Dragon.ee foorum

Esimene muljetaja on alati kehv olla, aga ma siis teen selle alguse ära =)

Sissejuhatuseks: kogumulje on väga võimas. Jaa, me peaksime suhtuma julgemalt metatehnikate kasutamisse: need on LÕBUSAD. Jaa, sellist larpi nagu Sarabande ma tahan oma ellu rohkem. Ja, oh sa raks, mitmes suhtes oli mu sisseelamine mängu palju parem ja emotsioon tugevam, kui on olnud mõneski päris heas mängus, mis phmt oma struktuurilt ja kodumaise traditsiooni vaadete kohaselt pidanuks olema immersiooni maksimaalselt toetavad.

Nii.
Esmalt: töötuba.

Töötoa algus äratas mus sulaselget õudu. Seal olid ringi seatud toolid ja siis me pidime ütlema oma nime ja tegema mingi žesti enda kohta.
(Kogu töötoast ja larpist jäidki mulle oma otstarbelt kõige arusaamatumaks need "ennnast iseloomustavad žestid". Meelde jäi mulle täpselt üks liigutus lisaks enda omadele, nimelt Alleria enda absoluutselt graatsiline ja bravuurikas sissejuhatuskummardus, ja need iseenda kohta tehtud liigutused olid mulle väga paanilised ja piinlikud nii välja mõelda kui teha.) Aga et ma phmt usuksin metamängu, siis lootsin ikkagi parimat ja ei pidanud pettuma.

Positiivse metamängu tutvustus ja terminid tulevad vast kellegi teise käest, ma keskendun sellele, mis mind toitis ja hea kogemuse tagas: praktilised läbitegemised.

Algsed varjuharjutused (jaguneti paarideks, üks paariline oli mängija, teine tema vari, kes püüdis erinevate vahenditega sisendada mängijale erinevaid emotsioone, ja siis vahetati rolle) mulle tegelikult veel kohale ei jõudnudki. Oli natuke tunne nagu lavaka katsetel, et öeldakse midagi, tuleb teha ja siis midagi vehid teha ka - ning sel hetkel, kui sul tuleb tegemiseks idee, mis on lausa hea, on aeg läbi ja algab miski muu.
Aga grupitöö mingite küsimuste lahendamiseks maffiaperekonnas toimuva minilarpi näol oli juba üsna tore. Meie grupis oli hea ristiisa - mis su nimi oli? - kes juhtis meeleolu ja mängu kindla käega (ning mõnusa häälega), ning mulle meeldis minu argpüksist perepoja roll ka väga.
Materjali oli ses minimängus päris pika larbi jagu, nagu keegi grupikaaslastest ka märkis.

Ja päris mäng, selle formaat ja läbiviimine olid juba absoluutselt super.

Mängisime läbi ühe Pariisi kohviku igapäevaelu sadakond aastat tagasi, dramaatiliselt ja erutavalt. Üsna lihtsate vahenditega oli ruum kohvikuks muudetud, aga kujundusdetailide mõju oli väga hea, natuke oli näksida, sai ka juua, mängis muusika ja küünlad põlesid.
Mängu lõpus ujus põrand kahest surnukehast välja voolanud verest, nurgas jõi rabatud kohvikuomanik end süstemaatiliselt purju ja üks paar tantsis selle kaose keskel surmapõlgavat üksteisesse süüvinud valssi.

Kaunis.

Mida võiks mängu eriliste lemmik-ehitusdetailidena välja tuua:

* Mäng kestis vast 4 tundi, aga oli jaotatud päevadeks pikkusega vist pool kuni kolmveerand tundi
** Päevade pikkus polnud aga mängijatele teada ja nad katkesid üsna lampi kohtadel, järsku: sa ei teadnud, millal päev lõppeb, ja sageli oli see keset mingi aktsiooni või tähtsat veslust
*** See tekitas ägedaid cliffhangereid nagu filmis, ja see, et sa ise ka ei teadnud, et kuidas selle asjaga nüüd täpselt läks, tegi ka iseenda loo jälgimise põnevamaks. Phmt oligi sama tunne nagu raamatut lugedes, kui on ajaauk ja siis hilisema järgi paned vaikselt ajus kokku, et mis siis nüüd vahepeal juhtuda võis. Mõned lõpuni läbi elamata, aga loos hiljem tunnetatud draamad olid just selle haripunktis lõppemise pärast ajus võimsamad, kui nad muidu olnuks.
Kui aga oli väga vaja stseen läbi mängida, sai seda teha eraldi tühjas ruumis nende mõne mängijaga, keda sa selleks vajasid. (Eraldi ruumi eestikeelne termin ei ole meil veel leiutatud, aga ma ei hakka inglisekeelsega ka praegu lehvitama, et see liialt ei kinnistuks.) Nimetatud eraldi ruumi sai kasutada ka mingite mineviku- või tulevikusündmuste läbimängimiseks, küsimustele vastuste otsimiseks (seda mina ei proovinud rohkem kui esialgse maffiamängu jagu, las kirjutab keegi, kes proovis), aga minu jaoks oli eraldi ruumi võimalus oluline just selleks, et mängida läbi dramaatilist stseeni, mida mängupaigas ei saanuks teha.
Emotsionaalselt sai väga mõjus, pani mulle paika ülejäänud mängu suuna.

* Suuna kohta: mängu alguses sündis selline revolutsiooniline asi, et me tegime oma tegelased (teatud raamides, mis pakuti välja arhetüüpidena) grupiti koos, andes üksteisele teada, kes me oleme, mis on meie eesmärgid, mis on meie salasoovid. Lisaks pusisime püsti panna teemad, millega mängul tegeleme, ja konfliktid, mis meie tegelaste vahel küpsemas on.
** See ei teinud mängu ÜLDSE igavamaks, et me neid asju teadsime. Otse vastupidi. Rohkem teadmine ja see, et me liikusime mingisse enam-vähem teada (miski pole ju 100% kindel, tegu on ikkagi elava mänguga ju) suunda andis võimaluse tajuda toimuvat mitmedimensioonilise paljude oluliste tegelastega loona, ja täielikult langesid ära vähemalt mind sageli mängudel häirivad küsimused "Kas ja kuidas saavutada omaenda õudselt keerulisi mängusiseseid eesmärke, mis mulle samas mänguväliselt vbla põnevad polegi? Ja kui ma neist eesmärkidest loobun, mida paganat ma siis üldse pihta hakkan?" Niimoodi alguses oma tegelasi ja suhteid paika pannes sai ise valida just sellise loo ja probleemid, mis on just sulle põnevad ja kordaminevad, ja neid läbi mängida oli väga-väga-väga äge.
*** Arvestades seda, et me tegime oma tegelased alles kohapeal, on vbla põnev arvestada, et lisaks mängujuhtide raamidele tundusid paljud mängijad oma tegelase kujundamisel arvestavat ka kostüümiga, mis nad kodus, teadmata, keda mängivad, välja valinud olid.
Sellest siis selline väike tähelepanek, et tegelikult meil mingi aimdus, keda me mängida kavatseme, oli juba ette olemas, kuigi vähemalt minu puhul küll üsna teadvustamata kujul. Ja samuti olid need arhetüübid, mille me valisime, ilmselt vähemalt mõnevõrra kõnelevad sellest, kes me tegelikult oleme ja mis aspektid meile meist endist olulised ja uurimisväärsed tunduvad.
**** Kuna kõik mängisid tegelasi, kelle nad mitte ainult et ise teinud, vaid ka ise suhetesse sidunud olid, ei olnud tunnet, et kellelgi on igav või ei ole midagi teha vms. Samuti oli suhtlus mängus puhas nauding, sest uskusidki kõiki olevat just need, kes nad olid.
Hea rollimäng, kahe sõnaga =)

* Saladuste hoidmise puudumine. Pidevalt kasutati metatehnikat nimega "monoloog" e. sa väikese žestiga annad teada, et esitad metateksti, räägid ära oma tegelase mõtted, ja siis väikese žestiga annad mängu, et oled tegelasena tagasi. Teised teavad, mis värk sinuga tegelikult on ja esiteks on põnevam ka teise inimese lugu jälgida, kui sa, noh, nt saad aru ka, mis värk on, ja teisalt sa saad tema loole niimoodi palju paremini kaasa aidata, kui sa tead, millele ja kuidas kaasa aidata.
Lõpuks, me ju kõik tahame, et meil oleks mängul põnev ja lõbus, et meid survestataks nendesse kohtadesse ja neil meetoditel, kus me tahamegi põnevusega murduda. Aga kui samas kogu seda materjali kiivalt saladuses hoida - nagu loomulikult teeks ju meie tegelane, kes EI taha, et teda survestataks ja tema nõrku kohti päevavalguse ette taritaks - ei ole nende unelmate täitumine just väga tõenäoline.
Nii et see koht on see, kus meta on fantastiliselt mõnus.

* Järelbriif.
See on lihtsalt tore asi, mida teha.


Paar naljakat, kuigi mitte negatiivset, pisidetaili teemadel "mis oli mitteideaalne":

* Osad inimesed mängisid nii, et kõik päevad, mis me läbi mängisime, leiavad aset üksteise järel. Teised mängisid nii, et igal päeval on umbes nädal vahet. Ise nt mängisin ka seda viimast varianti, tundus mõistlik ja sobiv.
See ajasegadus ei muutnud midagi mängu ägeduse koha pealt ja samuti ei seganud suhtlust, aga lihtsalt vahel tekkisid kerged teise tegelase suhtumissegadused teemal, kas minu tegelase kunstnikust kallima surmast on parasjagu möödas kolm päeva või kolm nädalat.

* Klaaside pidev kadumine. Just siis, kui oled endale ligi ahnitsenud veeklaasi, et oma monoloogi-žesti e. klaasikõlistamist teha, tuleb abivalmis kelner ja koristab klaasi minema.
Samas oli ikkagi äge, et teenindus sedasi kaunilt toimis, uue päeva alguses ei olnud eelmise nõusid laokil ega muud sellist silmatorkavalt Valet keskkonnas.

* Paaris olukorras ei oleks paar kiirelt vajalikku rolli sukelduvat npc-d küll kellelegi kurja teinud.

Kokku:

Nii. Üli. Äge.

Suured tänud Alleriale kui korraldajale-eestvedajale-entusiastile, mängujuhtidele, Martinile ja kogu kohal olnud seltskonnale.
Ja eriti Martenile =)
See päev oli mulle väga tugev väga hea elamus.

Selle nime ja žesti teemadel ma tahtsin öelda, et mida jaburamaid asju teha algatuseks, seda vähem jaburad on need ülejäänud jaburused mida hiljem tehakse. Mu miski esinemiskoolitus praktiliselt elatuski sellest et tegid mingit totrust pidevalt võõraste inimeste juuresolekul. Töötas küll ma ütleks.

Mängu kohta on raske midagi eelnevale lisada. Mul on hea meel, et meil oli nii palju inimesi kes seda asja katsetama olid nõus.

Mina tulin ürituselt tagasi u. selliste mõtetega.

Monoloog on äge asi, kui on mäng, millesse sobib saladuste mittehoidmise komme.

Maailmavälise toa tehnika on väga hea meetod mängueelseks rollide episoodiliseks katsetamiseks ja tugevdamiseks. Ma täiesti hakkasin aru saama, miks tehakse Soomes mõnel mängul rolliehitamise töötoa päev eraldi ja et miks sinna kokku sõidetakse rolle ehitama. Sul on taust ja märksõnad ja tunnetus hoopis teine kui roll ei sünni mängu algustundidel arglikult suhelda katsetades.

Päeva alustav rutiin töötas paremini kui algul tundus ja seda sai lahedasti arendada isegi kui keegi teine seda ei märganud.

Me saame nende tehnikatega jutustada palju suurema loo, immersioonile oluliselt jalaga andmata. Teisisõnu super, et Alleria selle asja kokku ajas. Saadame ta Knutpunktile:
Lea Pullerits, EE192200221027586218

Tulin töötuppa eelkõige targemaks saama ja arvasin, et larp on pigem sihuke tehnikate treening - kui on vahva, on tore, aga põhieesmärk on siiski tehnikate harjutamine. Tõtt-ütelda arvasin, et tuleb sihuke natuke hallivõitu ja keskpärane mäng.
Sa püha püss, kuivõrd ma eksisin. See oli üks kõige intensiivsemaid javägevamaid mänge, kus ma käinud olen ja ma olin veel tunde pärast mängu endast välja löödud.

Mõtlesin hiljem aspektide peale, mis aitasid sellel mängul nii võimsaks saada.

*Mäng kaotuse peale on mingis mõttes väga vabastav. Mul on mitmel larbil olnud ülesanne "manipuleeri selle inimesega, et ta teeks seda ja toda" või "uuri välja tolle inimese sügav saladus, mida kahtlustad" ja kuna ma pole eriti osav ei manipuleerima ega saladusi välja nuhkima, siis ei tule see üldiselt välja ja asjad ei arene. Pinge on ka peal ja korrutan endale mõttes, et pean nüüd kuidagiviisi manipuleerima ja puha ja see kõik on kuidagi hale. Pärast mängu mõned teised mängijad räägivad ka üha sulle, et oi, kui hästi ma sulle ära panin või sulle valetasin, mis on minu arust ka nõme. (See, et ma sind usaldasin ja sellepärast kaotasin, ei tähenda, et minu mäng sellest vähemlahe olnuks, eks.)

Mul on kontraintuitiivne tunne, et see kaotuse peale mängimine aitab immersioonile ja mängumõnule isegi rohkem kaasa kui võidu peale mängimine, sest siis ei pea ma pidevalt mõtlema mingi asja üle, mida ma pean saavutama ja saab rahulikult rolli mängida.

*Ma olen ise olnud GM vast umbes seitsmel mängul ja üldjoontes on mulle teada reegel, et plaanitud liinidest, moodulitest ja võimalustest läheb heal juhul käiku vaid kolmandik. Mul on tunne, et selles formaadis mängus lähevad käiku peaaegu kõik liinid - inimesed räägivad monoloogides süžee kulgemise võimalused välja ja teised saavad neid kasutada, et süžee kulgeks ja võimas oleks. Mis veel lahedam, neid liine, mida ei saa otse siin ja praegu mängida, saab mängida tolles tühjas toas, mis korrus kõrgemal oli. Isegi üksteist välistavaid stsenaariumeid saab mängida. Have your cake and eat it too.

*Konkreetse mängu puhul on mul tunne, et sündmusterohkustele aitas kaasa ka see, et GMid soovitasid olla dramaatilised ja et tegevus toimus kohvikus, kus tegelased olid muist aega purjus. Nagu teada, teevad purjus inimesed halbu otsuseid, millest sünnivad põnevad lood.

*Isiklikust vaatepunktist rääkides arvan ma, et minu enda karakteri traagilistele sündmustele aitas kaasa näiteks see, et otsustasin alguses olla pigem riidu kiskuvam ja agressiivsem tegelane (minu objektiks oli nuga ja arhetüübiks Kangelane) ja see, et otsustasime Üloga enne mängu, et meie tegelaste vahel oli minevikus juhtunud traumaatiline sündmus, aga me teadsime sealjuures teineteise vaatepunkti juhtumile. (täpsemalt, minu tegelane oli ohvitser, kes oli Ülo tegelase üksuse ohverdanud, et saavutada suurem strateegiline eesmärk) Mul on tunne, et just see, et me noid vaatepunkte teadsime, aitas meil omavahelist konflikti kasvatada. Samas poleks osanud ma mängu alguses kuidagi ette näha, kuidas mäng lõpeb.

*Eelnevatel on jäänud üks tehnika märkimata - nimelt, enne mängu algust võtsime me paaridesse, panime seljad vastamisi ja rääkisime dramaatiliselt oma selle päeva hommikust. Mina sattusin lihtsalt paari mängijaga, kellel mul sel mängul kõige suurem side ja konflikt oli

*Päeva alustav rutiin, tõepoolest, töötas. Üldiselt aitas see pärast õhtuseid emotsioone rahulikumasse olekusse minna - minut aega oli paras aeg, et endale uus emotsioon kujundada.

*Ma ei hakka siinkohal mängu kulgu enda jaoks ümber jutustama (võin sedagi teha, aga ilmselt hiljem), aga tooks ära selle, kuidas just metatehnikad aitasid mul mängu lõpus katarsiseni jõuda.
Nimelt viimasel päeval, pärast seda, kui ma olin vihahoos keset kohvikut Ülo tegelase mõrvanud, jäin ma algul šokis verd oma kätel vaatama - mida ma olin just teinud! See kestis umbes minuti, aga kuna seal juhtus muudki, siis pärast seda ei pööranud keegi mulle suuremat tähelepanu ja ma jäin kuidagi ripakile sinna. Pisut imelik oli.

Õnneks viis Irve minu ja Ülo kiiremad korras tühja tuppa, kus me mängisime läbi esmalt Ülo tegelase matused ja siis stseeni sellest, kuidas ma istun vanglas ja teine vang räägib minuga sellest, mille eest ma istun. See andis sellise emotsionaalse lahenduse.

Mäng lõppes sellega, kuidas kõik need, kes olid elusad, istusid uuesti kohvikus ja tegid läbi oma rutiini. See ei olnud enam reaalne koosistumine, ei toimunud mingis kindlas ajas - minu tegelane oleks pärast eelnevaid sündmusi juba kahtlemata vanglas, aga Die ja Ülo tegelased olid surnud ja neid kohal ei olnud. Viimase rutiini taustamuusikaks oli seekord Edith Piafi . Seda, kui irooniline ja nukker see laul minu jaoks oli, on raske väljendada.




Kokkuvõetult: Nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma. Mul on tunne, et metatehnikate näol on tegu äärmiselt võimsa tööriistaga. Umbes kuusteist mängijat saavad kokku, teevad endale peaaegu ex nihilo rollid, hakkavad mängima ja tulemus on midagi väga head.

Nii vägevaid supervõimeid ei tohiks olemas olla. Kasutagem neid võimeid ainult headeks otstarveteks!


Mina tänan ka korraldajaid ja kaasmängijaid, eriti Allyt kogu selle asja käimalükkamise eest, Irvet, et ta mulle selline mingis mõttes väga sarnane ja mingis mõttes väga erinev sõber-vaenlane oli, ja veel rohkem Ülot, selle suure ja traagilise loo pärast, mis meiega juhtus.

Ma kasutan veelkord juhust, et töötoa ja larpi korraldajaid ja kõiki osavõtjaid tänada. Oli hariv ja silmiavav ja võimast larpipohmakat tekitav kogemus (kaks ööd järjest toimusid ka mu unenäod metatehnikate võtmes, see on omaette sürr kogemus :p)

Algusest lõpu poole, siis:

* Ma ei saanud hästi aru, milleks need liigutused koos nimedega olid (nimedest saan ma muidugi aru, ehkki ega meelde ei jäänud), et kui siin oli miski kõrgem eesmärk, siis öelge meile ka Aga no see selleks.

* Varjusid oleks tahtnud rohkem proovida, sest kui välja arvata, et peaaegu vaikselt mu selja taga parajasti hirmu süvendav Sorontur oli tõesti õõva lisav, siis ülejäänu mõjumise jaoks oli kas vale aeg või liiga vähe aega.
Mis muidu varjudesse puutub, siis... Larpil ma tahtsin muidugi KÕIK võimalikud tehnikad ära proovida, nii et ma nurusin endale ka varju, ning paar korda oli ta tõesti olemas, aga juhtus nii, et me mängisime niigi nii intensiivselt, et vaesel varjul ei olnud midagi teha, vähemasti mitte tol hetkel, kui ta tuli ja oli. Ma kujutan ette, et mingis muus võtmes või muul ajal oleks vari päris hea lisand, aga mina lasin enda oma vabaks, sest antud juhul ei andnud ta midagi juurde.

* Stseenide väljamängimine, eriti enne mängu töötoana on üks asi, mida ma tõsiusklikult kavatsen kasutama hakata. Seda on ka enne tehtud, aga nüüd ma hakkan seda tõesti täiesti teadlikult kasutama, sest see annab pagana palju juurde.

* Meie kolmelõiguline maffialugu oli tõsiselt nunnu väike improlarp. Ainus vaimne üleskirjutus on see, et nimed tuleb kiirkorras välja mõelda, muidu läheb asi naljakaks See oli ka igati hea nüke, et polnud vahet, mis sugu keegi on - ristiisa oli naissoost ja minu mõrsjat mängis kena noormees jne jne. Absoluutselt vahet ei olnud. Ja edasi-tagasi kerimine oli samuti säärane nüke, mida tahaks teinekord ka pikemal larpil proovida (et enne mängida pärastisi sündmusi ja siis hoopis stseeni sellele eelnenust).

* Väljaloositud pisigrupid rolliloomeks ja mänguks oli ilmselt üks parimaid asju peale viilutatud leiba, sest nagu ma juba kohapeal kordasin, et mul täitus pisike helesinine unistus kord ka mängida koos Iardacil'iga, sest meil on küll juhtunud, et üks on teisele GM ja vastupidi, või siis on liinid nii erinevad, et no ei õnnestu koos mängida ja vot nüüd me saime, täiesti juhuslikult. Sama juhuslikult sattus punti (nagu hiljem selgus) täiesti uus nägu (Roland, sa olid väga, väga äge ), kes mängis nii, nagu poleks elu sees muud teinudki.

* Draamat ja seepi sai lisatud oma rollidele ja plotile ikke süle ja seljaga, minul käis igastahes mingi hetk peas plõks ära, et hei, me saame teha seda ja seda ja seda ja veel seda ka. Nii et tulemuseks oli vana praeguseks surnud aadliku Francois hooldaja ja tegelikult tema salaarmastus Jeanne, kel oli tütar, üks igavene mässaja ja nunnu revolutsionäär Sophie (Iardacil) ja Francois poeg Jacque (Roland), kes oli just Tokyost tagasi tulnud ja kellele oli ülevõimendatud Confucius kõvasti pähe hakanud (nii et ta jutlustas meile enamuse mängust, mida naised tohivad ja ei tohi... enamjaolt ei tohi midagi ja ma ausalt ei suuda enam väga kaua Confuciuse nime kuuldes tõsiseks jääda). Tegelikult oli Sophie isa samuti Francois. Ning põhiteema käis selle üle, et kunagi parimad sõbrad olnud Sophie ja Jacque olid metsikult tülis ning Jeanne üritas neid lepitada ja samas leida endas hingejõudu, et lastele ära rääkida, et nad on õde-venda. Vahele tuli veel see, et vana Francois, kes oli oma pojale pahane, et too ära välismaale läks, oli ta enamusest pärandusest ilma jätnud ja määranud oma põhipärijaks hoopis tütre Sophie...

Sophie: Ema, ära ole nii kurb. Ma luban... ma luban, et ma edaspidi vaidlen Jacque'iga ainult kaks korda päevas!
Jeanne: Jah, ja mõlemad korrad viis tundi jutti, eksole, mu kallis?
(mõlemad muigavad)

Lõpp oli igastahes kohutavalt armas (mitte et "mu lapsed" poleks kogu aeg kohutavalt armsad olnud, sest ehkki nad omavahel hirmsasti kaklesid, siis ema armastasid mõlemad väga ja see oli nii... armas, kuidas te seda välja mängisite, tõesti ilus emotsioon, mis ka mulle jäi).

Jacque: Sophie ajab mu hulluks, ma ei suuda temaga koos olla.
Jeanne: Aga Jacque, sa ei suuda ilma temata olla, see ajab su hulluks.
Jacque: (noogutab õrnalt)

Ja siis leidsid need kaks, et nad vihkavad teineteist nii väga, et see on juba nagu armastus, ja otsustasid abielluda, ja vaene Jeanne, kes oli peale kõige veel ka sügavalt usklik, ei saanud lasta neil seda teha, nii et ta avaldas neile viimaks, et nad on õde ja vend, aga nad arvasid, et ta on hulluks läinud, ja siis ta vist läkski hulluks.

Jeanne keerutas, punaste rooside kimp peos, paar tantsusammu kohviku keskel ja ulatas siis roosid Litsile (Getter, kelle tegelast Jeanne iga hommik pidi Jacque'i lauast ära peletama ja keda ta üldse ei seedinud), öeldes: "Ära kunagi kedagi nii väga armasta." (vot kogu see osa oli küll täiesti spontaanne, ehkki nimelt mõningaid sümboleid ära kasutav). Ja siis tegi vaene ema Jeanne ainsat, mis võiks ta lapsed ühendada - ta suri (lõikas endal kõri läbi).

Kuuldavasti see ühendaski lõplikult Sophie ja Jacque'i, kes pidasid seda kõike mingiks kohutavaks unenäoks, reisisid Ameerikasse ja abiellusid seal.

* Musta kasti kasutasime me oma grupiga täpselt üks kord, et läbi mängida stseen, mis oli murdepunktiks Sophie ja Jacque'i suhetes ja mida Jeanne toona laste teadmata pealt kuulis. See oli hästi vajalik ja õigesti ajastatud.

* Monoloogi pidasin ma poolenisti ig ja poolenisti og, st tegelane ei oleks ilmselt tol hetkel juhuslikult lauda sattunud Meele tegelasele (kes iganes ta siis ka oli) oma emotsioone ja tõde (mida lapsed tol hetkel veel ei teadnud) pihtinud, aga mina mängijana mõtlesin, et miks ka mitte ja see oli ka IG loogiline, nii et... (Pärast muidugi selgus, et ega teine pool väga midagi ei kuulnud, sest lisaks taustamürale mu tegelane ka nuttis suht hüsteeriliselt. Jep, ma tegin seda päriselt ja kohutasin natuke vaest kaasmängijat, sorry, OG oli minuga kõik OK).

* Ma nõustun ka, et tegu oli ühe minu intensiivseima larpikogemusega ja ma tahaks kindlasti säärast tüüpi mängu veel kogeda (ja korraldada ka).

* Dekadentlik kohutavalt kaootiline lärm taustal oli kirss tordil, kui vaene Jeanne isegi täiesti murtuna istus, pea käte vahel ja nuttis järjest hullemini.

Okei, ma võiks veel päris palju räntida sel teemal, emotsioonid on väga värsked.

Aitäh aitäh aitäh ja kallipaid kõigile, kirssidega!

Diana

PS. NB! Saadame palun Ally Knutpunkt'ile, sest kui ta juba netist loetuga nii palju ägedat ära tegi, siis mõelge sellele info ja mõtete hulgale, mis ta sealt tagasi toob ja meiega jagab

Lea Pullerits
EE192200221027586218

Aitäh!

Hästi palju, mis ma öelda tahtsin, on siin juba ära öeldud ka. See, et LARP oli tehnikate katsetamise keskpärase mängu asemel hoopis tõsiselt tasemel mäng või see, et metatehnikad õigustasid ennast ära jne, jne.

Mis mulle eriti meeldis, oli see lähenemine, et mis mängija välja mõtleb, ongi tõde. Ma ise olen palju olnud mängudel, kus tuleb mingi vähegi julgema oletuse korral kutsuda gemm ja siis küsida talt maailmafakte ("Kas ma tean midagi x olenditest?"; "Ma segasin kokku selle-ja-selle, kas see mõjub?"). Siin aga oli lugu puhtalt mängijate õlul ja see soosis palju rohkem tegutsemist ning loovust. Muidugi-mõista saab seda teha ainult ägeda loo või nn kaotuse peale mängides ja see on tõesti vabastav, kui sinu OG "ägedus" ei sõltu sinu IG saavutustest. Samas sain mina (nimesid tahtlikult ei nimeta) pärast märkuse, et rikkusin kellegi dramaatilise stseeni peaaegu ära, mida ma muidugi ei tahtnud, käitudes lihtsalt tol hetkel väga rolliliselt . Loodan, et tegemist oli ühekordse arusaamatusega ja et ei teki uutmoodi survet olla lahe ja dramaatiline.

Huvitaval kombel osutus mu tegelane üldse palju edukamaks, kui ma algul tahtsin; võttes ette oma meelest suht jaburaid üritusi ja plämisedes ka IG kõigile välja oma suurimad saladused ja kurjad plaanid (ja nii, et tegelane järgmisel hommikul ise seda ei mäletanudki). Irve päästis õigel hetkel tegelase uimaseks löömisega viimase päeva nii et too päris hulluks läks ja de la Roche'ide aadliperekonna orvust viimase võsukese allakäik sai lõplikuks (samas kui omas peas abiellus ta just kuningaga, olles saanud tagasi kõik selle aadlielu toreduse, millest alati puudust tundis).

Minu jaoks oli antud LARPil ilmselt kõige ägedam tegelase lugu üldse ja ma tegin asju, mida muidu pole kunagi teha julenud ja ägedaid kohti oli ikka päris palju, samas isiklikult miskipärast eriti ei immerseerunud. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et ma olen tugev, aga aeglane sisseelaja (eriti kuna ettevalmistusaeg oli minu jaoks liiga lühike), võib-olla milleski muus (nt taustal tiksuvas isikliku elu pingesolekus), ei oska täpselt öelda.

Aga eraldi ruum ehk must kast FTW! Minu kõige tugevama immersiooniga LARPil (Aardejaht Mytona moodi VI) kasutati seda juba enne kui keegi üldse midagi antud metatehnikast teadis ning see lõi olukorra, kus mu käed immersioonist ka OG värisesid või kus iga kord antud ruumis viibides tundus see erinevates stseenides kardinaalselt erinev ning ruumis olnud OG kama nagu mingi boiler ei mäletanud pärast vist enamus. Vahe Sarabandega oli ainult see, et kui Sarabandes käisid mängijad seal omal initsiatiivil ja algul oli vaja seletada, et mida ma ikka läbi mängida tahan (kuna ma käisin seal ainult koos mänguväliste tegelastega), siis Aardejahil olid kõik stseenid läbi mõeldud ja ette valmistatud nägemused. Aga ka Sarabande must kast aitas kindlasti kaasa, sest ma tegin seal just stseene, mis ise välja mõtlesin ja mis läbi mängides märksa tugevama mõju andsid.

Nõustun kõigi nendega, kes ütlesid, et see tegelaste omavaheliste suhete ette paika panemine ja stseenikestena läbi mängimine aitab igati kaasa ja töötube enne mängu tahaks isegi kasutada.

Ülejäänud metatehnikad:
* Varjud: mina sain isegi tolles harjutuses tunde kätte; kus mõistetamatust kuntstlikuna tunduvast tehnikast sai päris hea hoob emotsioonidesse sisse elamiseks. Ise tahaks seda praktikas katsetada, sest LARPi ajal miskipärast enam ei tulnud selle peale.

* Loositud grupid. Jaa, äge idee.

* Ettevalmistavad harjutused nagu tavalisest hommikust dramaatiliselt rääkimine. Sellest loost tuletasin ma enda jaoks hiljem otse mängu alguse (õudusunenägu lapsepõlve traumast, kuidas mässulised ta vanemad tapsid ja palee maha põletasid) kui ka rutiini (Neitsi Maarja pühamu ees palvetamine).

* Sümboolse tähendusega objekt: GM'ide lauale pandud pudel, mis tähistas seda, et tegelased jäävad väga purju oli väga kiire ja delikaatne võimalus nii ägeda rollimängu alustamiseks. Üldse minu üks lemmikkohti oli teha täiesti purjus lollusi (nagu ülalpool mainitud kurjade plaanide välja plämisemine jms) ja siis järgmisel päeval pärida, et ma ei mäleta eilsest midagi, mida ma tegin?

* Toosama päevade vahetus - võttis maha LARPides tavalise ajapiirangu ühele õhtule. Andis sellise realismitunde (järk-järgult planeerida oma Hirmsat Kättemaksu ja otsida selleks liitlasi, samuti vt eelmine punkt).

* Rutiin toetas päevade vahetust väga hästi. Mul oli siiralt poogen, kas keegi mu kujuteldava Neitsi Maarja pühamu ees igahommikust palvetamist üldse näeb, kuid see andis just selle, et on alanud uus päev. Niisamuti muutsin mina kõige viimast rutiini; kui muidu palus Lily andestust pattude eest ja edu kättemaksus, siis viimane hommik hulluks läinuna tänas ta Neitsit.

* Monoloog. Kasutasin paar korda, kuulasin ka mitmeid. Samas tunnen, et see teema tahaks harjutamist, et ei suutnud asja potentsiaali ilmselt kaugeltki ära kasutada.

* Isiklikud sümbolesemed & ihakaardid. Nii nagu mulle meelde jäi, siis kellegi teise eseme puudutamine oleks olnud märk OG soovist temaga sügavamalt rolli mängida. Isiklikult ei jõudnud üldse kasutada, kuigi korra käis küll mõte tõsiselt peast läbi. Samas tegelikult osutus tolle tegelasega (Roland) koosmäng just täpselt nii sügavaks ja pinnapealseks, kui see olema pidi. Päris aadlik, kes sümboliseeris Lily'le (kelle tegelik nimi oli muuseas vanatädi järgi Marie Antoinette) kõike seda, millest ilma jäänud oli, kuid mida ta üle kõige igatses; samas aga tunne, kui kättesaamatu päris aadlik allakäinud hoora jaoks on... Ihakaardini (minu mälu järgi märkimaks lähedase suhte läbimängimise soovi) ei jõudnudki, ei julenud kuidagi.

* Debriefing, kus sai rääkida oma tunnetest. Peaks tegema kohustuslikuks elemendiks, hoiaks palju probleeme ära ma arvan . Ja veel märksa pikemalt. EDIT: Pean silmas seda, et mitte nagu klassikalisel aftekal, kus räägitakse, kui ägedad oldi; oli tegemist otsese tagasisidega oma mängu kogemuse kohta.

Üldiselt oli väga äge ja hariv õhtu! Siiralt loodan, et kõlama jäänud lause esimesest sellisest mängust Eesti LARPi ajaloos on vaid märk pika ja ägeda traditsiooni algusest.

Aitäh korraldajatele ja kõigile kaasmängijatele!

PS. Minule jäi mängu soundrackiks hoopis , mille taustal mu tegelane oma kujuteldava kuningast abikaasaga päris viimasel päeval üksi tantsis.

PPS. Ally Knutpunktile!

Suur-suur tänu Allyle asja ettevõtmise eest ja Hellerale tõeliselt suurepärase larbi organiseerimise eest . Samuti Itile ja Danile mängujuhtimise eest ja Sfinxile ennastohverdava kelnerdamise eest . Tindomele selle mäletamist väärt loo eest isiklik eriti sügav tänukummardus . (Ka Kuribohile. Kuigi, isegi kirja ei jätnud!)

Nii palju on räägitud, paar mõtet veel.
Kunku kasutamisel (e. blackbox ), juhul kui mängijad suhestuvad maailmaga võiks mängujuhi sekkumisõigus NPCna vaikimisi kehtida. Nt millegi õhkulaskmine, pangarööv, piiblite jagamine pühapäeva pärastlõunal. Kui mängijatel on konkreetselt omavaheline asi klaarida, saab mängujuhiga eraldi kokku leppida. Pmst nagu drägoniski.
Monoloogi üks mõjusid oli minu arust see, et lubab kaasmängijatel nautida teiste rolle, mis seni seisis ainult väga hea rollimängu so. näitlemisande taga. Iga lahedus, mis sisseelamise tõttu sünnib ja võis seni jääda väljapääsuta, saab nüüd väljundi ja see inspireerib ka teisi... Imetlesin teiste monolooge päris mitmel korral ja see meelitas rohkem oma rolliga pingutama.
Näen kuis monoloog saab hüppeliselt tõsta rollimängulahedusel põhinevate larpide headust. See tahaks ainult head universaalset OG märki (kuidas oleks topeltnips monoloogi alustamiseks ja üks nips lõpetamiseks).

Muah!
Marten

Fotosid on palju ja nad on sarnased: täpselt nagu päevad kohvikus Sarabande! http://www.snap.ee/user/Ixchel/album/sarabande

Salasõna: Metatehnikad!

Aitäh pildimeistrile! Väga ilusad ja mängu katvad pildid on.
(Ja mu pere on nii nunnu...)

Nii kaunis et ajab natuke nutma lausa.

Loodan et sellist värki tuleb veel ja veel.