Ashtanga 1,5 -- Fraktsioonid: muljed

[Katzenminze]

Aitäh kaasmängijatele ja GM-idele!

Punktidena siis:

*) Äge, et nii suure grupi toimine siiski laias laastus töötas. Mind üllatas erinevate juhipositsiooni võtnud inimeste suutlikus koos töötada (sealjuures ilma, et kedagi sihikule oleks võetud). Tundus tõesti, nagu oleksime juba kuu koos rännanud.
*) Hoolimata sellest, et peaagu kõik maakad on napakad (ja selles on süüdi nende viltuläinud moraali- ja poliitikatunnetus), tundub, et vähemalt paar hakkasid neist juba tasapisi aru saama, et Ashtanga on parim valik, kui sellele võimalus anda ning kohaneda ja meeles pidada, et ellujäämise aluseks on koostöö ning kaubavahetus.
*) Heli mängitud puuinimene oli võrratu sooritus! Ja Kiisu ka. Ma äärepealt oleks paitama tulnud Punamütsike ja tema vana ning imeliselt maitsev põssa oli kui värske sõõm õhku aplide maakade seltskonnale.
*) Hetkehuumorit oli palju. Minu lemmikuks siiski sidepidamine võõrastega: "Siin Lõvi, olete kuuldel?" "Lõvi, siin Kiisu, kuuldel".
*) Täitsa huvitaks, et mis kaalutlustel lõpetati mäng täpselt enne konfliktiks minekut? (Ei ole üldse kurjalt küsitud, igaks juhuks ütlen üle )

PS! Võiks FB rollimängijate grupi päisesse mängust mõne foto panna. Eelduseks siis fotograafi ning pildil olijate nõusolek.

[Randiel]

Tahtsimegi mängu lõpetada nn clifhangeriga, kuna tegu oli 1,5ega ja valmistasime pinda ette teise mängu alguse situatsiooni jaoks st see oligi nii mõeldud. Sorri kui kellegi tekkis selline tunne, et jäite madistamisest ilma st peate neid konflikte uuel mängul siis lihtsalt lahendama.

[Iardacil]

Suur, suur aitäh korraldajatele ja kaasmängijatele. Super laupäev oli. Ilm oli täiesti okei, koht oli super ja sellise mängu jaoks ülisobiv.

Kuidagi raske on justkui täpselt panna sõrme sellele, mis nii väga meeldis. Minule, kui mängijale ja antud tegelasele, meeldis väga see, et grupp oli mind aksepteerinud ja ma olin "sees" (vastukaaluks eelmine kord, kus (õigustatult) mind eirati). Mulle meeldis kuidas peagrupp koostööd tegi - kõik eelmise korra lahkuarvamused maha maetud või vähemalt vaigistatud. Mulle meeldis, kuidas seekord tuli selline post-apo tunne nii palju tugevamalt välja. Me olemegi planeedil vangis ja asi ongi ainult ellujäämises. Mulle meeldis (selle söögi stseeni juures), et hoolimata kõigest sellest, on enamik tegelasi säilitanud inimliku kaastunde. Samas osad näisid pooldavat puhtalt ellujäämist iga hinnaga (ja siinkohas minu tegelase seisukohast oli see tema jaoks väga oluline, et Edi tegelane ütles, et edaspidi nimetab ta Zarekut "spetsialistiks" )

Minu jaoks üks lahedamaid momente oli Michelle kadumine ja järgnev otsimine. Üldse, ma tahaks Sillet tänada ülimalt lahedalt mängitud rollisoorituse eest. Kuigi mu tegelane ei nõustu sinuga väga tihti, siis see kuidas sa esimest tüürimeest mängisid ja see mis ma sinu kohta hiljem teada sain.. super lahedalt välja mängitud

Neid põnevaid momente oli nii palju. Kogu see raadioside Lõviga. Luuramine, teised meid luuramas. Vibudega tüübid võsas. Michelle kohtamas vene-hiina sõdurit ja Roger üritamas Michellet tagasi hoida. Lõpustseen häärberi ees (kuidas on parim moodus omandada kaptenit ja musta kasti plahvatusohtlikus situatsioonis? Nendega lihtsalt minema jalutades kui teised omavahel vaidlevad.. ) Ja isegi kogu see kõmpimine oli ülimalt realistlik osa elust Ashtangal.

Ehk veelkord suur, suur aiäth korraldajatele. Mulle lihtsalt nii-nii väga meeldib selle maailma konseptsioon.

Ja suur aitäh öömaja eest

Ja minu pilte ka: http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v ... tanga/A15/ (ikoonidega on hetkel midagi galeriimootoris valesti. Loodetavasti see paraneb lähiajal)

[Paganarh]

Kirjutan ebastruktuurselt nii kuidas pähe tuleb

Ma sain väga teistmoodi kogemuse seekord, poleks kunagi arvanud, et tuleb mäng, kus suhtlus toimub ainult ühe inimesega- lahingpaarilise ja kaasellujääjaga.

Tõsi, sai ju ka niimoodi endale paika pandud, et enne üritab nullkontaktiga pääseda süstikute angaarideni mis olid platsi teises otsas, et siis seal tutvuda olukorraga ning süstikuid mitte leides, hakata kontakteeruma juba kohalikega või aktiivselt ala läbi kammima omade ellujääjate leidmiseks.
Esimeseks ülesandeks oli ikkagi hankida transpordivahend, sest krt, kuu aega jalgsi on ikka kuu aega jalgsi.

Too bad siis, et ainukeseks navigatsioonivahendiks oli kosmodroomi turismikaart, mille pealt ei lugenud välja kui pikk see tee olla võiks. Nüüd vaadates siis jah, linnulennult 2km, kuid kuna me liikusime edasi aeglaselt, tähtsamaid keskmisi punkte eirates ning muidu siksakitades, siis jõudsimegi süstikute angaarini üpriski õhtul Seal nägime ka gruppi, kellega koos paistis olevat müstilisel kombel meie kapten Fox. Jupp aega ei uskunud oma silmi ja tegelikult ei uskunud ka päris lõpuni, kuid paistab, et see teema tuleb ikkagi uurimiseks ette võtta. Siiski arvan, et see oli pigem viirastus oma vana sõbra kaotusvalust. Sest noh, minust jäi ta kaptenisillale siiski. Tulepall ja muu selline.

Seal angaaride juures teostasime veel mõnda aega vaatlust, liikusime siis veidi edasi, lõime laagri üles ja jõime kohvi kuni "kell palju sai". Plaan oli hämaras tollele grupile järgi liikuda (arvestasime, et nad lähevad häärberi suunas) ning siis selle "viirastuse" vabastada kui ta üldse vajab vabastamist. Kui teda hoiavad kinni "pahad onud" siis need kõrvaldada. [Pärast sain teada, et käelintidel olid neil venehiina lipud, aga mul polnud kahjuks OG õrna aimugi millised need välja näevad]

Kogu selle teekonna vahele sattus terve hunnik mõnusaid juhtumisi, adrekat, niisama atmosfääri ja kaaslase (Dani, väga hästi väljamängitud) vaimseid/mentaalseid katkiminekuid. Juba esimene kohtumine mingi väga suure (ilmselt kohalike) grupiga lõi meile liikumisse tugeva ajaaugu sisse, kuna pidime ummisjalu võssi põgenema ning sai selgeks, et neid angaare mis asuvad ala keskel me liikumiseks kasutada ei saa ning peab ragistama ala põhjaosas võsas, samas vältides ehitisi mis ala keskel.
Lõbusateks punktideks veel erinevad saated raadiost (usuhullud? kiisud?) ja kohalik kepslev jooksuaja kitseke, kelle väike süda üles ütles (kaheksaid tegi driftimisbemm, mille silindrid mingi hetk ilge pauguga läbi katte lendasid vist. vähemalt selline mulje jäi).

Peale paari punkti ei oska eriti ka misagi negatiivset või kontruktiivset kriitikat välja tuua, sest me põhimõtteliselt kasutasime GM'i ülesseatud liivakasti selle sees luuramiseks ja ei jõudnud puudutada ühtegi plotpointi. Ilmselt oleks võinud mänguala väiksem olla, oleks saanud rohkem ära teha- huvipunktide vaheline distants oli ehk liiga suur.
Samuti ei leidnud looti. Ei oska ka enam kokku lugeda kui palju angaare ja ehitisi me läbi tuhlasime ja kui palju aega selle peale läks, lootes midagi leida Sain enne mängu aru, et on võimalik träna leida kuid vist oli kraami ainult huvipunktides.

Aga muidu? Väga hea päev oli Niiet tänud GM'dele, et sai teie mängul ringi mütata. Usun ka, et järgmisel üritus kuhu saan tulla, ei luura ma niiaplju võssis ringi, kuna nüüd on pilt selgem

Eraldi veel:
- Tänud Henzule kes nii kannatlikult meie sabas vantsis, oleksid võinud häält teha ikkagi. Selle mõtte peale, et sind ära saata tulime väga hilja.
- Tänud võitluskaaslane Dani'le kes osutus ka väga heaks orienteerujaks. Sinuga võib luurele minna igakell.
- Dubleerin ka siia, et minu auto pagassis on musta-hõbe-punase karva Lafuma spordiseljakott. Omanikul palun kontakteeruda.
- Eraldi veelkord suur vabandus GM'dele, et ma hiljaks jäin. Väga häbi on ja enam nii ei juhtu!

Kui midagi tähtsat veel turgatab siis kirjutan

[UL]

muljetan vast hiljem, igatahes tänud, huvitav oli.
ja minu poolt ka paar hoolikalt valitud pilti

[Dani]

Kuigi nagu Paganarh mainis, oli meie kokkupuude teiste mängijatega minimaalne, piirdudes vaid visuaaliga, oli mul väga põnev
Ilmaga vedas väga, sest Haapsalu poole sõites üle käinud vihmahood tegid mind esmalt pisut murelikuks, aga õnneks oli mänguala kuiv ja päikese käes lausa palavgi.
Meil oli plaan jõuda kaardi teise nurka ja seejuures potentsiaalselt ohtlikest isikutest eemale hoida, aga et see ka lõppes nii, et me kellegi teisega ei suhelnud, oli pisut ootamatu (mulle sobis see seekord hästi, sest tegelasele sobis see seekord hästi). Huvitav oli pärast teistelt mängijatelt ja piltidelt neid imelikke asju näha/kuulda . Ei oskagi midagi eelnevalt mainitule lisada... Mänguala oli suht suur, aga tundus, et sellest hoolimata/tänu selle kõik toimis. Paganarhiga oli tore koos mängida, esimene kord kui see juhtunud on. Mu tegelane poleks pooltki nii kaugele jõudnud ilma Chrisi positiivse eeskujuta. Teinekordki

[Randiel]

Veiko pildid ka üleval: https://www.dropbox.com/sh/jj65payhhrd7zd8/nFWUNrFeSn

[Hellera]

Mul oli kokkuvõttes väga tore. Mitte miski ei läinud nii nagu ma alguses ootasin ja mõtlesin. Minu armastatud õde ei jõudnudki kohale ja pool tugisüsteemist langes ära, aga isa Jacob, kellele ma enne mängu absoluutselt tähelepanu ei pööranud (mingi väike rida vaid rollis), osutus asendamatult eesrindlikuks hingehoidjaks ja tubliks usumeheks.

Mingid liinid ei hakanud tööle, sest ma olin ilmselgelt liiga ebaoluline, et keegi neist suurtest ninadest oleks mu iseloomu pikemalt süüvima vaevunud, ent teised jälle hakkasid ja hästi. Minu meelest on äge, et ma ehk nime poolest post-apo survival'is teen hingelisi piinu ja draamat ja tegelasearengut. Võib-olla mitte see, mida gõmmid algselt plaanisid, aga ma näen oma tegelasel veel pikka põnevat saatust ja see sobib sinna setting'usse nagu valatult.

Järgmine kord teen pikemalt ja rohkem ja veel palju paremini!! Sisseelamisprobleemi lahendab ehk kolm-neli intensiivset jututuba (oli see nüüd õige kokkulepitud termin?), tahaks isegi mingeid edasivaateid teha ja muudele muredele keerame aga vunki juurde.

Tänaksin siinkohal mängujuhte: oli näha ja tunda, et ettevalmistuse osa oli teil MEELETU ja eriti orgunn oli viis pluss!! Algus võis ju viibida, aga see, kes kuhu millega liigub, kuidas tuleb toit, mis saab pärast mängu - kõik oli teada ja sirgjooneline. Mul oli kogu aeg väga hoolitsetud tunne (va siis, kui meid Anderiga pooleks tunniks kuhugi tühermaale unustati, aga see oli ka tore lõpuks, kui autokummi sisse lõkke tegime ). SUUUUUUUR kalli ja aitäh kõigile, kes korraldusega õla alla panid ja esmajärjekorras muidugi gõmmidele! Teie muhe suhtumine on ja jääb parimaks!
Tänaksin meie gruppi, kellega koos ringi jõlkusin: ilmselgelt olid teil omad kahtlused ja eelarvamused, aga te olite minuga sõbralikud ja leebed ning ehk saan isegi lõpuks oma oskustega kasulik olla. Väga tore oli teiega koos mängida!!
Tänaksin teisi gruppe: sest nii äge oli, et kõik ei olnud ühes suures pundis, te olite nii väga hirmsad (nii Luurajad, Põõsamehed kui Piinajad) kui ägedad!!
Ja eriti tänaksin Anderit: ma üldse ei oodanud, et me nii palju koos mängime, aga see oli äge ja suvel (ma väga loodan) jätkame veel lahedamate lugudega!!

See on täiesti uskumatu, kui palju ma ikka teid kõiki armastan!
Teete mind alati õnnelikuks.

Ashtangal Jenny,
ikka H