Ma pidin sellest mängust natuke toibuma, et oma muljeid kirja panna, sest enda rõõmuks ja teiste (kes kohal ei olnud) kurvastuseks pean ma ütlema: see oli üks parimaid mänge, kus ma aastate jooksul eestis käinud olen. Ja ma mõtlen seda kogu tõsiduse juures - see oli üliäge.
Kõigepealt kiitus korraldajatele ülilaheda koneptsiooni eest. Ma kardan, et see ei paista kuulutusest välja aga kohapeal olla selles situatsioonis kus Elanor end 11 klassi õpilasena aastast 2014 leidis oli kirjeldamatu. Leida end (koos laibaga) keset mingit katlaruumi (enne mängukohta tundmata) ja siis olla pidevas avastamishirmus avastada maja, otsida peidukat laibale.. see oli üliäge ning ärevus oli kindlalt põhjas. Ning siis kui me kohtusime aasta 1933 "kohalikega" oli super. Vaikselt hakkab nagu kohale jõudma, et oot.. see ei ole enam koolipidu.. see ei ole enam kool ja midagi on väga valesti ning meie esimene mõte ei olnud sugugi ajarännak vaid et tegu on mingi õudusunenäoga, kus me end koos laibaga leidsime. Kogu see usaldamatus, kogu kohalike omavaheline draama.. Asjad keeras üle võlli muidu see kui laip leiti (mida ma ka eeldasin, varem või hiljem), ning kuidas kõik kohalikud seda ka peita üritasid - vot see oleks olnud ideaalne mõrv - laip peidetakse täiesti tundmatute isikute poolt aastas 1933. Mind siiralt üllatas, et me suutsime leida kellegi, keda usaldada, arvestades millises situatsioonis me olime.
Täiesti fantastilised kaasmängijad ning minu siiras imetlus, sest enamik mängijatest olid ESIMEST korda larpil. Ma ütleks, et nad mängisid paremini gruppina kui mõni teine seltskond kogenud larpareid, keda ma varem kohanud olen. See oli lihtsalt müstiline. Mulle küll kinnitati peale mängu, et paljud tundsid, et nad ei tea mida nad tegema peavad aga võib-olla selle pärast nad nii suurepäraselt ka mängisid - nad lihtsalt käitusid, nad ei olnud kinni eeldustes.. täiesti super stseenid (nagu see Madami ja Lizette vaheline moment torni tipus).
Ning need erinevad storyline-id ja nende rohkus. Mul jäi osati tunne, et "kohalike" omasid puutusin ma ainult pinna pealselt. Kogu see Musta Lese teema oli nii intrigeeriv ja tegelikult nii ilmne, kui peale mängu kuulda. See moment kus ma taipasin, et istun samas lauas politsei ohvitseriga.. see oli ka täiesti ootamatu ja super
Ja minu jaoks oli parim "prop" selles mängus lift, mis sellest, et ma jooksin ise peamiselt mööda treppe aga see andis nii palju juurde ning andis mulle mu parima stseeni: action sequence liftis. Mina ja mu kaasajarändur olime kindlad, et varem või hiljem läheb asi meile nadiks, sest meid ei olnud koosviibimisele kutsutud, me tekitasime pahandust ja üritasime Lizettet päästa. Ja siis me peatame suvaliselt lifti, näeme, et Madam ja Lizette on sees, tüdruk sellise näoga, et "appi" aga vot ei julge tädi ees öelda. Astume lifti sisse, sõidame, tädi ja Lizette astuvad maha ja enne kui me seda teha jõuame astub mingi turvamees sisse, relv meile suunatud. Dämn, me pushisime justkui oma õnnega natuke liiga kaugele. Madam tahtis meid tagasi ajamasinasse saata aga keegi kogemata tellis lifti kõrgelt ja selle asemel, et minna oma lõpu suunas, sõitsime me üles. Turvamees pidas mu kaaslast ohtlikumaks, sihtis teda. Ma hakkasin oma relva otsima aga enne kui ma selle kätte sain, oli selline täiesti super hollywoodilik lifti käsikähmlus, mis lõppes küll sellega, et ma relv kätte sain ja tulistasin. See oli hetk aga see oli super lahe pealt vaadata. Seejärel lift peatub, uksed avanevad ja need kohkunud näod: kaks koolilast relvadega nende suunas sihtimas, turvamees maas lamamas. Fotograaf vajutas vaid klõpsis kaameraga, teised lihtsalt silmitsesid ammulisui ning ootasid kuni lifti uksed kinni läksid. Vot neid pilte tahaks ma näha
Igatahes jah, sealt alates läks asi ainult allamäge. Minu kiitus tollele teenijale, kes meid täiesti ootamatult varitses, ning siis teisele, kes mängu lõppu oma ootamatu püandiga täiesti erakordseks muutis.
Ma võiks ilmselt neist erinevatest seikatest lõputult jutustama jääda aga see lõpu kulminatsioonini jõudmine, mis kui lumepallina veerema hakkas, oli minu jaoks ületamatu ning ma kardan, et mu sõnad ei suuda kirjeldada seda põnevust, ägedust ja adrenaliini, mida ma tundsin. Minu imetlus selle tüdruku vastu, kes Lizettet mängis - ma ei oleks mitte iial suutnud kuidagi uskuda, et see ta esimene mäng oli. Imeline rollisooritus ning tema olemasolu (ning minu tegelane nägemas ennast temas) aitas minu rollile nii meeletult kaasa. Mu mäng ei oleks olnud pooltki nii äge ilma mu kaas-ajasrändurita nii et suur tänu sulle, sest mingil moel tegid sina mulle selle mängu just nii vahvaks nagu see oli. Lisaks, ma polnud ammu kogenud mängu, kus oleks saanud niimoodi lausa teatraalselt end täiesti välja mängida ja sellel mängul ma sain - kogu see olustik, teiste kaasmängijate rollisooritused - kõik soosisid seda. Lisaks siis muidugi supper söök ning ma tõesti ei tea ühtegi teist mängu, kus GM üritaks mängijaid hommikul niimoodi pannkookide ja saiakestega poputada. Ühesõnaga täiesti super mäng, täiesti super kogemus ning ainuke millest mul kahju on, on see, et nii vähesed inimesed seda kogema said. Enda vaatevinklist ütleks ma konkreetselt - Liilia poolt korraldatud mängudest parim ja ma olen päris mitmel neist käinud
Ehk sügav kummardus ja aplaus korraldajatele.
Ja niiii tahaks pilte juba näha