest lihtsalt kuskil tühermaal maha lasta, seda enam et oli ta nälgind ja väidetavalt pages röövlite eest.
Saanudki me palju edasi rännata, kui tõde päevavalgele koorus, oli tüüp siiski ise mõrtsuk ja bandito, ei teagi kus imekohast ta püstoli välja võlus ja sellega vehkima hakkas, palju rõõmu tal sellest teost ei olnud, lähemal asunud sõdurid tõmbasid ta ruttu sirakile. Samal ajal aga sai ees liikunud Kütt eemal põõsastes varitsenud teise bandiidi käest tina. Pressisin läbi lume lähemale, näha polnud midagi, ere päike siras kaamelt lumelt vastu, siiski üks Konföraadi sõdur oli piisavalt täpse käega ja tabas meid varitsenud vainlast. Tegime kiirelt selgeks, et rohkem keegi meid ei ohustanud, nii saigi kütile meedikud ligi lasta ja ma ise kargasin üle kraavi bandiidi laipa läbi tuulama. Sain terve peotäie padruneid, oli see vast hea saak.
Liikusime edasi, nüüd küll aeglasemalt, sest meie teejuht oli ju haavatud. Ühel hetkal aga hakkas kaugelt eemalt silma majade moodi kogumikke. Küti sõnul olevat seal pisike asulake, mõtlesime, et kas tõesti oleme kohal, kahtlane, tasahilju liikusime lähemale, kui äkitse raputasid õhku kaks rammusat kõmakat. Hajusime lagedalt teelt kui õrn suitsuvine. Kuid kui mingit edasist agressiooni ei järgnend kogunesime teele tagasi, seda enam, et teekõrvane oli üsna kibedalt lehkav mürgine muda.
Kuna ülejäänd salgake jäi asja üle arutlema, otsustas kütt samal ajal kiirelt lähedal asuvad lõksud üle vaadata, otsutasin teda saata, mine tea, kõmakate tagamad jätkuvalt ebaselged, kuigi need kõlasid kaugelt ja ilmselt ei olnd meitega üldse seotud. Ragistasime läbi võssi pisitasa edasi, uurisin Küti käest sellal, et asunikud ta lõkse näppimas ei käi, kui ta nii lähedale nende asundusele oma püüniseid sätib. To aind mõmises, üsna vaikne vennike peab tunnistama. No ja siis jõudsimegi pärale, ma algatuseks olin üsna üllatunud, lõks puhta sassis, üleni vere ja solladega kaetud, ka rippus siin seal okstel soolikaid ja osa sitkemat liha vedeles lõksujäänuste lähedal maas ka. Kütt kirus ja uuris jälgi ning näis üsna nõutu, miski, mis oli ta saaklooma puruks rebinud ja ärasöönud, oli ilmselt mööda puid roninud, sest lume peal polnd ühtki jälge. Väga kahtlane... Kütt korjas kokku, mis veel kõlbas, pakkus mullegi ühe poolkülmund maksaribala, mekkis täitsa hästi ja liikusime teiste juurde tagasi.
Jõudnud ülejäänud salga juurde, jätkasime teekonda ja liikusime edasi nende majamoodi asjade suunas. Siis märkasimegi seal vahel liikumist, paistis et üks või kaks kogu on liikvel. Moodustasime kiirelt esialgse tutvumismeeskonna, ka meedik võeti ühes, sest teisalt hõiguti, et kas meil ei olevat säärase ameti pidajat. Kui kohale jõudsime, avanes väga huvitav vaatepilt, kõikjal oli erinevas lagunemisastmes kärujaane, suuremaid ja vähemaid. Mõtsin, et küll siin mu vennasel ja teistel tehnomeestel oleks põnev nende masinavärkide peal mürada. Laagri südamesse sisse jalutades avanes aga üsna trööstitu vaatepilt, ühe kuuri seinal oli suur punane lärakas ja ka lumi oli seal ümber ringi võikalt punaseks värvund, peagi selgus laagriliste jutust, et nende meedik oli otsustanud ise bioks hakata ja segas mingi sodi kokku, mis aga ootamatult reageerima hakkas ja valjude kõmakate saatel õnnetu hinge mööda seina ja lund laiali määris. Vähe sellest, litter oli piisavalt söövitav ja kaugele lendav, nii et ka üks kaaslastest sai viga, tolle reiehaav haises juba rõvedalt. Leena visand peale asjatundliku pilgu, teatas et siin on vaja teha tõsist oppi, muidu tuleb jalg maha saagida, kui veel viivitada. Ka ülejäänud rännusalg tuli võõraste laagrisse. Saavutasime kiirelt usaldusliku suhte, sest meie meedikud andsid endast parima, et to õnnetu hing ikka kahel jalal käima jääks.
Tõmbusin ise veidi eemale tehnikat imetlema. Seadsime perimeetri ülesse ja laagris sees viisakalt eemaldasime salved. Kohalike jutust sain aru, et kõik kes siit edasi lõunasse olid läinud, ei olnd tagasi tulnd. Kuna seal väidetavalt olid aind mürgilaamad, siis tõenäoliselt nad kõik hukka said. Siis tekkis mul mõte, et aga kui mingile kärujaanile eluvaim sisse puhuda, kui sellega kimada, siis ehk õnnestuks mürgialadest sedasi läbi rallida, et reisijad eluohtlikult mürgitada ei jõuaks saada. Levitasin ideed, aga kuna kõigil oli uudistamise ja tutvumisega tegemist küllaga, siis see esialgu kandepinda ei leidnud.
Hiljem orgunnis Buldog kokku salga sõduritest ja kohalike tehhidest, et üle vaadata bandiitide välilaager, mis pidavat siin läheduses kuskil asuma. Ka kütt tuli kaasa. Jupp aega metsa vahel ringi rännanud leidis ta ühe puu pealt vanad armistunud küünisejäljed. No ma ei ole eriline kütt, aga orav sellist vagu puutüvele küll ei jäta, ka olid karu jaoks need liiga madalal. Leidsime ka laagri ülesse, pinevus selleks hetkeks oli laes, sest kütt poole tee peal teatas, et tema edasi ei lähe, miskit väga imelikku olevat. Laagris aga uuris kärmelt jälgi, ega seal palju olndki, kaks või rohkem... tont seda teab, bandiiti olid üsna ruttu üsna rõveda lõpu leidnud. Üks oli jooksnud põõsaste suunas, aga poolel teel ootamatult lõhki rebitud, lumel olid aind ta enda jäljed, teine oli telgi juures oma otsa leindud, läbi hammustatud reieluu kõrval vedeles ka tema verine püstol, mille kelk oli tagasi lükatud. Jäi mulje, et miski, mis suutis liikuda mööda puid ja täiskaalus mehi vaevata lõhki rebida, oli piisavalt intelligentne, et tulirelvade ehitust tunda. Väga kõhe... soovitasin kõigil ka puudelatvu peale passida, tehhid krabasid kaasa oma tavaari, mille bandiidid olid pihta pannud ja tegime sellest jubedast kohast sääred.
Edasi läks juba rahulikumalt, päeva edenedes sussitati lõkkel küti lõksust kogutud liharäbalad, tehnikud ja biod pusisid ühe suure aku kallal, et kui to tööle saada, on see võimalik kärjujaani peale ühendada. Päris õhtul tegid kohalikud meie salgaga kaupa, paludes üht meedikut, biod ja kahte sõdurit seniks kuni ülejäänd salk käib oma asulate juures ja kutsub rännust huvilised kaasa. Paigale jäi veel Kütt ning üks tehnik, kes ei soostunud loobuma antennist, mis ka maha pidi jääma, et asulaga ühendust saaks pidada.
Buldog tuli minu ja Coldi juurde üsna mureliku näoga, tutvustas olukorda. Pakkusime mõlemid endid vabatahtlikena siia jääma, ma avaldasin küll veidi muret tolle metselaja pärast, aga lisameest ei söendatud jätta. Küllap saame hakkama.
____________________________________________
Eelneva jutu panin kirja neile, kes mängul ei olnd ja ehk soovivad mingit aimdust saada, mis kohapeal toimus.
____________________________________________
Mäng oli väga äge olustikuteemaline, kuskil lihtsalt toimub midagi, ja inimesed üritavad elus püsida, kes kuidas. Tunnustus GM-idele väga audentse sollakuhila eest, esmapilgul tundus päris kraam olevat
. Ka kärujaanide jaam oli täiega tasemel ning mõnusalt kruvis pinget bandiitide insident ning hilisem rapitud laagrikohake. Kuna ma olin Tindome lugu lugenud, siis mul oli pidevalt dejavu tunne peal 
ning see kruvis sisemist pinget veelgi ülesse, mõtlesin, et millal asi päris jamaks läheb 
. Väga äge!
Mängijad olid vahvad, kostüümid olustikulised ning eriti muhe oli Ilmari mängitud vuss-tehnik
Siis mis veel, jätkuvalt toetan kahe käega seda ideed, et reaalselt peab pusima mingite asjade kallal, nii muutub bio ja tehhi amet vägagi vajalikuks. Ma ise sain küll aind põgusalt aimu, mida neis päevikutes kirjas oli, aga need tundusid olevat lõbusad lugemised. Siit ka palve, ehk saab neid ka digitaalselt peagi lugeda, sest minu teglane oli kirjaoskamatu. Igatahes oli see hea mõte mängijatele tegevust ette vihjata.
Nüüd siis ka miinuspoole pealt, miinuseid oli 6 kraadi ja päev oli liiga lühike. Ok veidi olin pettunud, et päris Kuningat ei näind, samas mu tegelane ise oli väga õnnelik, et to rappija välja ei ilmunud. Ja nagu eile arutletud, on väga raske sellist kolli nii piiratud ressursi eest genereerida, see on mõistetav.
Meie toredasti üksmeele leidnud Uniooni ja Konföratsiooni ühissalgake jõudis lõppeks kohta, kus lubaduste järgi pidavat rändlema Kütt. Olime üsna ääretute mürgilaamada lähistele jõudnud ja tsiviilosapoolt näris juba üsna häälekalt kuuldav kahtlus, et kus siis to kütt on, või et kas me teda üldse siin kõnnumaal üles leiame, kui ühtäkki märkasid eespool edasi rühkinud rühma liikmed väikese metsatukakese seest liikumist. Sõdurid reageerisid nüritavale rännakurütmile vaheldust otsides innukalt ja agressiivselt, võtsime perimeetri ülesse ja nähes, et võsaelanik on üksi, sammusid osad võõrga juttu tegema.
Seisin ühe noore männikasvandiku kõrval, hoidsin ümbrusel silma peal ning närisin nälja peletuseks männiokkaid. Nahkades tegelane paistis olevat õige isik. Peagi juhatas ta asjalikult teed läbi mürgiste alade. Ei saandki me väga pikalt edasi rännata, kui leidsime veel ühe üsna eksinud olemisega kõhetu vennikese. Kahtlus puges hinge, mida enam ta seletas, see jutt kärises igast õmblusest, aga noh, samas oli üsna nõme ka relvitut inimest lihtsalt kuskil tühermaal maha lasta, seda enam et oli ta nälgind ja väidetavalt pages röövlite eest.
Saanudki me palju edasi rännata, kui tõde päevavalgele koorus, oli tüüp siiski ise mõrtsuk ja bandito, ei teagi kus imekohast ta püstoli välja võlus ja sellega vehkima hakkas, palju rõõmu tal sellest teost ei olnud, lähemal asunud sõdurid tõmbasid ta ruttu sirakile. Samal ajal aga sai ees liikunud Kütt eemal põõsastes varitsenud teise bandiidi käest tina. Pressisin läbi lume lähemale, näha polnud midagi, ere päike siras kaamelt lumelt vastu, siiski üks Konföraadi sõdur oli piisavalt täpse käega ja tabas meid varitsenud vainlast. Tegime kiirelt selgeks, et rohkem keegi meid ei ohustanud, nii saigi kütile meedikud ligi lasta ja ma ise kargasin üle kraavi bandiidi laipa läbi tuulama. Sain terve peotäie padruneid, oli see vast hea saak.
Liikusime edasi, nüüd küll aeglasemalt, sest meie teejuht oli ju haavatud. Ühel hetkal aga hakkas kaugelt eemalt silma majade moodi kogumikke. Küti sõnul olevat seal pisike asulake, mõtlesime, et kas tõesti oleme kohal, kahtlane, tasahilju liikusime lähemale, kui äkitse raputasid õhku kaks rammusat kõmakat. Hajusime lagedalt teelt kui õrn suitsuvine. Kuid kui mingit edasist agressiooni ei järgnend kogunesime teele tagasi, seda enam, et teekõrvane oli üsna kibedalt lehkav mürgine muda.
Kuna ülejäänd salgake jäi asja üle arutlema, otsustas kütt samal ajal kiirelt lähedal asuvad lõksud üle vaadata, otsutasin teda saata, mine tea, kõmakate tagamad jätkuvalt ebaselged, kuigi need kõlasid kaugelt ja ilmselt ei olnd meitega üldse seotud. Ragistasime läbi võssi pisitasa edasi, uurisin Küti käest sellal, et asunikud ta lõkse näppimas ei käi, kui ta nii lähedale nende asundusele oma püüniseid sätib. To aind mõmises, üsna vaikne vennike peab tunnistama. No ja siis jõudsimegi pärale, ma algatuseks olin üsna üllatunud, lõks puhta sassis, üleni vere ja solladega kaetud, ka rippus siin seal okstel soolikaid ja osa sitkemat liha vedeles lõksujäänuste lähedal maas ka. Kütt kirus ja uuris jälgi ning näis üsna nõutu, miski, mis oli ta saaklooma puruks rebinud ja ärasöönud, oli ilmselt mööda puid roninud, sest lume peal polnd ühtki jälge. Väga kahtlane... Kütt korjas kokku, mis veel kõlbas, pakkus mullegi ühe poolkülmund maksaribala, mekkis täitsa hästi ja liikusime teiste juurde tagasi.
Jõudnud ülejäänud salga juurde, jätkasime teekonda ja liikusime edasi nende majamoodi asjade suunas. Siis märkasimegi seal vahel liikumist, paistis et üks või kaks kogu on liikvel. Moodustasime kiirelt esialgse tutvumismeeskonna, ka meedik võeti ühes, sest teisalt hõiguti, et kas meil ei olevat säärase ameti pidajat. Kui kohale jõudsime, avanes väga huvitav vaatepilt, kõikjal oli erinevas lagunemisastmes kärujaane, suuremaid ja vähemaid. Mõtsin, et küll siin mu vennasel ja teistel tehnomeestel oleks põnev nende masinavärkide peal mürada. Laagri südamesse sisse jalutades avanes aga üsna trööstitu vaatepilt, ühe kuuri seinal oli suur punane lärakas ja ka lumi oli seal ümber ringi võikalt punaseks värvund, peagi selgus laagriliste jutust, et nende meedik oli otsustanud ise bioks hakata ja segas mingi sodi kokku, mis aga ootamatult reageerima hakkas ja valjude kõmakate saatel õnnetu hinge mööda seina ja lund laiali määris. Vähe sellest, litter oli piisavalt söövitav ja kaugele lendav, nii et ka üks kaaslastest sai viga, tolle reiehaav haises juba rõvedalt. Leena visand peale asjatundliku pilgu, teatas et siin on vaja teha tõsist oppi, muidu tuleb jalg maha saagida, kui veel viivitada. Ka ülejäänud rännusalg tuli võõraste laagrisse. Saavutasime kiirelt usaldusliku suhte, sest meie meedikud andsid endast parima, et to õnnetu hing ikka kahel jalal käima jääks.
Tõmbusin ise veidi eemale tehnikat imetlema. Seadsime perimeetri ülesse ja laagris sees viisakalt eemaldasime salved. Kohalike jutust sain aru, et kõik kes siit edasi lõunasse olid läinud, ei olnd tagasi tulnd. Kuna seal väidetavalt olid aind mürgilaamad, siis tõenäoliselt nad kõik hukka said. Siis tekkis mul mõte, et aga kui mingile kärujaanile eluvaim sisse puhuda, kui sellega kimada, siis ehk õnnestuks mürgialadest sedasi läbi rallida, et reisijad eluohtlikult mürgitada ei jõuaks saada. Levitasin ideed, aga kuna kõigil oli uudistamise ja tutvumisega tegemist küllaga, siis see esialgu kandepinda ei leidnud.
Hiljem orgunnis Buldog kokku salga sõduritest ja kohalike tehhidest, et üle vaadata bandiitide välilaager, mis pidavat siin läheduses kuskil asuma. Ka kütt tuli kaasa. Jupp aega metsa vahel ringi rännanud leidis ta ühe puu pealt vanad armistunud küünisejäljed. No ma ei ole eriline kütt, aga orav sellist vagu puutüvele küll ei jäta, ka olid karu jaoks need liiga madalal. Leidsime ka laagri ülesse, pinevus selleks hetkeks oli laes, sest kütt poole tee peal teatas, et tema edasi ei lähe, miskit väga imelikku olevat. Laagris aga uuris kärmelt jälgi, ega seal palju olndki, kaks või rohkem... tont seda teab, bandiiti olid üsna ruttu üsna rõveda lõpu leidnud. Üks oli jooksnud põõsaste suunas, aga poolel teel ootamatult lõhki rebitud, lumel olid aind ta enda jäljed, teine oli telgi juures oma otsa leindud, läbi hammustatud reieluu kõrval vedeles ka tema verine püstol, mille kelk oli tagasi lükatud. Jäi mulje, et miski, mis suutis liikuda mööda puid ja täiskaalus mehi vaevata lõhki rebida, oli piisavalt intelligentne, et tulirelvade ehitust tunda. Väga kõhe... soovitasin kõigil ka puudelatvu peale passida, tehhid krabasid kaasa oma tavaari, mille bandiidid olid pihta pannud ja tegime sellest jubedast kohast sääred.
Edasi läks juba rahulikumalt, päeva edenedes sussitati lõkkel küti lõksust kogutud liharäbalad, tehnikud ja biod pusisid ühe suure aku kallal, et kui to tööle saada, on see võimalik kärjujaani peale ühendada. Päris õhtul tegid kohalikud meie salgaga kaupa, paludes üht meedikut, biod ja kahte sõdurit seniks kuni ülejäänd salk käib oma asulate juures ja kutsub rännust huvilised kaasa. Paigale jäi veel Kütt ning üks tehnik, kes ei soostunud loobuma antennist, mis ka maha pidi jääma, et asulaga ühendust saaks pidada.
Buldog tuli minu ja Coldi juurde üsna mureliku näoga, tutvustas olukorda. Pakkusime mõlemid endid vabatahtlikena siia jääma, ma avaldasin küll veidi muret tolle metselaja pärast, aga lisameest ei söendatud jätta. Küllap saame hakkama.
____________________________________________
Eelneva jutu panin kirja neile, kes mängul ei olnd ja ehk soovivad mingit aimdust saada, mis kohapeal toimus.
____________________________________________
Mäng oli väga äge olustikuteemaline, kuskil lihtsalt toimub midagi, ja inimesed üritavad elus püsida, kes kuidas. Tunnustus GM-idele väga audentse sollakuhila eest, esmapilgul tundus päris kraam olevat
. Ka kärujaanide jaam oli täiega tasemel ning mõnusalt kruvis pinget bandiitide insident ning hilisem rapitud laagrikohake. Kuna ma olin Tindome lugu lugenud, siis mul oli pidevalt dejavu tunne peal ning see kruvis sisemist pinget veelgi ülesse, mõtlesin, et millal asi päris jamaks läheb . Väga äge!Mängijad olid vahvad, kostüümid olustikulised ning eriti muhe oli Ilmari mängitud vuss-tehnik
Siis mis veel, jätkuvalt toetan kahe käega seda ideed, et reaalselt peab pusima mingite asjade kallal, nii muutub bio ja tehhi amet vägagi vajalikuks. Ma ise sain küll aind põgusalt aimu, mida neis päevikutes kirjas oli, aga need tundusid olevat lõbusad lugemised. Siit ka palve, ehk saab neid ka digitaalselt peagi lugeda, sest minu teglane oli kirjaoskamatu. Igatahes oli see hea mõte mängijatele tegevust ette vihjata.
Nüüd siis ka miinuspoole pealt, miinuseid oli 6 kraadi ja päev oli liiga lühike
. Ok veidi olin pettunud, et päris Kuningat ei näind, samas mu tegelane ise oli väga õnnelik, et to rappija välja ei ilmunud. Ja nagu eile arutletud, on väga raske sellist kolli nii piiratud ressursi eest genereerida, see on mõistetav.