LARP: Dwarven Redemption "Uus öö"
Postitatud:
15:51 10. Jaan 2015Postitas assassin
Üksik dwarf kükitab murelikult körtsu ees lõkke ääres aegajalt pilk metsapoole vilksamas. Varsti ilmubki tume kogu metsa piiril ning suundub lõkke poole. Päkapikk tõuseb püsti ja sammub julgelt olendile sõjakirvega vastu. "See oli halb mõte ma ütlesin kohe!" hüüab tume kogu tulles, "poleks pidanud oma nina siia metsadesse toppima. See on neetud, neetud ma ütlen!" Päkapikk vastab: "Hea et sa välja jõudsid enne kui valgus kustus vennas. Tule lähme sisse, Fror kutsub juba inimesi appi teisi otsima."Toimub järjekordne larp Hodooria saagast. Tegevus toimub külmas Hodooria mäestikus Hollow Run`is
Hodooria impeeriumi põhjapoolsel äärealal ära eksinud Päkapikkude ekspeditsioon satub iidse linna metsavaremetesse kus aga pesitsevad luupainajalikud olendid "Varjud".
Ekspeditsioon otsib kaitset kohalike elanike juurest kuid nad ei ole päkkarite taasilmumisega rahul.
Aeg: 31.01-01.02
Koht: Kirdalu küljeall
Hind: 5 eur (kuni 26.01), pärast 10 eur
Tulekust teada anda siin või pm
Täpsemat infot,reeglid leiab fb-s:
https://www.facebook.com/events/818712354854494/=====================================================================================
Lõpuks läks ka larpipohmell üle
ehk vaatame üle head ja vead.
Stoori lõpp
Pärast kalliskivi pikki otsinguid õnnestus see ühel päkkaril ja kolmel kerjusel lõpuks lahingväljalt kännu eest üles otsida. (keegi oli ilmselt lahingvälja lootides selle kogemata kiivri seest mahapilland
). Kui kalliskivi vägi taas altaril särama lõi tundus nagu külarahvale oli antud teine võimalus. Loitsuti relvi ja unustati korraks metsa rõhuv pimedus. Seejärel toodi aga iidsetest varemetest Varjude ohverdustääk ning algas vaidlus selle üle mida edasi teha.
Samal ajal röövis (ilmselt keegi beggar) inimeste altarilt kalliskivi hävitades kaitsebarjääri küla ümber. Toimus otsustav lahing pimeduse ja elava vahel kus paaril külaelanikul õnnestus Varjudeisand kinni püüda. Julgemad külaelanikud kogunesid Varjuisanda ümber ning suundusid meeleheitlikus katses pimedusse ohvrikivi poole eesmärgiga neetud olend äraohverdada. Ohvrikivini nad aga ei jõudnud ning ilmselt lamavad siiani pimedal metsalagendikul mida tuntakse nüüd "Surnute Väljana".
Hollow Keepist ning sinna saadetud sõduritest pole pikemat aega midagi kuulda olnud mistõttu on Hodooria Impeerium otsustanud praeguseks hüljata Hollow Runi põhjapoolsed alad arvestades sealseid veidraid asjaolusid.
Muljed
Tahan tänada kõiki mängijaid! Mäng osutus väga põnevaks ning epicut+nalja sai rohkelt. Osalejaid osutus üllatavalt palju ning kokku tuli kirju ja väga meeldiv mänguseltskond. Pean tunnistama et kahjuks ei olnud sessikõrvalt väga palju aega kõik detailid enne mängu läbimõelda kuna sess osutus palju pikemaks kui esialgu planeeritud oli
Suuremad korralduslikud vead mis mind häirisid:
*asukohtade tähistmine: IG lindid osutusid väga ebapiisavaks ning neid võis märgata valgusega vaid ~1m kauguselt..
*asukohtade tähistuseks mõeldud küünalde kustumine
*GMi STOP väärkasutamine (iga väiksema küsimuse tekkimisel)
*mõned plothole, mis mul endal ununesid nt: täägi kättesaamiseks Dwarfide altarilt tuli täägi asemele asetada kalliskivi.
*fotograaf lasi üle
Arusaamatused:
*Jäi arusaamatuks miks keeldusid külaelanikud Impeeriumile makse maksmast (kasvõi kaubana) ning otsustasid teha endale teene Kubjase kõriläbilõikamise näol. Õnneks oli impeeriumi hävitusrühma saabumisel väga halb ajastus ning külaelanikud pääsesid orjastamisest tänu lahingus tekkinud segadusele mil impeeriumi väed purustati.
*Korduv kõriläbilõikamine kõrtsus, millele ei järgnenud mitte mingisugust karistust. Tihtipeale ei tehtud enam väljagi et keset põrandat veritseb kellegi korjus. Vahepeal tekkis mulje et tegu pole enam külarahvaga vaid omakasupüüdlike bandiitidega.
*Sepa surm ja sepikoja lootimine. Miskipärast seisis sepikoda pärast esimese sepa mõrvamist enamus mängust tühjana ning tundus nagu keegi poleks teadlik sepa mõrvamisest või lihtsalt ei soovitud midagi selle kohapealt ette võtta.
*läbirääkimised Varjuga: Miks/kuidas suutsid külaelanikud chaotic evil tegelasega üldse tsiviliseeritult suhelda veel enam kokkuleppeid luua. Tasakaal Varjude ja külarahva vahel ei olnud saavutatud diplomaatiliste läbirääkimiste teel vaid maagilise kalliskivi võlu väel, mis peletas varje tagasi metsa külast eemale. Õnneks/kahjuks kasutas Vari ära võimaluse võtta ära külaelanikelt pimeduse võimsaima questitemi mängul. Kõige veidramaks osutus aga mängu kulminatsioon kus külaelanikud üritasid haavatud ja mahasurutud Varjuga, kes enamus külast mahanottind, mingisugust vaherahu
sõlmida selle asemel et teda lõplikult piinadest vabastada.
*Üldine arusaamatus/väsimus mängu lõpus kus pool külarahvast üritas varjudest lõplikult vabaneda ohverdamise teel ning ülejäänud pool otsustas et targem oleks jääda körtsu valvama
Reeglite rikkumistest:
*(korduvad) Tuleohutuse rikkumised: Latern käes ei saa võidelda ning laternat kandvat tegelast ei saa rünnata. Millegipärast kippus see lihtne reegel paljudel ununema ning ikka üritati mõõgaga mõned hoobid teele saata kas siis latern käes või laternakandja pihta. Pimedas metsas peaks latern olema esimene asi mida nähakse kuid siiski suutis üks npc mul laterna käest maha joosta ning pool tundi hiljem ründas mind taas kuigi kandsin laternat käes. väga ebameeldiv.
*Võitlusohtuse rikkumine. larpil on rangelt keelatud kasutada relvadeks mitteettenähtud esemeid, eriti questitemina mõeldud rauagalöömis tääki. Väga taunitav tegevus (kui just vastasega varem kokkulepitud pole vms). Lisaks kuulsin kaebusi kilbiservaga tõukamisest jms
*Valguse/pimeduse reegli rikkumine: Ühe lahingstsenaariumi ajal ründasid varjud körtsu peaust mille ees põles päris suure leegiga lõke, mis jäi kõigile märkamata ning mille tõttu ei oleks varjud tohtinud ukse juurde üldse tullagi.
Massilist ~5m reegli rikkumist ei näinud väljaarvatud viimase stsenaariumi suures lahingus kus mingi hetk avastasin isegi et seisan Varju kõrval keset pimedat metsa ning tagumine laternavend oli ilmselt juba enne metsa sisenemist tagasi kõrtsu läinud.
Üldiselt jäin mänguga väga rahule. Kõik said piisavalt actionit, rollimängu ja tõid ka ise huvitavaid elemente mängu, mis osutus vahepeal nii tihedaks et ei suutnudki kõike epicut näha.
Omaltpoolt kiidan veel kõiki Varje ja minioneid kes viitsisid ööläbi metsavahel kummitada tuues kõhedust pimedasse metsa
Järgmise korrani!
Re: LARP: Dwarven Redemption "Uus öö"
Postitatud:
17:05 3. Veebr 2015Postitas Magnus
Mina olin Tertius Theidorus, küla möldri sulane ja endine sõdur-hävitussalklane. (rõngassärgi ja nahk-õlakutega). Oli tore seiklusmäng. Oli kõike, mida tahta. Lüüa sai, joosta sai, rolli mängida sai. Mõned puudused olid kah. (kuigi mu miinuse sektsioon on sõnade arvult hulga pikem, kaaluvad plussid ikka miinused suuresti üle, ja tuleks hea meelega teine kordki)
== Plussid ==
+ Seiklus.
+ Kirju kamp erinevaid värvikaid tegelasi.
+ Kohe alguses olemas konflikt inimeste ja päkkarite vastumeelsuse näol, mis tegi kohe peale nende tulekut asjad huvitavaks.
+ Vajadus valguse lähedal olla. Väga huvitav idee. Esiteks tegi see võitluse võrreldes teiste seiklusmängudega uueks ja huvitavaks - pidi arvestama, et lahingus ei tohi taganeda vales suunas, jälitada vastast vales suunas ega jääda maha oma valgust kandvast lahingpaarilisest. Teiseks, ka väljaspool lahingut lisas see mitu huvitavat elementi - iga kord, kui vaja kuhugi minna, pidi kaaluma läbi valgustusvõimalused, samuti pidevalt valvama, et kõrtsiäärsed tuled põleks. Kuna enamik neist olid väikesed küünlad, mis terve mängu vastu ei pidanud, läks valguse haldamine päris põnevaks.
+ Kostüümitase. Kõikjal olid head kostüümid. Ork oli muidugi suurepärane. Kõige mõjuvam oli aga paladin, kes oma kasvu, õlgade ja kiivriga nägi tõsiselt võimas välja (ja ei tekitanud erilist soovi tüli norida).
+ Mängu jooksul kasvav ohutase. Alguses oli kõrts turvaline punkt, edasi muutus aina ohtlikumaks ja lõpuks pidi seal elu eest võitlema. Ohu kasv peabki niimoodi progresseeruv olema, siis on võimalusi nii rahulikuks kui pingeliseks rollimänguks.
+ Külapoisi/varjude pealiku rollisooritus. Viis pluss väga veenva ja hirmuäratava tegelase eest. Huvitav oli, kuidas iga ilmumiskorraga sai jälgida selle tegelase muutumist ühe järjest varjumeelsemaks. Kiitus ka neile, kes selle looliini välja mõtlesid, see oli üks toitvamaid looliine mängu juures.
+ Kurt päkkar. Selles rollis püsida ei olnud kindlasti alati kerge ja vahepeal tuli ignoreerida tegelase jaoks eluliselt vajaliku informatsiooni või mitte kuulda, kui keegi süüa või puhkust pakkus, seega kiitus järjepideva rollis olemise eest.
+ Kõrtsiatmosfäär. Kõrts oli ehtne ja elav. Olen larpidel mitmeid kõrtse näinud ja see oli kindlasti usutavate pingereas eespool.
+ Impeeriumi lahingüksuse pealelendamine täpselt siis, kui me kindlustasime ust varjurünnakute eest. Väga heas mõttes pingeline moment. Üldse, impeeriumi jäärapäine maksudest jahumine oli ümbritseva kontekstis heas mõttes absurdne kontrast.
+ Uute mängijate hulk. Palju neid, kes olid vaid mõnel mängul käinud või esimesel larpil üldse. Ja lisaks neid, kelle varasem kogemus põhiliselt lahingmängudel käimisest. Olite tublid. Ja korraldajad olid tublid, et suutsid uusi nägusid rollimängu juurde tõmmata - saavutus, mis sageli ei ole lihtne.
== Miinused ==
- Rollivälise jutu hulk. Pikad mängud ei ole kerged, ei ole lihtne 12+ tunnise mängu puhul terve aja rollis püsida ja mitte ühtegi tegelase- või maailmavälist sõna öelda (kuigi tehtav). Seetõttu ei saa eeldada, et kõik mängijad pikal seiklusmängul pidevalt rollis oleks. Kuid tasub arvestada, et teistel su ümber ja sul endal on rolli sada korda lihtsam mängida, kui ümbritseb atmosfäär toetab. Seetõttu on siis, kui rollist välja langed, parem minna mänguväliseid jutte natuke eemale rääkima, või rääkida vaikselt. Sama kehtib surnud või mängust väljas tegelaste kohta - võimalusel ära viibi keset tegevust ja kui viibid, siis vaikselt. Siis segad vähem neid, kes parajasti mängivad, sest päris raske on end rollis mugavalt tunda, kui sa oled parajasti tegelane fantasy-keskajas, aga su kõrvu kõlab jutt, mis ei sobi kusagilt otsast siia maailma.
- Pseudo-rollilise jutu hulk. Lisaks puhtalt rollivälise jutu on olemas ka pseudo-rolliline jutt, ehk kui sa mängid küll tegelast, aga kasutad sõnavaras sõnavara või mõisteid, mis ei sobi maailma sisse. Näiteks, mängutehniliselt on tegelasel sellised asjad nagu HP-d ehk elupunktid, aga *rollisiseselt* teie tegelane ei tea seda. Et näidata, miks see on imelik, kui tegelane seda teab, toon võrdluse: kujuta ette, et vaatad telekast mingit fantasyfilmi või -sarja. "Lord of the Rings", "Game of Thrones" või midagi muud. Just on olnud lahing, ning siis küsib ekraanil Aragorn Gimlilt või Theon Robbilt, et "mitu haa-peed sul alles on?" Või kujuta, et sa oledki päris talunik kusagil keskajal ja sa saad teiselt talunikult nuga. Ma ei usu, et päris ajaloos on keegi kunagi öelnud "hiilerit oleks vaja, sest mul üks haa-pee läks just".
Seega, kui ma olen parajasti tegelane fantasy-keskajas ja mu kõrval mainitakse midagi sellist, siis ma olen rollisiseselt segasuses. Üks talunik või sulane või kõrtsmik pole lihtsalt kunagi sellisest asjast nagu "elupunkt" või "turvisepunkt" või "respaaan" kuulnud. Siis ma küsingi rollisiseselt "Mis asi see on?". Out-of-Game tean ma muidugi, mis asi on HP. Sellised asjad saab mängusisesest sõnavara kasutades ümber sõnastada nagu "sain lahingus kergelt vigastada" või "mu turvis läks katki, aga ma ise ei saanud viga" või "sain lahingus kõvasti vigastada" (viimasel juhul paluks muidugi ka välja mängida, et oled vigastatud ja sul on valus, isegi kui sul mõni HP alles on). Annab sama info edasi, aga ei lõhu maailma illusiooni.
- Uue tegelase saanud mängijate rollide vähene tõsiseltvõetavus. Oma esimese rolliga, millega mängule tuldi, said kõik hästi hakkama. Peale surma said aga tegelased uue rolli, ning paraku ei võtnud kõik ise oma tegelaskuju tõsiselt, mis tõttu ei saanud ka teised neid tõsiselt võtta. Ma saan aru, et surnud tegelasega mängijaid oli vaja kõrtsi saata, ja selleks ajaks oli ka mäng kaua kestnud ja inimesed väsinud, aga vahepeal läks asi täiesti komöödiategemiseks kätte - natuke raske oli ilma mängusisese põhjenduseta tõsiselt võtta seda, et keset lahingut ilmub kõrtsi uksele iga minuti tagant uus täiesti suvaline rändur või täpsemalt kerjus kõrvalkülast, ja seega ei võtnud keegi seda tõsiselt ja mänguväliseid või pseudo-mängulisi nalju oli vahepeal rohkem kui mängu ennast.
- sealhulgas, Beggartid. Larpil peab lõbus olema ja seikluslarbil peab nalja saama, kuid see beggartikamp tekitas parajaid wtf-momente ja ebakõla minu ümber toimuvate asjade vahel. Varjude eepiline looliin ja beggarti-trall oleks nagu hoopis eri žanritest olnud. Kui on beggartid (ehk maakeeli ikka parem kerjused), siis olgu, aga ka seda rolli saab sügavamalt mängida. Igal kerjusel võiks siis juba olla oma taustalugu, oma iseloom, käitumismustrid ning põhjus, miks ta nüüd siia tuli. Miks sai temast kerjus? Kes oli ta enne? Kes on ta vanemad? Kas ta sündis vaesusesse või kaotas elu? Millest unistab ta elus? Kes oleks ta, kui ta poleks kerjus? Miks rändas ta siia põhjalasse? Ka "beggart" saab olla 3-mõõtmeline usutav tegelane.
- sealhulgas, ohverdamise ohvrid. Head rollimängu (ei, üldse head lugu) toidavad rasked moraalsed valikud. Kohad, kus head tegelased peavad valima halva ja halva vahel; kus hea hingega tegelaste peas põrguvad arusaamad nagu põhimõtted, õiglus, sõprus, ellujäämine ja praktiline vajadus; kus tegelased peavad tegema valiku, teades et see su sõbrad ja liitlased teevad teise valiku ja sa pead nende vastu seisma. Inimohverdus sobib hästi selliseks momendiks - siin põrkuvad kokku tegelaste põhimõtted ja väärtused. Antud juhul olid meil vabatahtlikud ohvrid. Päris ei jäänud rahule vabatahtlike ohvrite rollisooritusega.
Sest vabatahtlike ohvreid kui selliseid võiks teoreetiliselt jagada kaheks. Esiteks on need, kes võtavad selle otsuse vastu üldise heaolu või mõne eesmärgi nimel, kuid kellel käib endas sisevõitlus, sest nad teevad seda ainult vajaduse sunnil - nende elutahe on suur ja vastavalt ka hirm. Teiseks on need, kes on oma otsuses kindlad. Viimane eeldab aga, et tahe elada on väike. Põhjusel, milleks ühe inimese tahe elada on väike, on aga alati tugevad psühholoogilised tagamaad (sageli on selleks millegi kaotus - olgu siis lähedase või usu või lootuse või elutöö). Ehk üks või teine (sisepinge või apaatne tühjus) peaks su rolli taustas ja käitumises peegelduma. "Ma olen lihtsalt beggart, mul ei ole eriti midagi paremat teha, lähme teeme ära" jääb minu jaoks lahjaks.
- Ravimise liigne lihtsus. Iga kord, kui ma siruli olin, tõi mõni ravitseja mind tagasi, kas maagiaga või sidemetega. Ja seda paarikümne sekundiga. Sama juhtus ka teiste vigastatutega. Enamik larpidel juhtuks peale seda, kui ravitseja on liiga palju tegutsenud, mingid tagajärjed. Meditsiinilisel ravitsejal saaks otsa sidemed ja rohud, ning maagilisel ravitsejal juhtuks "out of mana". Kui liiga palju maagiat kasutada, võiks see maagiakasutaja näiteks tühjaks tõmmata, millele järgnevad peavalud, nõrkushood või hullemat. Samuti, (ükskõik kas maagiline või mittemaagiline) insta-heal (ehk automaatne või vähem kui minutiga ravimine) peaks olema piiratud ressurss - kõige rohkem mõni kord tunnis või mõni kord mängus. Päris elus võtab vigastustest taastumine kuid või aastaid, larpides reeglina kehva ravitseja korral tund või kaks, võimsa ravitseja korral kümme minutit kuni pool tundi. See lisab vigastusele kaalu, samuti võimalusi rollimänguks. Kuna valguse lähedal püsimise reegel tegi siin võitluse raskemaks, võiks ravitsemine küll natuke lihtsam olla, kui tavaliselt, aga praegu tundsin, et vigasaamisel ei olnud erilisi tagajärgesid.
- Valgusest välja jooksmine. Päris mitu korda rikuti reeglit, et ei lähe kaugemale kui 5 meetrit valgusest. Eriti mängu teisel poolel, siis joosti lahinguhasardis rõõmsalt pimeduses ringi. Ja ma pean kahetsusega tunnistama, et ka mina ise olen võibolla täiesti lõpus selles süüdi, sest ma arvasin, et kõrtsi vahetus ümbruses kaitseb kalliskivi meid varjude eest ja seega võin selles vahetus piirkonnas natuke valgusest eemalduda.
- Plotiauk seoses impreeriumi esindusega. Arusaamatuks jäi, kuidas on nii, et nad on siia tulnud vaid kahe lambiga, läbi pimeda metsa, ilma et nad oleks kunagi varjudest kuulnud, ja neil ei õnnestunud varje kohata? Rännak võttis neil ilmselt päevi, kas nad kõndisid niisama kogu tee ühes kobaras? Võibolla oli sellel mingi mängusisene kaval põhjus, mida ma ei avastanud, aga võibolla oli plothole. (Aga see ei häiri tegelikult, sest impeeriumi kohal olek oli liiga huvitav, et seda ära jätta)
== Tegelase taust ==
Tertius Theidorus Gilwelt oli siin külas elanud kaheksa aastat. Selle aja oli ta töödanud möldri sulasena, vedanud jahu- ning viljakotte ja olnud üldse sõbralik ja töökas. Tema kohta teati, et kunagi oli ta sõdur, aga mis ja kus, seda külarahvas ei teadnud.
Kaheksa aastat tagasi elas ta aga teistsugust elu. Ta elas siis impeeriumi lõunaküljel ning sõdis, ja mitte Hodooria poolel, vaid impeeriumi vastu. Ta teenis kurikuulsas Põletussalgas, mille ülesanne oli mitte niivõrd lahingus osaleda, vaid hävitada vaenlase tagalat - põletada nende põlde, hävitada ladusid ja aitasid, lõhkuda teid ning sildu ja nii edasi. Keset sõda taipas ta aga, et kuigi Hodooria impeerium on talle vastumeelne, siis tema roll sõjas on talle vastumeelne. Kuigi tagala varude hävitamine kahjustab vaenlase armeed, kahjustab see palju rohkem vaenlase külaelanike, kes ei ole oma valitsejate pahedes süüdi. Südamepiinade tõttu otsustas ta lahkuda sõjast, kolida Hodooriasse ja hakata kuritegude heastamiseks lihtsa tööga rahvast aitama. Kui varem põletas põlde, siis nüüd hakkab möldriks. Aga et põgeneda sõja eest, kolis ta lõunast kaugele ära, impeeriumi külmale põhjapiirile.
Talle meeldis siin, sest tema minevikus oli tuli tähendanud hävingut, aga siin tähendas tuli ellujäämist. Toidu põletamise asemel sai hoolitseda elu andvate küünalde eest.
Kuid nüüd, ligi aastakümme hiljem, tulid varjud ning muud vaenlased aina lähemale, ja oli aeg otsida kapist vana sõjavarustus ning jälle võidelda ...
== Mängu kulg (tegelase vaatenurgast) ==
Õhtu hakuks olin ma saabunud kõrtsi ette. Ma olin juba varem lõpetanud oma päevased tegevused veski juures, seejärel olin võtnud ette tee kõrtsini ja seadsin ennast siin sisse. Seda sama olin ma teinud ka eelmistel päevadel, sest ma olin võtnud vastu otsuse kaitsta seda küla. Midagi pidi ette võtma, sest viimastel kuudel oli liiga palju külaelanike surma saanud. Külavanem, sepp, puussepp ja paljud teised. Teist niipalju oli siit ära läinud. Seljas oli mul turvis, mis mul vanadest aegadest alles, kuigi ma kahtlesin, et sellest mingitki kasu on, kui peaks varjudest viidud saama. Embleemid olin ma turvise küljest ära rebinud, sest ma ei tahtnud enam kunagi Põletussalga embleemi kanda.
Kõrtsis olid kohal kõrtsmik ja tema abiline, ravitseja, ning kaks preestrit. Preestrid olid viimaseid nädalaid meil peatunud, ning neid loeti juba peaaegu omadeks, kuigi nende jumalast ei osanud ma palju arvata. Võõraid teelisi esialgu kohal ei olnud, kuid see muutus peagi nii põhjalikult, kui üldse võimalik.
Esimene saabuja oli raskes turvises ja teatas, et otsib orke. Täpsemalt ühte orki. Ma eeldasin kohe, et tegemist on orkikütiga. Kahtlustasin ka natuke, et tulija võib olla impeeriumi sõdur, ning nende kohalolu on mind alati närviliseks teinud. Teatasin talle, et ei ole aastaid ühtegi orki näinud.
Järgmisena saabus päkkarite seltskond. Läksime kõrtsmikuga neilt tõtt nõudma, mis nad siit seekord tahavad. Eelmine kord, kui päkkarid käisid, olid varjud üles ärritatud ja kalliskivi meie altarilt kadunud, seetõttu ei tahtnud ma päkkareid vastu võtta. Kuid et neid oli palju, ei hakanud ma ka neid üksi minema ajama. Samuti võis antud olukorras neist isegi kasu olla. Üritasin siis oletatavatel varganägudel silma peal hoida, et nad siin uut pahandust ei teeks.
Natukese aja pärast oli metsast karjumist kuulda. Ei plaaninud vaatama minna, sest kes varjudest võetud, see varjudest võetud, liiga hilja siin midagi teha. Päkkarid aga läksid metsa, nagu ka preestrid. Ma mõtlesin, et tegelikult peaks ikka vist vaatama, võibolla vajab keegi abi. Tuli meelde, et eelmisel aastal põlluristi talu poiss ju murdis metsas jala ja karjus - kõik arvasid et varjudest viidud ega läinud appi. Hea, et lõpuks ise välja roomas. Äkki peaks ikka vaatama, mis seal metsas toimub. Samuti pidin ma ju päkkaritel silma peal hoidma. Metsast leidsime varjuteenri. Üllatuseks olid päkkaritel relvad, mis varjuteenritele viga tegid. Kust nad need relvad olid saanud? Ju nad kunagi meie kivi siis varastanud olid.
Järgmisena oli tee peal näha tulekest - veel külalisi tulemas. Päkkarid ja paladin läksid neile vastu. Ma kartsin, et läheb kakluseks ja läksin kaasa, et seda ära hoida. Kuid teelised olid paladini tuttavad. Nad juhatati kõrtsi ja nägin, et üks neist oli jõle elajas. Mõtlesin ta välja visata, kuid taipasin, et see pidi siis see ork olema. Minu üllatuseks ei olnud nad paladiniga aga vaenlased, vaid hoopis äripartnerid. Kuid ma kuulsin, et äri, mis nad ajavad, oli orjaäri. Ma oleks nad mõlemad kohe kõrtsist ja külast välja kihutanud ja nende haldja pealekaupa, kuid oli selge, et mu jõud ei käi neist kolmest üksi üle. Otsustasin siis, et nad võivad siin olla, aga oma rõvedat äri tehku kõrtsist eemal, sest siin on see keelatud.
Kui ork koos haldjaga olid ootamatud külalised, siis järgmine külaline oli veel ootamatum - vari. Et tegu oli meie oma külast pärit varjuga, üritasin kõiki, kes ta poole relvad tõstsid, maha rahustada. Vari tahtis sisse tulla. Kõrtsmik oli selgelt varju saabumise tõttu endast väljas, niisiis ütlesin varjule, et ta on teretulnud, juhatasin ta sisse ja kõrtsiabiline hoolitses ta eest. Ei saanud ometi käest lasta harukordset võimalust varjuga rääkida - tekkis lootus, et võibolla on võimalik sõlmida varjudega uuesti rahu, nagu see sajandeid tagasi oli.
Kuna päkkarid olid jälle ilmselgelt pahandust tegemas, tekkis mõte palgata ork, haldjas ja paladin küla teenistusse. Kõrtsmik lubas neile maksta, kui nad toovad meile meie kalliskivi. Samuti olid meie enda preestrid valmis minema metsa, et otsida asju, mis meil vaja. Nad tahtsid ka mind kaasa, kuid kõrtsmik arvas, et minust on rohkem kasu kõrtsi juures. Ja tõsi ta oli, keegi pidi ju tagalat kah valvama, et metsast tulejatel oleks kindel koht, kuhu vajadusel taganeda. Ja muidugi, küla otsene julgeolek oli kõige tähtsam.
Kui minuni jõudis info, et päkkarid on osasid inimesi rünnanud, sain ma kinnitust, et ega nad siin hea pärast ei ole. Kui nad tagasi tulid, tõmbasin relvad välja ja läksin aru nõudma, millega nad on hakkama saanud. Nende jutt kõlas veidi lollina - nad olid kedagi ära tapnud, aga ei tea keda ja miks. Aga kuna nad kinnitasid, et neid rünnati, ei jäänud mul muud üle, kui neid uskuda. Või noh, mul ei jäänud muud üle, kuna jällegi olin ma alakaalulises situatsioonis, neid oli kusagil viis ja mind üks.
Võiks arvata, et vari on kõige ebameeldivam külaline, kuid kõige ebameeldivamaks osutusid hoopis impeeriumi esindajad. Kui nad tulid esimest korda ja otsisid külavanemat, olin ma natuke ettevaatlik, sest olin ma ju kah kunagine impeeriumi vaenlane. Kui nad oleks sellest teada saanud, oleks kehvasti läinud. Natukese aja pärast tulid nad meilt aga hoopis makse nõudma. Nende nõunik oli täielik idioot, kes ei kuulanud midagi, mis talle öeldi. Nende juht oli natuke väiksem idioot, kuid üldjoontes samuti idioot. Nende käitumine hakkas mulle meelde tuletama, miks ma omal ajal impeeriumi vastu olin võidelnud. Küla jõud üksi neist poleks üle käinud, kuid impeerium ei meeldinud ka teistele kõrtsikülalistele, kes otsustasid asja veriselt ja kiiresti lahendada. Mul hakkas kahju ühest sõdurist, kelle kõri tõmmati läbi koos tema pealikega, sest just hetk enne seda oli ta lõkke ääres öelnud oma kaaslasele, et peaks pealikule ette panema, et saaks asju rahulikumalt aetud. Just siis, kui ta oli oma ettepaneku esitamist alustanud, võeti nad mõlemad maha. Väga kurb, aga mis teha, kui sõdur on kord ameti võtnud, siis paraku peab ta maksma oma salga, kuhu ta kuulub, tegude eest.
Varjude tulekust ja nende teenrite rünnakutest ning kõrtsmiku vestlustest meie oma Varjuga pole palju mõtet rääkida, sest seda teavad enamik niigi. Varjude rünnakud intensiivistusid ja nad tulid aina lähemale, lausa kõrtsiesisele platsile. Küünlad kõrtsi ümber olid kustumas. Nüüd oli minul, kes ei olnud eriti metsa läinud, otsene võimalus ja vajadus võitlusesse sekkuda. Esimene konflikt läks hästi - kuigi mind rünnati mitmelt poolt, tabati vaid mu turvist, mis vajas seejärel parandamist. Teine rünnak tabas mind kõrtsis sees, kui tuled kustusid. Siis läks juba hulga halvemini. Lebasin vigastatuna maas. Kuid ravitseja ja sepa tubli töö tulemusena sain ma ennast uuesti võitlusvalmis.
Edasi tabasid rünnakud lausa kõrtsiust. Meid hakkas väheks jääma, kuid juhtus midagi seletamatut. Ühtäkki hakkas kõrtsi ilmuma aina uusi võõraid, kes tutvustasid ennast kerjustena. Kust nad nüüd ükshaaval tulid ja miks, on küsimus, mis ei saa tõenäoliselt kunagi vastust. Kas oli mingi kõrgem jõud meie kasuks pöördunud ja ilmutusena nende teed suunanud? Vaatamata kerjuste lärmakusele ja lihtsameelsusele oli neist palju kasu esiliini kindlustamisel. Rahulikumal hetkel otsustasin, et on meile on vaja tekkitada rohkem korda ja organiseeritust, ja kuna uustulnutest keegi ei saanud teada, mis siin varem toimunud oli ja kes on kes, otsustasin natuke valetada, tutvustasin ennast kui koloneli ja "värbasin" kerjused "oma armeesse" "reameesteks".
Meie vari ei olnud veel täiesti varjumeelseks pöördunud ja tõi meile kaardi, mis juhatas meid kohta, kuhu meil oli vaja minna. Neli vaprat seiklejat saadeti välja seda ülesannet täitma. Ülejäänud jäid kindlustama kõrtsi. Aega läks palju, kuid seiklejatel õnnestus tagasi tuua otsitud kalliskivi. Seejärel läks seltskond välja, otsima pistoda. Pistoda saamiseks oli vaja šamaanile viia ohver. Olin valmis tõmbama relvad ja võitlema igaühega, kes üritab kellestki vastu tahtmist ohvrit teha, kuid meil leidus mitu vabatahtlikut. Ning kuigi nad tundusid lihtsameelsed, ei hakanud ma vabatahtlikuid takistama. Siiski, kinnitasin, et mina pean seda ohverdust valeks ega kavatse kuidagi selle jäledusega seotud olla.
Siis, kui ohverduse pooldajad olid läinud ohverdamist läbi viima, ilmus kõrtsis aga Vari, kes oli selleks ajaks juba muundunud pöördumatult varjumeelseks. Ta nõudis, et me laseks ta sisse. Otsustasin, et ta võib sisse tulla, kuid ta teenrid peavad paar sammu tagasi astuma. Ta nõudis, et me loobuks pistodast ja kadus seejärel. Kui pistodaga tagasi tuldi, ilmutas ennast ka Vari. Ma üritasin temaga tingimusi läbi rääkida, et saaksime selle konflikti rahuga lõpetada ja taastada iidse korra, kus varjud ja inimesed elaksid üksteist torkimata. Sel tingimusel olin ma nõus tal minna laskma, kuigi enamik inimesed ei olnud minuga ühel meelel. Kuid ka Vari ei olnud enam nõus läbi rääkima. Seetõttu otsustati ta ära ohverda ja teha sellele sõjale lõpp varjud hävitamise läbi. Seltskond läks metsa teda ohverdama ja kõrtsi jäi vaid paar võitlejat, mina nende seas. Ma saan aga ainult järeldada, et metsas läks halvasti, sest varsti ründasid varjud kõrtsi. Üksi ei suutnud ma ukseava kolme või rohkema varju eest kaitsta ja kuigi ma võtsin ühe neist kaasa, oli neid liiga palju (nagu näete, siis vastase arvuline ülekaal oli terve mu selle päeva teema) ja siis tabas mind surm.
