Kuutõbiste piknik 21-22.august
Postitatud: 16:29 25. Juun 2015
esimene lugu:
...vahipostil seisjate silmad läksid suureks, kui nad viimaks aru said, et see, kes Kõuekärgatuse suunast läheneb, on inimene, mitte mõni värdelajas.
"Aga äkki on to üks neist... ee noh tead küll, mitte-inimestest?" küsis jahmunud noor-piilur oma vanema seltsilise käest.
"Ähh, vanamutid on su pea nende lollakate lugudega segi ajanud,... no vaata ise täiesti tavaline inimene, pealegi...", habetunud ühesilmne valvur küürutab vaatlustoru taha " ..lonkab ta tublisti vasemat jalga."
"Mis me nüüd teeme?"
"Midagi, ootame ... kui Taevaraev teda ei ründa, siis ta jõuab siia, ning me küsitleme teda" teatas vanemvalvur elutargalt.
Tunde hiljem jõudis veider tegelane ja tema samaveider suur ratastel käru, mis levitas magusat praerasva lõhna, vahipostini. Võõras müütas neile ühe pooltühja särtsupurgi eest kausitäie värskelt röstitud tarakane ning rääkis sinna juurde uskumatuid lugusid.
Vanem kamandas noorema võõrale nende külla teed näitama, sest see, mida to rääkis pidi kindlasti jõudma bossi kõrvu. Mitte keegi mitte kunagi ei olnud seni karistamatult üle Kõuekärgatuse jalutanud, Taevaraev karistas igaüht, kes jala keelatud maale tõstis. Ja see, et see lonkur sealt nüüd tuli, tähendas vaid üht: nüüd on tee lahti. Sinna, kuhu keegi polnud kunagi saanud, kõik see aegade jooksul taevast sadanud nodi ja Kuukivid ootamas üleskorjamist...
Nädalapäevad hiljem, mil tarakanifarmeri jäljed oli tuul olematusesse puhunud, väljus külast uurimisrühm Kõuekärgatuse ala suunas. Külavanema korraldus saada teada, mis seal on, kaart teha ning kõige väärtuslikum kraam esimesena kaasa võtta oli pühamast püham. Kuukivide üle võis hiljem teiste aardejahtijatega kaubelda küll ja küll.
teine lugu:
... neil oli läinud siiani suhteliselt edukalt. Oma noorskautide rühmaga oli vanemskaut suutnud edukalt tagasi tõrjuda hiid-tuhatjalgade rünnaku. Ta oli küll ise hammustada saanud, kuid mõned kuud tagasi nende kantsi külastanud šamaan oli soostunud hea diili eest valmistama vastumürki.
Nüüd põrnitses ta läbi kokpiti räämas klaasi ümbrust ja ootas. Nad kõik ootasid seda meelierutavat tummist kõmakat, kui Kuukivi või mõni muu suurem kamakas taevast alla kukub. Sellesse sektorisse ikka sadas aegajalt sedasorti kive, millest mutrimehed suutsid lisaks muule ka sünteesida nende hõimu vankritele ja ahjudele küttemahala. Siiani oli neil õnnestunud koguda 5 kivi, mida oli armetult vähe. Sest ega talv taeva jää...
Litakas käis äkki, sa võisid küll valvel olla, aga see juhtus ikka ja alati ootamatult.
"Seal, seal!" hõikus üks noorem nolk õhinal, viibates käega ebamääraselt taevast rebestava kõmina poole. Püsiks see ainult koos, mõtles salga juht erutunult skautide rühma liikvele kamandades.
Peagi jõudis õlist musta suitsusaba välja köhides liikur värske kraatri servale. Kaitsetunkedes vilunud inimesed asusid kaevama ning vinnasid peagi kettide lõgina saatel seni hooaja suurima kuukivi masinale.
Rahulolevalt masina soomusele olesklema jäänud seltskonda häiris aga peagi uus kordades võimsam kärgatus.
"Pühapask!" röögatas salga juht. "Eluga rotid, kähku masinale, me peame tolle kivi maandumise epitsentrist välja saama, nii suurt pole ma veel ealeski näinud!"
Kui plahvatuse rüma oli vaibunud ning lööklaine häving möödunud ja ka üles paiskunud pinnas uuesti alla tagasi sadanud. Vaatasid räsitud kuukiviküttide salga silmad üha enam naerusemalt silmapiiri poole, kus hõõgus suur suur kraater. Tulemas oli saagirikkaim aasta, mida seni nähtud...
kolmas lugu:
...75nda püha Tabulaatori rügemendi nooremleitnant põrnitses veidi tülpinult iidsete monitoride kahvatuid palgeid. Enamus näitasid üliammuse katastroofi poolt räsitud metsastunud kõnnumaad eripaigus ning olid üpriski igavad. Kuid ühel ekraanil ronis inim-sipelgas pisitasa edasi mööda lagedamat ala.
"Huvitav küll, mis seekord juhtub?", mõtiskles Marten endamisi ning soojendas käsi korrapidaja poolt keedetud caffee tassi ümber. See maitses mõrult ja haises küttemahla järele, tõenäoliselt läksidki samad torud edasi masinaruumi. Tal oli sellest ükstakama, elder-scriberid rääkisid ikka, et masinavärk on püha ja aitab maailma paremaks muuta, caffeed juues meenutas see neile kõigile, et nad on vaid hammasrattakesed suuremas süsteemis - Enter selle peale.
Inimkuju oli jõudnud lagendiku keskmele üpriski lähedale ning seal ta võpatas ning jäi hetkeks seisma. Nooremleitnanti käsi rutjas suurendusnuppu ning värelev lumesajune pilt näitas väljal nüüd juba põgenevat figuuri lähemalt. Ekraanil jooksis komistades ja vaarudes üks suvaline kõnnumaakaltsakas. Nad olid viimase püüderetkega saanud kätte neid päris suure kamba. Materjali katseteks jagus. Marten kujutas ette, kuis too jooksja juba mõnd aega tagasi kuulis taevast lähenevat kõuekõminat, nüüdseks peaks see talle juba nähtav olema. Pilvi keerutav hiiglaslik Kärgataja tume kogu, kuid võib olla ka mitte, mõnikord jäigi SEE pilvede varju ning külvas oma hävingut sealt... Marten oli jäänud mõtisklema, vaid viivu hilienult keskendus ta uuesti ekraanil toimuvale. Inimfiguuri suu avanes hääletus karjes ning järgmisel hetkel pudenes to tükkideks. Nagu nähtamatu nuga oleks kiirelt hakkinud magusjuurikat, et selle tükid võiks raskusjõu mõjul üksteisest hiljem eralduda.
Ohates suumis Marten pildi välja, asja olemus oli jäänud endiselt selgusetuks, nad olid saatnud Kõuekärgatusse palju katsealuseid. Kaamerad registreerisid pildi, tagasihoidlikud sensorid tajusid vahel kuumust, enamasti mitte midagi. Osa neist hakiti samalaadselt, mõned söestusid hetkega, mõned kukkusid nii sama kokku. Üks suurem grupp pühiti võimsa plahvatusega maa pealt, nagu oleks suuremat sorti Kuukivi just täpselt salgale turja kukkunud, maa sulas klaasiks ning Kõuekärgatuse rahurikkujatest ei olnud märkigi.
Scriberid olid vaevalised dešifreerima iidsete pärandeid, mida neil oli õnnestunud kokku kraapida üle Kõnnumaa eri paigu. Ning täpsemate ja keerukamate sensorite ehitamiseks teave senimaani puudus.
Konkurentsi sõdades pärast-vaulti-aegades oli väga palju teadjamehi mättasse löödud, nagu oleks nood kõikides hädades süüdi. Ja koos nendega hävitati ka iidsete tarkused, kui kogu selle häda ja viletsuse põhjustajad. Nende püha ordu üritas teadmistekillukesi koguda ning uuesti omavahel juba tõlgitud infokatkeid kokku sobitada. Kuid Kärgataja üksi võis vaid teada, kui palju aega võis kuluda, enne kui kas või ühes valdkonnas mingi terviklikum pilt kujunema võiks hakata.
Ta tellis häälemasina abil korrapidajalt veel sooja caffeed, sest vahetuse lõpuni oli jäänud mitu tundi...
...kaks ratsanikku ratsutavad päikeseloojangusse. Jäävad järsaku kaldal seisma ja üks viib elajad joogiküna juurde.
"No su lojusele on see 8 jala mutatsioon ainult head teinud, aga näe mul see kahepealeine reo joob ja sööb kahe eest".
... taanduva horrori jälgi ajades jõudsid Eliivia skaudid ajahambast puretud sadamaehitise jalamile. Seal ta oli, suur amorfne paisuvate gloobulitega sinine miski. Vaenulikuks muutunud taevasse pürgijad sagisid tema ümber. Oli näha, et suure sinise tulnuka jõud oli raugenud, ning tõenäoliselt kogus end, et uuesti peale tungida.
Eliivialased asusid rünnakule, ühelt poolt lootsid nad sinist mutanti hävitades vabastada ülejäänud, kes nende arvates olid tolle eluka kontrolli all. Teisalt oli neil kindel nõu oma enda mees-isend tagasi saada, ühel või teisel moel. Lahing oli äge ja lühike... kümmekond minutit hiljem, kui sinna saabusid maduhõimlaste skaudid koos šamaaniga, jahtusid napalmiga üle pritsitud söestunud kehad betoonil.
Mis edasi juhtus, sellest väga keegi rääkida ei soovi, küll aga mainitakse, et üle suure vee saabuski kohale hord. Tabulaatori ordu suur armee, sajad sõdalased valgusid maale dessantalustelt ning neid toetasid hiiglaslikud ise jalutavad masinad, millede turjal kõrgusid hirmuäratavad kahurid.
Kõigile teatati taaskord, et igaühel on valik liituda võimsa Tabulaatori orduga, teenides ning andes kümnendik oma teenitavast või toodetavast produktist. Või lahkuda siit territooriumilt vabana ning ajada omi asju kusagil mujal. Sest Kõuekärgatuse ala, koos sellel asuva Vaultiga kuulub nüüd ja igavesti pühale Tabulaatorile. Lahkuvad Eliivia ja Maduinimeste skaudid nägid veel üle õla pilke heites, et midagi asjatati laipadega. Laibad võeti kaasa, suure sinise eluka keha pakiti eriti hoolsalt mingisse kummalisse kirstu ja Taevassepürgijad juhatati Tabulaatori tegelaste hiigelveesõidukisse.
Tabulaatori viimane sõna, mis kaasa anti, oli hoiatus tolle sinise tulnuka eest, näis et see huvitab neid iseäranis. Kes iganes midagi kuuleb või näeb sellisest fenomenist - jooksku ning otsigu üles Tabulaatori ordu. Sest tegu on üliohtliku ning agressiivse võõrvormiga.
Hiljem ilmusid hõimlaste juurde tagasi nende hukkunud kaaslased. Nad olid seletamatul kombel jälle elus ja terved, ega üritanud veenda kedagi ühinema millegi parema ja elutervemaga. Küll aga rääkisid kummalisi lugusid veidrast suurest laevast, millest tabulaatorid neid välja juhatasid ja oma hõimlaste poole kibekiirelt tagasi astuma hakata.
Samuti soovime eksperimendi korras koos teiega teha seiklusmängu, kus Sinu otsused ja käitumine karmis post-postapokalüptilises maailmas on võimalikult palju toetatud ka mängust päris maailma ulatuvate kogemustega: