Muljed: Hiline Lõikus 5

[Irve]

Pluss

Mastaap (minge pekki; te tegite selle kahekesi; ma ei saa aru mismoodi)
NPCd (rolliline täius niipalju kui nägin (ok, kaitseliitlaste BTRile andestame sest BTR ja isegi nemad sulandusid miljöösse); ühtlasi varitsus- ja sihtimisalane täius (kuramuse headshottiv snaiper))
Liikumisanduriga lõks pimedas
Töötav soomuk, mida tõesti seekord võis tulistada.
IG öö vähese vihjega, et saate magada alates nüüd
Genekatega elekter läpparisse millel oli GMi klaviatuur vastuste ehitamiseks. (Teinekord võib sellist rekvisiiti mult küsida kui Windows XP ja Notepadi asemel miskit tahate; mul on päris hea põhi-install sellisele raalile.)

Miinus

Klassikaline juhtimisvaakum, mida me pärast mängu hakkame analüüsima ja mis tegelikult on liiga palju skypedemokraatiat: telgitagustes oleks GMi tasemel vbl saanud mingeid osi sest ära hoida.
Paranoia - mu meelest puksis ajupestud-mitteajupestud liin väga palju muid asju mängust välja. Struktuurselt oleks minu meelest pidanud selle lahendama piiritu usaldamatuse või usaldusega.
Me ei suutnud kõiki uusi kaasata: õpipoisimajandus ei töötanud; tegime kõik omi asju. Piinlik; sest ka mina.

Rolliliselt tore
Avastasin, et mulle ikka vist väga meeldib metsas ringi konnata. See kütivärk oli vist juhus, et mulle anti kunagi testrollina, aga see on nii täpselt minu värk. Üksi suurema agendata alaga tutvuda. Kas teate et ma arvutimängus ka käin nurgatagustes? See mäng premeeris mind uitamise eest ja see on päriselu-mängu puhul unikaalselt tore.

BTRi suht tempokas ja küll vähese ettevalmistusega (võtame tuukri, aga ei võta detoxi jaoks katelokki) esimene sõit Savilaagrisse.

Episoode

Esimene episood:
(eelteadmine et mõistaksite: Sass kunagi läks demokraatia vältimiseks esimeste fuusialastega suhtlema ja kui too hiljem kogu kamba maha täristas, oli Sass ise juba läinud seletama teistele (kaasamine!) et mis juhtub ja ei saanud pihta.)

Sass läheb esimesena vastavatud punkrit avastama. Trobikond rahvast trepi lõpus tuvastab, et on generaator ja mingid lambid ja juhtmed, lükkan mingid puujupakad eest ära; selle peale aktiveerub ruumisügavuses liikumisanduriga lõks ja täristab kõrval oleva tehnoloogiahuvilise maha. Ravimine, otsustamatus ja taas Sass sealsamas, seekord oma kaaskütiga. Taas aktiveerub lõks; taas Sass ei ole see, kes pihta saab.

Tahad kuuli? Seikle Sassiga! (Mu juhitud retkel said kuuli ka meie toredad võibolla-fuusialased.)

Teine episood:
Avastan punkrit; tuvastan kilest seina, mida saab õhkida. Vaatan edasi: ukseava, millest saab sisse; siis veel üks ja.. olen teisel pool seda kilest seina, vaatan tõtt mingi kütusemahutiga... Tagasi minnes demonstreerin ploti-auku ka mänujuhile. Sein sulgub mõne hetke präast justkui võluväel triibulise lindiga.

Kolmas episood:
Vang. Fuusialane. Läheb transpordivahendisse; ise omal käed vabaks ajanud ja pagemishimuline. Pistabki kõige äkitsemal moel plehku. Kõik, see tähendab kuskil kuus ümberringi olevat sõja ja vähemsõja asjapulka hakkavad rabistama relvade kallal. Mingi täiesti arvestatavad 30 meetrit hiljem avanev tuli ei suuda jänesehaake tegevat fuusialast korralikult tabada ja vend kaob põõsastikku, üks sõdur järel, kes hiljem tühjade pihkude ja salvedega tagasi tuleb.

Pildid kohe kui nad ära töötlen

[Tindome]

[zarvik]

Kohutavalt äge-tore-lahe oli küll. Kuigi peamiselt oli meedikul kas surmigav või loodetavasti-veel-pole-surm kiire. Aga seda võis juba ette aimata. Korralikum romaan on kirjutamisel. See on lihtsalt kiire tänukiri korraldajatele. Kahekesi selline asi valmis teha, on ikka võimas.

[Aweron]

Agnese pildid

[sippo]

Heia!

Kuna mul aftekat polnud, siis risustan siia

Oli võimas kogemus, milles ka kuhjas õppimise kohti. Eluks mängust. Mis juhtub, kui .... kogemusi.
Alates sellest, et miks inimloomad, nagu muudki karielajad, vajavad juhti, kuni praktilise kogemuseni soomukiga sõjapidamise kohta. Suur vabadus vigu teha on larpimängu üks põhivõlusid ja selleks oli uhkelt tingimusi loodud. Oletan, et kusagil oli nendes situatsioonides ka mingi "win" ja võib-olla isegi "win-win" lahendus olemas, aga käiku läksid nagu tavaliselt, ikka "lose-lose" variandid

Erehetked:
1) kujutluspilt soomuki sisemuses toimuvast, kus luugiavast sisse tulnud püstoliga käsi oli kõik seal viibivad inimesed surma poole liikuma saatnud. Haavad, hääled, põrandal loksuv.. kõik see, mida ka parima korraldamise juures ikka ise juurde kujutlema pead. Pea-aegu oleks süda pahaks läinud
2) Dramaatline moment, kuidas meedik juhtumis käes olnud stimulandisüstlaga siiski oma lahkumise tagasi pöörab ja teeb ka kõik, et teisi aidata, enne kui kokku variseb. Aga tulemuseks siiski -2 kontmehe saagipaunas.
3) Isiklik luurekas Fuusia laagri külje all, kontrolli (ma neid näen ja kuulen, nemad mind mitte) ja võimetuse tunne ühekorraga (aga teha pole ikka midagi mõistlikku).
4) Soomukil I korral baasi juurde saabumine, kõrvus kõlamas ikka veel Paganarhi automakil saabumiseelse loona kõlanud metalcover A-HA "Take on me" loost Vt. ka pilti.

Vahel asus roll ka natuke segama. Või segasin mina rolli. Ei suutnud leida vastust, et mida Robi teeks neis olukordades, kus ma ise kangesti tahtsin asuda mässu õhutama, juhtimist üle võtma ja muid selliseid liigutusi tegema. Selle tõttu jäid paljud "head mõtted" - hävitada generaator/arvuti/vms vangide ja muude õnnetute abiga, et vältida tuumalööki; algatada läbirääkimisi juba varases faasis - meil on tuumanupp, teil ei ole, tasakaalustame maailma selle ümber jne, vaid tühisteks mõteteks. Taandusin karjaliikmeks, sest nii oli lihtsam. Ikka jälle ainet mõtiskluseks.


Kokkuvõtteks ühe soomuki meeskonna liikme siiras lause " Vau, see on nagu mõni film, nagu see, kus nad kõrbes nedea autodega " Ta võrdles vana Mad Maxiga, igapäevaselt farmi pidades polnud ta uuest veel teadlik. Kõrvaltvaatajalt pead sa tõde kuulma!


PS ja uustulnukatest ka. Ma ei tea kuidas see on võimalik, aga arvan, et ehk oleks nende kogemus palju parem, kui neile teha mingi eelnev sisseelav õpituba, kuidas iseendas mängida. Lihtsalt x-kohas tundide kaupa valvata, teades, et tegelikult nagunii keegi ei tule, on ilmselt ikka mitte-tasakaalustatav ja võiks jääda sõjaväeõppuste mängumaaks. Kuid nii mõnegi koha saaks endale lahti mängida, kui oleks veidigi selge, kuidas ja arusaam, et seda teha on OK. Muidu on larpiveteranidega (ok, vanade peerudega) sammupidamine vist raske ja segadust tekitav.

[Paganarh]

minu ja aweka pildid + juba jagatud Agnese pildid ühes kohas

[Kirves]

Oimaivõi, kui ma nüüd FB kommentaaridest mängijate lõppeesmärgist ja selle õnnestumisest õigesti aru sain, siis ei tasugi valada krokodillipisaraid, et ma selle krdi tööreisi just sellele ajale panin ja mängule ei jõudnud - jõudsin ikka! Ajaraam oli vist selline, et minu Varssavi-Tallinna lennuk oli ca Leedu piiril kui selja taga uhke tuumaseen pead tõstis. Tulema sain, napilt.

/lonksab väriseval käel slivovitši/

parimat,
Meedik, kelle nime enam ei mäleta

[Sharker]

Kõigepealt veekord suured aitähhid mängu korraldamise eest . Väga vahva maailm, täiega sobib see formaat mulle ning ilmselt ka paljudele teistele.

Nii, siis paar nii sama mõtet. Esiteks on väga hea, et enne pärismägu toimub nn virtuaalseiklus, millele kronoloogiliselt järgnevad pärissündmused. Läbielatud virtuaalsündmuste baasilt on pärismängus väga hea dialooge edasi arendada ja meenutada juhtumisi, mis läbi elatud. Näiteks mul isiklikult on tihtilugu üsna raske rolli sisse elada ning jutt ei taha üldse joosta, kuna pole seda pekki, mille pealt nagu teemat arendada.
Teine mõte: mulle vähemalt tundus, et osadel spetsialistidel oli pool mängust suht nüri passimine, võib olla on see ekslik, aga kui on tugevalt madinale orienteeritud mäng, siis üks pool, mis sellega tihedamalt ei ole seotud kannatab. Nii ma siis mõtlesin, et mis siis juhtuks, kui spetsialistid saaksid ka madinates rohkem osa võtta. See ei pruugi üldse hea mõte olla, vaid lihtsalt viskasin palli õhku, vbla keegi püüab kinni .

Isiklikud läbielamised on muidugi võimsad, siiani on eufooria sees. Isiklik kordaminek oli näiteks see, kui sain testida oma ellujäämisvarustust, telkmantlist ehitasin varjualuse ning õhkmadratist+magamiskoti komplektist valmis ülimõnus soe pesa . Uni tuli magus, kuna ma olen paras une-hellik siis olin väga rahul. Laupäevahommikul tehhidega jutustades mainisin märgilise fraasi, sõduril võib iga päev jääda viimaseks. Sündmused arenesidki nõnna, võib olla ma kavandasin seda asja, võib olla mitte . Otseselt ju kuuli ette ei trüginud, kuid kui lõpuks võimalus avanes kasutasin ära ja mängumõnu tuli ämbriga.
Karvuk sai sel mängul üldse iseäranis palju tina. Algas asi sellega, kui üks fuusia käsilastest trügis punkri laagripoolsele küljele. Lastes üle nõlva hajusalt mu kaaslasi, tormasin siis nõlvast üles ja seal ühes augus ta lamaski, külvasin ta valanguga üle ning sain samal hetkel ise tõsise peahaava. Ohtu trotsiv meedik turgutas mu peagi jalule ning ei läinud palju aega, kui mööda teed läbi rääkima tulnud fuusialastega tekkis tulevahetus, milles ma jälle kuuli jalga sain. Peale lõunat läks aga väga tuliseks, jäime Coldiga kahekesti punkri katusele katma. Aga noh kahekesti massi vastu ei saa, lõpuks olime ümber piiratud, sain ühe krati maha lastud, kuid mõni aeg hiljem langes Colt, ning üsna tema järel isegi, seal me lebasime läbisegi kasutatud sööginõude ja vee länikute vahel. Tagasihoidlikult suitsev toidutegemise lõke meile surmalinikut peale heitmas. Siis aga tulid fuusia käsilased ning lohistasid meid oma küberneetiku juurde, teel sinna jäi silma erinevas arengu tasemes küborge, ümber ringi vihisesid kuulid ja kõmasid kärgatused - osssom!
Viimaks visati meid kuskile rohu sisse küliti ning küberneetik surkis alul Coldi kukla kallal, mis peale to kõpsti püsti tõusis, haavad puha paranend. Seejärel võeti mind käsile - ka see oli äge, kuis küberneetik ümisevat häält tegi, kujutlesin, kuis peen masinavärk mu kuklasse tungib ning ühendub mu närvivõrguga. Seejärel loeti mulle sõnad peale, et rahu ja siis sinuga midagi ei juhtu. Minul aga oli patriotismi puhang peal, nii kui põlvili sain rabasin rinnal ripneva automaadi, kahjuks oli eelnevast madinast salv tühi, nii ei õnnestunud isegi küberneetikule lisaõhuavasid sisse lasta. Väänati mind aga toorelt vastu maad - ega hüdraulika vastu saa, ning nähes, et ei minust sõnakuulelikku jüngrit saa kupatati paar pauku ajudesse. Mida Karvuk enam ei tea, oli see, et mõned sekundid hiljem kärgatas Varssavis nuke ja fuusia küborgid lülitusid välja . Täiega äge lõpp!

Veel oli kuidagi liigutav episood tuukriga, eelmine õhtu sai tema kella isiklikult usinalt õhku pumbatud, pärast ajasime juttu ning talutasin teda biode juurde, kes teda turgutasid oma jookidega. Vestlesime oma ametite eripärade üle. Ja järgmine päev oli seda kurvem näha, kuis lihtsate asjade eskaleerumise tõttu vaene vennike hinge heitis. Meeldisid ka täielikult isepäised ja veidi metsistunud kütid, kes lihtsalt luusisid ringi ja ajasid omi segaseid asju, agajalt poetades moka otsast elutarkust, millega sõduril polnud suurt targemat midagi peale hakata .

BTR oli muidugi ka vägev. Meeldejääv oli selle saabumine, algne paanika, et nüüd fuusia sõidab soomukiga laagrisse sisse, minul oli tol hetkel veel läbilastud põlv sidemete all paranemas. Juhatasin kuidagi loiult viibates rahvast punkrisse varjule ja mõtlesin, et mida kuratit ma selle monstrumi vastu peaks ette võtma . Alles siis kui keegi hüüdis, et näe omad ja küti tuttavat siluetti silm seletas, sai kergendatult ohatud .

[Katzenminze]

http://www.snap.ee/user/Ixchel/album/hiline_loikus_5 - mul sai aku teise päeva hommikul tühjaks, nii et väga palju ei jõudnud pildistada. Kui soovid, et mõne pildi sinust maha võtaks, saada sõnum.

Salasõna: Tseemi

[Randiel]

Üli väga mega nunnu oli! Aitäh GMidele ilusa mängu eest. NPC laagris oli täpselt nii äge, nagu eelminegi kord. Ainus asi -- mis mõttes HL sai otsa NOOOO, palun tehke veel.

Fuusia luuregrupiga esimesel õhtul mööda võsa ringi hiilimine oli ikka tõeline adreka laks. Iga oksa ragin võis saada saatuslikuks ja mängijate laagri keskel ringi kõnidel oli selline parajalt kummastava tunne, et kas see on nüüd mingi räme lõks või lähebki meie esimene lendlehe missioon nii libedalt. Fuusia sõnum kohale viidud ja veidi laagri valvet torgitud naasesime oma baasi.

Järgmine hommik algas meie kauni kodumaa Fuusia rikkaliku toiduvalikuga tutvudes ja senist infot analüüsides, küborgite käsul käisime läbi ka mingid huvipunktid aga kellegagi kontakti ei tekkinud. Lõpuks saabus otsus paar barbarit vangi võtta ja seeläbi neid oma plaanide õigsuses veenda. Mõeldud tehtud, juba eelmisest õhtust tuttava mäe kaudu hiilisime uuesti ende laagrisse aga suur oli meie pettumus, kui ei leidnud ei telkidest ega nende ümbrusest ühtegi hingelist. Otsustasime ootama jääda ja peagi ilmus üks techidest välja (Magnuse tegelane) kes koostöö asemel otsutas lõugama pista ja keda me selle eest paari korrale kutsuva kuuliga kostitasime. Häire oli siiki antud ja nii hargensime laiali värava torni suunas kus näis vähemalt paar vastast veel olevat. Eh, väike vale hinnang kuna mingi hetk üritasid umbes viis venda eri suundadest mu Fuusialasest tükki saada. Mõtlesin taganeda ja üritasin endale pantvangi saada aga seepeale oli keegi jõudnud juba üles ja mu selja taha ja nii mu õnnetu jalaväelane Fuusia auks ja hiilgusesks hinge heitiski esimest korda.

Fuusia needuseks oli meie must vormivärv üha kuumenevas ilmas veidi ebapraktiline, et mitte öelda nagu oleks suurema osa ajast olnud tunne nagu auto aknale unustatud lagritsa kommil. Eriti karm oli punkri kaitsmine, kus võtsin positsiooni sisse selle katusele kaevatud laskepesas ja kus päike lõõskas rõõmsalt lagipähe kuni kuklased ja muud mutukad isukalt mu jäsemeid järasid. Kui mängijad ühes soomukiga kohale jõudsid oli aga ülevalt päris hea neid tegevuses hoida kuni lõpuks paremalt tiivalt läbi murti ja ka mind maha võeti.

Kuid kuna Fuusial sõdureid jagus sain jälle respawni tagasi lahingusse moona kasti pärast ka. Ai, see oli NII lõbus. Läksime kogu laagriga välja -- küborgid and all ja seadsime ennast ringis ümber moonakasti valmis, oodates rünnakut. Valisin endale teenurgas oleva valli, mis oli lohke täis ja pkkus suurepärast kaitset rünnaku eest mõlemalt poolt, kuna soomuk läks just selle valli taha ümber pöörama peale esimest ebaõnnestunud katset. Fuusilaste võiduga päädinud episood tekitas meis veidi kukla kratsimist, kuna olime üsna kindlad, et mängijad tulevad ja meid jälle selja tagant maha niidavad kuid selle asemel said nad soomukist välja pistetud peade pihta tuld ja loobusid kasti kättesaamisest üldse. Oh well.

Saades nende raadiosidet pealt kuulates ja oma külalisele kiipi naha alla istutades teada, et need barbarid olid kätte saanud tuumakoodid töötavale lõhkepeale hakkas meil veidi kiire ja sellest ka viimane kangelaslik rünnak ende baasile ja soomuki õhkimine. Hetkeks näis juba, et punkrisse lõksu aetutega saab ehk ikkagi mõistlikult asja ära lahendada aga siis tuli GMi sõnum, et pomm on tõepoolest välja saadetud.

Meeldis, et pinge püsis viimase hetkeni, sest Fuusia pealinnale pommi viskamine näis ikka veidi liiga drastiline kuigi mängijad ilmselgelt leidsid, et see on suurepärane plaan.

Kokkuvõtteks:

Asjad, millega tundus, et põhilaagri rahvas tahtis suurema osa ajast väga tegeleda:
*Külakoosolekud.
*Juba surnud fuusialaste peade otsast ära nüsimine (just in case).
*Soomukiga ringi sõitmine.

Asjad, mis neile ilmselgelt huvi ei pakkunud:
*Tuumasõja ära hoidmine.
*Läbirääkimiste alustamine.
*Võimalus saada toitu ja meditsiinilist abi.

OG mõtteterad:
*Küborgi kostüüm on nagu walking sauna, poed aga sisse ja higistad.
*"Fuusias on oma keha küborgitele loovutamine au asi -- see on nende religioon. Kristlased annetavad ka ju ka heal meelel oma raha kirikule!"



Fuusia forever!

[Tindome]

Järgneb tegelasesisene järelvaade Lenkaga toimunule. Ilmselgelt mulle läks mängu teine pool korda väga-väga, kui seda vaadata - esimeses pooles oli mänguväline esiplaanil, alles teises sai täiel rinnal Leena olla.
Mul oli ka mängusisene põhjendus välja mõeldud, et miks ma nii muutunud olen, aga larparid on OG nii diskreetsed, et see jäigi minu saladuseks =)

_____________________________________________

Ma tean küll, mis mind seda tegema ajas.
Kui me oleksime hääletanud 5:3 või 6:2 tuumapommi kasuks, kui oleks olnud vähemalt korralik vaidluski, ilmselt oleksin pidanud reetmist piisavaks patuks, et mitte minna ja fuusialastega ühendust võtta. Aga see, kuidas oli nagu iseenesestmõistetav lasta see asi sinna välja, kus eeldatavasti on elusolendeid, kuidas selle üle üldse ei diskuteeritudki, kuidas Laik ütles, et häh, seda me ju siia tegema tulime, ja kõik olid nõus – see oli mulle silmade avaja ka omade suhtes.

Sest Tseemi on mulle armas ja ägevlased seda enam ning võibolla olin nende suhtes sellest armastusest pimestatud. Arvasin nii iseenesestmõistetavalt, et tuumapomm, eeldatav Paugu põhjustaja, ei ole kellegi meelest variantki, ja vastupidises veenduda oli nii õudne, nii päris, nii uskumatu ja samas nii vaieldamatu, et ma pidin selle kuidagi oma maailmapilti mahutama – ning sellega ka elama.
Uue maailmapildiga.
Mõnd aega vähemalt.

Kõndides fuusialaste poole, samas kindalt teadmata, kus nad üldse on, käis mul peast läbi, et võin ka lihtsalt kõndida ja kõndida, jääda metsa maha ja surra detoxi-puudusesse. Aga kõndisin visalt edasi ning seal nad olidki. Algul küll mulle arusaamatud, sest mis keelt nad küll rääkisid? Aga siis juba ka arusaadavad ning arusaajad, nii naeruväärselt usaldavad – mina küll kedagi sedasi valveta meie laagrisse ei jätaks – ning kaheldamatult inimlikud.

Mida me ometi tegime? Mida me ometi tegime?

Ma suren – nagunii. Kelle käe läbi konkreetselt, ei olegi tähtis, välja arvatud teatud rahuldus käeomanikule, aga mida me ometi tegime???
Istusin igasuguse isuta fuusialaste laagris, üksi ja usaldatuna, kui mulle korraga pähe turgatas (loe: midagi, mida Dani ütles, andis mulle idee), et rahuldus käeomanikule on vähemalt miski, mida ma tseemilastele pakkuda võin.
+saan neile rääkida, mida ma just ütlesin, et nad teaks kogu saadaolevat infot ja tegutseks siis oma parima äranägemise järgi. Mitte et ma seda usaldaks – ma ei usalda enam kedagi, isegi Birgitit mitte – aga ikka parem, kui lasta neil pimesi tegutseda.
Ning mida mul enam kaotada ongi?
Ha. Krmuse ha. Kõik oligi juba kaotatud!

Ma ei teadnud, et midagi ja kedagi on veel kaotada.

Kui ma laagrisse tagasi jõudsin, olin kohe valmis rääkima ja räägitu eest kuuli saama. Et kuul nii kaua venis et Birgit sai mu peale karjuda, oli esiti uskumatu, siis venimine jätkus ja jõudsin isegi mõtlema hakata, et mida krdit, kokkuhoid? Kas nad lasevad mul ilma detoxita või ilma toiduta lihtsalt kesta, kuni kokku kukun, ja ei lastagi maha?

Et Cirm suri, oli mul oma mõttetusega selgelt silmade ees ja tundes sees. Leinasin teda ennegi, aga alles päris lõpus sain aru, kui sarnased me temaga olime. Sukeldusime tundmatusse üldsuse heaks, veendumuses, et sama üldsus veab meid välja vajadusel – ning saime mõlemad tünga siis, kui see enim luges. Meid veeti alt, veeti ise aru saamatagi, et selle altvedamise hind on maailmade lakkamine. Me hukkusime.

Istusin niisiis, kui päikesest kõrini, Cirmi haua äärde. Enne pööritas veel Rõõsik silmi, et mida krdit, Sass käis ja mainis, et sellise isetegevuse vastu ju demokraatlikud protsessid ju pididki olema – aga ma tegin, mida pidin, olin valmis selle eest maksma, ja see oligi ainus, mis mulle sel hetkel luges.
Demokraatlikud protsessid on mulle tähtsad küll, kuid mitte tähtsamad kui ma-ei-teagi-mitu elu. Igatahes rohkem hingi, kui ma elu sees jõuaks oma meedikukotiga päästa, vähki täis, nagu olen. Ning neilt ju ei küsitud hääli, eks ole?
„Kas te Varsowies, või mis selle koha nimi on, tahate kõik kindla peale välja surra, et mõnisada inimest saaks võibolla paremini elada?“
„Nojah, me hääletame selle üle!“

Sõdur Punane käis, andis mulle muna ja taastas natuke mu usust inimkonda, rääkides, et oli kaalunud tehhi mahalaskmist enne, kui see tuumapommi teele saadab.
Kütt Robi käis ja taastas veel natuke, nagu mõistes mind. „Tigu sipelgapesas“, oli tema kommentaar, mida iganes see ka tähendas. Kuid sedasi kurbtõsisel häälel öelduna kõlas see kui arusaamine

Istusin Cirmi haua ääres edasi, sest kuhu mul ikka minna, kelle juurde, milleks – kuni tuli fuusialaste rünnak.
Lootsin, et nüüd ometi.
Ükskõik, kummalt poolelt see kuul tuleb, nüüd ta peaks ju ometi tulema! Aga tühjagi. Paistis, et kui ma just ise ei lähe, käed laiali, tulejoonele seisma, pole ma ilmselt mahalaskmisele määratud, ja niimoodi minna ma ei suutnud.

Läksin hoopis sinna soomusautosse, mis meie poolel lahingut lõi, miinitabamuse sai ja kus sees olid kadumas inimelud. Sest ma ei suutnud seda mõtet taluda, et nad surevad, kui meedik ometi on sealsamas, lihtsalt ei lähe nende juurde.

Lasti mind sisse küll, Robi oli seal ja veel 3 (või neli?) sõdurit. Sain isegi haavatud ära seotud, kui akn... tähendab, avausest tuli kuul mu pihta.
Teadsin juba varem, et kuul kõhus on hirmus, kuul jalas sama vastik, ent kuul õlavarres oli isegi nõrgalt vähem hirmus mu üllatuseks.
Mõtlesin, et vähemalt saan ära kasutada selle viimase stimulandi, mis mul kotis on, enda jaoks, nagu planeeritud. Sikutasin valu käes karjudes (no kuul õlavarres on peaaegu sama halb kui kuul jalas või kõhus siiski) koti lahti, võtsin sealt stimulandi – ja siis lasti püstoliga sealt avausest sisse, kust ennegi kuulid tulid.

Valu. Valu. Valu. Ümberringi veri, veri, veri. Valu. Veri. Aga mul oli stimulant KÄES! Valu. Veri. Loomulikult ma süstisin selle endale rindu, südame kohale, ja tegin siis, mis sain, enda ja Robi heaks. Sõdurid on tähtsad, aga neile mul lihtsalt ei jäänud aega, enne lakkas stimulant toimimast ja mu võimetus midagi teha oli – häh.
Tavapärane.

Ma ei saanud midagi rohkemat teha ja nagu ikka, olin teinud liiga vähe.
Margarita on surnud. Takkajärgi tean, et armastasin teda rohkem, kui ta iganes teadis. Kui ma isegi teadsin. Ja nüüd on ta surnud.
Mul ei ole enam kedagi, kelle nimel püüdagi elada.

[sippo]

Parandan raalnaise eksituse.
Väga tegeleti ainult külakoosolekutega

[Paganarh]

ilus.

aitäh tindome

[Magnus]

[Fromhold]

How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb...

Rõõsikul läks igati hästi. Sai tublisti laiselda, kuuli sai alles lõpus ja tehnilisi vidinaid oli täiega näppida.

Plussid:
-BTR ja sõit selles, kui kuulid vastu kere tärisesid ja aukudest sisse lendasid
-üks kaitseväelane: "jess, ma sain pihta... vastasele... ... aga miks ta ei sure?!"
-ilm
-pommiõhkimise proge
-lõpulahing, pommi õhkimine ja jooksvad sekundid
-fuusialaste vaikne teisenemine õudsetest ilma näota Robotkollidest tsiviliseeritud inimesteks - propaganda loeb!
-tsiviiljuht tabas lõpuks ära, et mängija tahab tegutseda ja Rõõsik mitte, seega peab käsutama - ja sain seega asjatada.
-et kahepäevane mäng oli
-aftekas oli


Rõõsiku rõõmud:
-"väitlus" sõdurite ja tsivilistide vahel
-teooria ennepauguaegsest arvutiprogrammist, mille eesmärk oli kaitsta inimkonda ja mis nüüdseks on fuusialaste juhtproge näol üle käte läinud.
-punkris Pommi lõhkamist oodates sekundite lugemine
-kui lõpus sõdurid karjusid, et fuusialased "käisid maha", siis ronis Rõõsik välja, kakerdas ringi ja oli pearoboti kõrval, kui see taaskäivitus. Rõõsik puges eterniitide taha üliväikesesse auku kinni, piilus välja ja avastas, et Pearobot marsib tema poole ja kuulipilduja sihib näkku. Augus kinni olemine, klaustrofoobia ja tõsine hirm 10 meetri pealt kuulipildujast plastik näkku saada pani mängule rohkem kui väärilise punkti!
-ja ei, minu poolest oleks ma võinud õhkida kasvõi 10 miljonit, oma elu ja hõim on ikka tähtsamad! Nii see elu on...


Miinused:
-vaenulikke fuusialasi polnud eriti näha, ohutunnet polnud enne lõppu
-isegi lõpus tuli fuusialasi piisavalt vähe korraga ja passiivselt, polnud hirmu, et jõutakse pommi takistada

Aga jah, mammutlik töö ja orgunn... võimas!