Saatuse rajad: Kadunud nägemus, kadunud hinged MULJED

[Hellera]

Ülikõvv mäng oli just korralduslikult. Üle mõistuse propid (majakõrgune tondiillusioon, metsavaim etc.), tihe sisu, super npc sooritused. Natuke tundus, et liialt maagidele suunatud, aga tühja sest. Head seikluka taset näitasite!

Ja ülitore oli teie kõigiga mängida ka! Aitäh!

Hiljem pikemalt. Võib-olla.

P.S. Albumile saab ligi ainult lingiga, kõiki pilte saab sealtsamast originaalsuuruses ka kätte. Kõik on editimata, tehke ennast ise veel ilusamaks, kui suudate.

[Iardacil]

Minu pildid hoolimata vihmast ja hämarusest:

[narmer]

Kena mäng oli, kõik plaanid jooksid nii sujuvalt, et midagi väga põnevat GMi vaatest ei toimunud. Minu pildid tulevad paari päeva pärast.

[Herwen]

Ma tahaksin ka kõiki väga tänada. Korralduse pool oli tõesti sujuv, NPCna polnud mingit pinget ja tundsin end mängujuhtide poolt väga hoituna.
Eriti tore oli muidugi seltskond, kuid mäng ise ei jäänud ka minu jaoks tahaplaanile. Mõned eredamad hetked:

- Hullu metsavaimuna kondasin mööda metsa, sõin mustikaid ja ootasin märki mängijatest. Äkitselt sattusin mingi päris suure looma kolju peale. Mõtisklesin, kas võin mängijatele selle kohta kurta ka või mitte (kui ma selle juhuslikult IG leidsin), kuid tuli välja, et GMidel polnud mingist kolbast aimugi. Pärast seda uuesti üles leida loomulikult ei õnnestunud...

- Mulle väga meeldis trollide vang olla, kuigi pean tunnistama, et lõuad jäid natuke valusaks, sest pidin suutroppi kinni hoidma, et see ära ei kukuks. Mu vabastamisstseen oli ka päris eepiline, aitäh, Hel, Aurin ja Kerstin!

- Minu jaoks oli see üpris "ohutu" mäng ja mulle see väga meeldis - mängijad tahtsid mind elus hoida (vähemalt mingi aja) ja aidata, pahalased aga ei tohtinud mind otseselt rünnata, sest põhipahal läks mind elusalt ohverdamiseks vaja. Täielik win-win situatsioon!

- Ja ohverdamine ise oli muidugi ülilahe, minu jaoks ausalt öeldes isegi õudne. Need hääled... Ma ei tea, kas Ghost oli seda keelt harjutanud, aga see kukkus väga loomulikult välja ja mul oli kohe nii kõhe, et mõtted liikusid Silmarillionile ja Morgothile. Ja kui lõpuks võitlus hakkas, oli mul reaalselt jube, sest mina leban maas, ümber pahalased, keda mängijad üritavad maha võtta, ja minul veel Heli intsident elavalt silme ees. No kuidagi ei suutnud lõdvalt maas lebada ja oimetut mängida.

Kuigi mängu lõpus oli muljetamist küllaga, ei kuulnud ma kahjuks uuemate mängijate muljeid. Täitsa huvitab, kuidas teile larp kui selline tundus ja mis teie jaoks mängu huvitavaks tegid. Äkki viitsite natuke kirjutada? Ootan huviga!

Sille (Hull metsavaim ja selgeltnägija Brennan)

[Attila]

Seikluslarp oma parimas. Täiesti mõnus ja inspireeriv ja vahelduv NPC-elu oli. Paari-lause-tegelastele tekkisid jooksvalt vesteldes sellised kontseptsioonid ümber, et täiesti imesta. Mängijad olid huvitavad ja aktiivsed ja kohtumised nendega polnud mingid ladvavahtimised.
Teinekordki.

[Aistlen]

Väga sümpatiseeris struktureeritud sisutihe mäng, pidevalt oli miskit teha ja niisma istumist praktiliselt polnudki. Äärmiselt tugevad npc-d muutsid kogu loo särtsakamaks ning gemmid on väärt suurt kummardust tehtud mahuka töö eest.

Alkeemikud kipuvad SR-il olema selges vähemuses ning ühtlasi on sageli päris keeruline alkeemiateadmisi kasutusse rakendada, oma värviliste pudelikestega mängida ja nendega ka eksperimenteerida. Kuid seekord leidis Alerie võimalusi rohkem kui vast eelmiste mängude peale kokku. Sestap oli minu jaoks ka tõesti märkimisväärselt priima mäng.

Sõnajalaõie Gild tänab väga sisuka ja ägeda mängu eest.

[narmer]

Minu pildid viimaks olemas:

[Ghostwizard]

Minu kiiruga haaratud pildid mängust. https://goo.gl/photos/TuWGYn4tXNvhy44H9