"Kui homme meid enam ei ole" muljed

[Azurah]

Võtan ennast kätte ja teen siis mängule ka muljete teema, et see ei jääks üheks neist müstilistest mängudest, mille sisust ajalugu vaikib, sest minu meelest väärib ta seal igati oma kohta

Eesti LARPis välja kujunenud klassifikatsiooni järgi siis oleks tegemist eksperimentaallarpiga, mille eesmärgiks oli saavutada immersiooni ja head mängu peaasjalikult ettevalmistavate töötubade abil. Sellele lisaks ehk ainult proppidena meie näidendid ning äärmuslik setting. Esimesed aga ei olnud mitte Põhjamaade kopeerimine (mis iseenesest ei ole ka üldsegi halb), vaid nii-öelda algupärane katsetus siduda teatri ja psühhodraama elemente LARPiga just selles osas, mis puudutab rolli sisse elamist, aga ka sealt välja tulemist.

Minule see uudsus meeldis (uued asjad on alati lahedad). Töötoad andsid vähemalt sellise ülesssoojenemise ja oma rolli tundmaõppimise tunde, mille jaoks muidu on vaja keskmiselt sarja esimest mängu (või ei piisa sellestki). Näiteks töötuba mängida läbi tegelase tavaline päev (enne asteroidi uudise väljatulemist) või ka abstraktsem sellele eelnenud "Kui su tegelane oleks mingi loom" mängimine. Eriti aga meeldisid mulle rollist väljatuleku tehnikad, millest ühte olin juba ise korra kasutanud, teist aga mitte.

Esimene on see, et pärast mängu lõpuringis nimetab igaüks kolm omadust, mis temal ja tema tegelasel erinevat on. See annab minu meelest mitu asja: esiteks tõmbab inimene ise niiviisi selge piiri enda ja tegelase vahel, kuid teiseks selle avalikult välja öeldes teevad seda ka teised (sest omast kogemusest võin öelda, et kuigi teadlikult teen küll vahet tegelasel ja inimesel, siis alateadvus võib vahest ikka midagi muud sisse sööta). Teine aga, harjutus mida tegime esimest korda enne mängu: sulgeda silmad ja kujutleda kohta, kus sa tunned ennast väga hästi ja turvaliselt. Mängu lõpu - kus kõik surma said - järel andis see samuti päris huvitava tulemuse, muutes LARPipohmaka kuidagi pehmemaks ja mõnusamaks ja on üldse hea rahustav harjutus.

Samuti meeldis see, et mängujuht oli asteroidi maale kukkumise kohta teinud uurimustööd, et mis ja kuidas, sest minu jaoks abstraktne "homme tuleb maailmalõpp, suva mis see on" ei töötaks. Vastuoksa minu hirmule et see ikka kuidagi abstaktseks jääb, jõudis lõpuks kuidagi tõesti kohale, et maailalõpp tuleb ja koos Floriana tegelasega seda väljas külmetades oodata oli vist parim osa kogu mängust.

Samas minu jaoks on kuidagi raske sisse elada mängudel, kus otseselt midagi teha, mingit eesmärki, mille poole püüelda või (kriisi)situatsiooni, millele reageerida, ei ole. Antud mängul siis tulime lihtsalt kokku oma viimast õhtut veetma ja that's it. Tekib kuidagi segadus, et kuidas ma nüüd siis mängin, mis ma nüüd siis teen... Lahendasin selle oma rollist lähtuvalt küll igasugu hüperaktiivsuse (koristamine ) ja muidu lolluste üritamisega, millega siis vana sõbranna sai puntis olla. Loodan, et tegin asja teiste jaoks OG huvitavamaks, mitte tüütumaks.

Üldiselt aga oli põnev eksperiment ning kindlasti annab seda temaatikat veel tublisti edasi arendada, tuleviku ideaalina näen küll seda, kuidas inimesed võtavad parima Põhjamaade ja oma kogemuse segust. Ainult loodan, et selle uuega eksperimenteerimisehulluses ei unustata ära vana ja samuti head; saladuste ja actioni stiili, millest tõtt-öelda olen viimasel ajal juba puudust tundma hakanud.

Aitäh mängujuhile ja kaasmängijatele hea mängu eest!

[Ed-]

Minu meelest tegelased olid sisukad ja vist kõikide mängijate puhul on välja tulnud küljed, mida ma pole varem näinud: üks oli selline elupõletaja, teine läks obsessiiv-kompulsiivseks, kolmas oli tehniline eluplaneerija, jne.

Eriti andsid sisule juurde vanast ajast teatriga seotud materjalid: ajalehed, kutsed, teatripiletid, teatritrupi märkmed; mõned neist, nagu ma hiljem kuulsin, olid päris, vahetatud nimedega. Mõned aga olid seotud VVV allakäiguga.

Leo, tema allakäik ja asteroid seostuvad mul endiselt millegi müstilise ja sürreaalsega. Just see sürreaalsuse tase, mis valitses lõpupoole, enne ja pärast bussi ärandamist (ja enne kui minu tegelane jõi ennast laua alla ja mina läksin OG magama). Sürreaalsus ja kaootilisus, igatahes. Need on väga meeldejäävad asjad selle mängu puhul. Minu meelest oli asteroidi filmi enne näitamine hea mõte (teine film oli veits igav, seal olid lihtsalt laibad), siis see fatalismi tunne jäi püsima mängu lõpuni.

Ja väga hea mõte oli vahepeal korraks läbi mängida, mis juhtub siis, kui asteroidi ei tulegi; mõned reaktsioonid tundusid kuidagi väga realistlikult omakasupüüdlikud (nii-öelda "uues" maailmas pärast asteroidi, mida ei tulnudki).