Ja siis me käisime hilisel lõikusel
Postitatud: 10:15 6. Okt 2013Tegelikult olen ikka veel sõnatu ja üldse ei pulbitse mingeid sõnu, sest olla on rabatud, kergelt tudisev ja muljeid on nii palju, et on raske neid kompaktsesse sõnavormi suruda.
Ma ootasin väga head mängu, aga seesinane ikka ületas need ootused ja siis on kuidagi eriti nõme hakata välja korjama mingeid pisiasju ja ütlema, et teate, aga seda värki oleks vbla saanud paremini teha.
Aftekast on kangesti kahju, oleks õudselt tahtnud tulla/minna, aga pärast mängu oma kolmetunnise une ja adrekadowni peal enesetunne oli umbes selline, et nutaks hoopis natuke nurgas, ja ei suutnud end liikuma sundida. Isegi pesema läksin nii, et võtsin ühe saapa ja soki ära (7 min), võtsin teise saapa ja soki ära (10 min) ja siis istusin ja vaatasin enda ette (20 min). Motiveeris mõte, kuidas "aga pärast on nii hea ja saavutanud tunne".
Ibuprofeen on ka inimese sõber.
Mulle meeldis jupikaupa sisse saadetud algus ja see, kuidas loomulikult pärast seniseid kogemusi kardad autot ja varjud selle eest kraavi (mõnus kuiv kraav!) ja siis mingi arv meetreid su taga tõesti peab auto kinni, kostub kauget lõugamist ja ukse kinnilöömispauke, ja Tanel ütleb "Kui nad meid avastavad, siis sa peidad enda siia riida alla ja ma meelitan nad eemale" ja tõesti, sinna andnuks peita ja ilmselt see kõik toiminuks ja ühekorraga on väga pragmaatiline ja väga tundeline olla.
(Tegelt meeldis mulle juba autosõit, kui 8. tundi roolis olev Ilmar sõitis esmalt Haapsalu poole, siis eksisime ära seal teel, mis pidanuks vähe otsem Pärnu maanteele viima, kui lihtsalt tagasipööre, ja muidugi sõitsime veel Pärnust ka vales suunas välja, aga see pole muidugi mängujuhtide teene.)
Ja siis oli kõik nii tore edasi.
Kuidas ma hakkan jupphaaval lahti kirjutama? Et toredad rünnakud? Tore pantvangikriis - ok, seal tegelikult oli natuke lõtv see pingejoon, oli selge, et kaabakad ei ole tegelikult huvitatud Pauli ja Viktori mahalöömisest ega ka endale hoidmisest? Tore pime öö ja toredad tähed ja siis...
Ahhaa, ebakoht! Sest küsiti häirimise ka ju.
Ei ole tegelt ühelgi mängijal ega gemmil vaja minna närviliseks ja kurjaks, kui asjad mängul ei käi päris selle efektiivsusega, mida ta eeldaks. Inimesed on seal lõbu tundmas ja teevadki ositi ebaefektiivseid või aeglasi otsuseid mängulistes huvides. Kui ma olen tegelikult juba saatnud oma tsiviilid korra telgiga alustama, nad ei ole seda teinud ja vaikselt hakkab saama see hetk, kus ma valmstun suurejooneliselt täpseid korraldusi andma hakkama, kui aint selle kuramuse telgi nüüd üleski leiaks - ja sa siis sõidad korraga suurest portsust mängijatest üle eesmärgiga "pange see kuradi telk üles juba!" ja käid siis hästi järsult ja närviliselt kontrolllimas, siis jah, telgi saab muidugi natuke varem ja natuke kiiremini üles küll.
Aga sa mitte ei võida seda, et kõik on tänulikud su organiseerimisvõimekuse eest, vaid sundisid vähemalt minu situatsiooni, kus rolliliselt tekib õudne tahtmine sind läbi sõimata võõrasse vastutusalasse sekkumise eest, aga siis ok, eks ma siis olen pool tundi rollist väljas ja lasen enda peale uriseda, sest tahan olla tore inimene ja töö tehtud saada ja tülitsemine lõhuks mängu veel rohkem.
Nojah, aga tore lõke ja tore õhtusöök ja palju toredaid inimesi, ja harras rõõm, et nii paljud on elus ja üksteist üles leidnud (ja vaikselt kasvav mure Buldogi pärast). Oli parasjagu põnev ja parasjagu rahulik. Vbla natuke närvilisem ja murelikum olek oleks phmt kohasem olnud, aga samas - häh, meid on nii palju elus ja jälle koos, kerge eufooria oli õigustatud.
Üllataval kombel oli isegi magada tore, kuigi telgi kütmise organiseerimine ületas minu organiseerimisvõime tohutult (peamiselt kuna ma ei teadnud, kuidas see ahi töötab üldse - noh, et kui tihti panna puid nt) ja siis oli valida, kas on midagi hingata - või on soe.
Vähe magada oli ka tore. Ärkamine oli kerge ja meeldiv ja kõik toimis kogu aeg. Pole selle vahepealse aja kohta isegi midagi öelda, sest see lihtsalt töötas hästi ja ei olnud häirivaid faktoreid.
Ok, vbla see kile ja papiga bussi soomustamine oli natuke masinilik tegevus. S.t. seda oleks saanud mängida mingiks närviliseks pragude kinnitoppimiseks ja murelikuks iga teibikoha kolm korda ülekontrollimiseks, aga tuli selline üsna tuim ja rahulik ülekleepimine, umbes nagu paneks tapeeti. Mul endal ka sel hetkel ei lahvatanud, et mis valesti niis nüüd on.
Töö käis, asjad toimisid, isegi Rõõsik tegi midagi - ma võin minna ja mujal tegeleda, kõik on ok.
Tuukrite eneseohverdus oli vapustav, eriti traagiline S(Z?)irm. Tänu tema eeskujule ma bussis oksendasingi (kõik murelikud - issaristike, see ei olnud PÄRIS iiveldus, ma mängisin. Sest me ikkagi lohiseme keset mürki hermeetiliselt suletud bussis õhupuuduse käes, muidugi peaks seal paha hakkama! Nii kui õhku sisse lasta, tuleb kohe ka mürk.
Ja pealegi olen ma ammu tahtnud seda teha, e. hämmastav, kuidas suus üsna tavalisena tunduvast lonksust on võimalik ohjeldamatut ja mitmekordset oksehoogu välja võluda - see tuleb sellest, et suhu minev vedelik on normaalsus, aga sealt välja tulev mõjub kohe ebanormaalsena ja tundub, et kole palju on.)
Rõõsikut ja eriti lõpuks bussisõidu ajal arenevate sündmuste käigus ka Margaritat kantseldades oli täpselt selline tunne nagu lasteaiakasvatajal - olen nüüd rõõmus ja sõbralik ja lahke, sest see on ainus meetod, mis toimib, ja lõpuks, mina peaks olema see targem. Aga tegelikult võitlen oma sisimas kogu aeg sooviga hakata lõugama ja saata neid igale pole. Tore, et teise juhina oli olemas Birgit, kes kaasas mind kenasti, aga kui kumm ikka väga tühjaks hakkas saama, võttis vastutuse ja andis soovitusi.
Ja viimsel hetkel korralduse =) See oli nagu NIIIIIII PÄRIS, see "Leena, seo ennast!!!"
Sest lõpp... No kas on vaja öelda, et see oli fantastiline lõpp, imeline lõpp, unustamatu lõpp ja... Ma nagu ei oska seda õigesti kiita. Kuidagi triviaalne tundub ilmselget üle korrata. Absoluutselt täkkese igas punktis. Emotsioon tuli nii ehe kui ehe saab olla.
Bussis arutati lausa, et vbla tuleks mängujuhtidel nüüd ära lõpetada kogu seeria sellega, sest midagi paremat sellest mängulõpust edasi teha, SEDA üle trumbata on suht nagu võimatu ülesanne. Ja looliselt oli üsna lõplik koht ka. Ja järgmine võiks olla juba uute tegelastega uues olukorras.
Aga kuna Leenal on mitmed asjad ja inimesed veel pooleli, siis ma ei nõustu sellega üldse. Jätkatagu! Tehtagu! Oldagu imelised edasi!
Vägavägaväga suured tänud ja absoluutne imetlus ja armastus.
Ma ootasin väga head mängu, aga seesinane ikka ületas need ootused ja siis on kuidagi eriti nõme hakata välja korjama mingeid pisiasju ja ütlema, et teate, aga seda värki oleks vbla saanud paremini teha.
Aftekast on kangesti kahju, oleks õudselt tahtnud tulla/minna, aga pärast mängu oma kolmetunnise une ja adrekadowni peal enesetunne oli umbes selline, et nutaks hoopis natuke nurgas, ja ei suutnud end liikuma sundida. Isegi pesema läksin nii, et võtsin ühe saapa ja soki ära (7 min), võtsin teise saapa ja soki ära (10 min) ja siis istusin ja vaatasin enda ette (20 min). Motiveeris mõte, kuidas "aga pärast on nii hea ja saavutanud tunne".
Ibuprofeen on ka inimese sõber.
Mulle meeldis jupikaupa sisse saadetud algus ja see, kuidas loomulikult pärast seniseid kogemusi kardad autot ja varjud selle eest kraavi (mõnus kuiv kraav!) ja siis mingi arv meetreid su taga tõesti peab auto kinni, kostub kauget lõugamist ja ukse kinnilöömispauke, ja Tanel ütleb "Kui nad meid avastavad, siis sa peidad enda siia riida alla ja ma meelitan nad eemale" ja tõesti, sinna andnuks peita ja ilmselt see kõik toiminuks ja ühekorraga on väga pragmaatiline ja väga tundeline olla.
(Tegelt meeldis mulle juba autosõit, kui 8. tundi roolis olev Ilmar sõitis esmalt Haapsalu poole, siis eksisime ära seal teel, mis pidanuks vähe otsem Pärnu maanteele viima, kui lihtsalt tagasipööre, ja muidugi sõitsime veel Pärnust ka vales suunas välja, aga see pole muidugi mängujuhtide teene.)
Ja siis oli kõik nii tore edasi.
Kuidas ma hakkan jupphaaval lahti kirjutama? Et toredad rünnakud? Tore pantvangikriis - ok, seal tegelikult oli natuke lõtv see pingejoon, oli selge, et kaabakad ei ole tegelikult huvitatud Pauli ja Viktori mahalöömisest ega ka endale hoidmisest? Tore pime öö ja toredad tähed ja siis...
Ahhaa, ebakoht! Sest küsiti häirimise ka ju.
Ei ole tegelt ühelgi mängijal ega gemmil vaja minna närviliseks ja kurjaks, kui asjad mängul ei käi päris selle efektiivsusega, mida ta eeldaks. Inimesed on seal lõbu tundmas ja teevadki ositi ebaefektiivseid või aeglasi otsuseid mängulistes huvides. Kui ma olen tegelikult juba saatnud oma tsiviilid korra telgiga alustama, nad ei ole seda teinud ja vaikselt hakkab saama see hetk, kus ma valmstun suurejooneliselt täpseid korraldusi andma hakkama, kui aint selle kuramuse telgi nüüd üleski leiaks - ja sa siis sõidad korraga suurest portsust mängijatest üle eesmärgiga "pange see kuradi telk üles juba!" ja käid siis hästi järsult ja närviliselt kontrolllimas, siis jah, telgi saab muidugi natuke varem ja natuke kiiremini üles küll.
Aga sa mitte ei võida seda, et kõik on tänulikud su organiseerimisvõimekuse eest, vaid sundisid vähemalt minu situatsiooni, kus rolliliselt tekib õudne tahtmine sind läbi sõimata võõrasse vastutusalasse sekkumise eest, aga siis ok, eks ma siis olen pool tundi rollist väljas ja lasen enda peale uriseda, sest tahan olla tore inimene ja töö tehtud saada ja tülitsemine lõhuks mängu veel rohkem.
Nojah, aga tore lõke ja tore õhtusöök ja palju toredaid inimesi, ja harras rõõm, et nii paljud on elus ja üksteist üles leidnud (ja vaikselt kasvav mure Buldogi pärast). Oli parasjagu põnev ja parasjagu rahulik. Vbla natuke närvilisem ja murelikum olek oleks phmt kohasem olnud, aga samas - häh, meid on nii palju elus ja jälle koos, kerge eufooria oli õigustatud.
Üllataval kombel oli isegi magada tore, kuigi telgi kütmise organiseerimine ületas minu organiseerimisvõime tohutult (peamiselt kuna ma ei teadnud, kuidas see ahi töötab üldse - noh, et kui tihti panna puid nt) ja siis oli valida, kas on midagi hingata - või on soe.
Vähe magada oli ka tore. Ärkamine oli kerge ja meeldiv ja kõik toimis kogu aeg. Pole selle vahepealse aja kohta isegi midagi öelda, sest see lihtsalt töötas hästi ja ei olnud häirivaid faktoreid.
Ok, vbla see kile ja papiga bussi soomustamine oli natuke masinilik tegevus. S.t. seda oleks saanud mängida mingiks närviliseks pragude kinnitoppimiseks ja murelikuks iga teibikoha kolm korda ülekontrollimiseks, aga tuli selline üsna tuim ja rahulik ülekleepimine, umbes nagu paneks tapeeti. Mul endal ka sel hetkel ei lahvatanud, et mis valesti niis nüüd on.
Töö käis, asjad toimisid, isegi Rõõsik tegi midagi - ma võin minna ja mujal tegeleda, kõik on ok.
Tuukrite eneseohverdus oli vapustav, eriti traagiline S(Z?)irm. Tänu tema eeskujule ma bussis oksendasingi (kõik murelikud - issaristike, see ei olnud PÄRIS iiveldus, ma mängisin. Sest me ikkagi lohiseme keset mürki hermeetiliselt suletud bussis õhupuuduse käes, muidugi peaks seal paha hakkama! Nii kui õhku sisse lasta, tuleb kohe ka mürk.
Ja pealegi olen ma ammu tahtnud seda teha, e. hämmastav, kuidas suus üsna tavalisena tunduvast lonksust on võimalik ohjeldamatut ja mitmekordset oksehoogu välja võluda - see tuleb sellest, et suhu minev vedelik on normaalsus, aga sealt välja tulev mõjub kohe ebanormaalsena ja tundub, et kole palju on.)
Rõõsikut ja eriti lõpuks bussisõidu ajal arenevate sündmuste käigus ka Margaritat kantseldades oli täpselt selline tunne nagu lasteaiakasvatajal - olen nüüd rõõmus ja sõbralik ja lahke, sest see on ainus meetod, mis toimib, ja lõpuks, mina peaks olema see targem. Aga tegelikult võitlen oma sisimas kogu aeg sooviga hakata lõugama ja saata neid igale pole. Tore, et teise juhina oli olemas Birgit, kes kaasas mind kenasti, aga kui kumm ikka väga tühjaks hakkas saama, võttis vastutuse ja andis soovitusi.
Ja viimsel hetkel korralduse =) See oli nagu NIIIIIII PÄRIS, see "Leena, seo ennast!!!"
Sest lõpp... No kas on vaja öelda, et see oli fantastiline lõpp, imeline lõpp, unustamatu lõpp ja... Ma nagu ei oska seda õigesti kiita. Kuidagi triviaalne tundub ilmselget üle korrata. Absoluutselt täkkese igas punktis. Emotsioon tuli nii ehe kui ehe saab olla.
Bussis arutati lausa, et vbla tuleks mängujuhtidel nüüd ära lõpetada kogu seeria sellega, sest midagi paremat sellest mängulõpust edasi teha, SEDA üle trumbata on suht nagu võimatu ülesanne. Ja looliselt oli üsna lõplik koht ka. Ja järgmine võiks olla juba uute tegelastega uues olukorras.
Aga kuna Leenal on mitmed asjad ja inimesed veel pooleli, siis ma ei nõustu sellega üldse. Jätkatagu! Tehtagu! Oldagu imelised edasi!
Vägavägaväga suured tänud ja absoluutne imetlus ja armastus.
Puruks need pallid ka ei läinud, aga too oli veidi lõbus.
. 
Iroonilisel kombel olime meie neile ohtlikud, sest neil polnud kaitseprille ja seega sai meie laagri ümbrusest laskmisvaba ala. Öösel võsas ringi ragistades ja ringi liikudes pakkusime neile vähemalt veidi elevust. Kell kolm öösel tuli siiki keegi ende laagrist küsima, et kas me varsti magama ka plaanime minna. 
