Dragon.ee foorum

Oli mäng ja oli päris äge.
Siin väike meenutus väikesest valgest sõbrast https://youtu.be/kF82XaHKZMc

Mis oli kohutavalt äge:
* ilusad rollisooritused (minu lemmikud on kindlasti šhamaan ja punane ... aga teised olid ka toredad)
* ilusad hetked (no näiteks see kuidas tabulaatori esindaja ja šhamaan vaidlesid selle üle kumma väeandjal on suurem ... noh tead küll mis)
* silmailu (opaa, need kostüümid, eriti lindinimestel)
* pinevad hetked ja paranoia (pole ma enne maganud mängul mõõk padja all... ja see kuidas pea kõigil oli sööki üle sest et noh äkki varastatakse ära)
* Olukorrad kus saad aru et sul pole oma relvaga muud teha kui mune sügada, sest vaenlane on igas mõttes üle.
* Valikuvõimalus kas madistamiseks või olustiku mängimiseks

Mille peale ma jäin hiljem mõtlema:
* Postapo maailma kurba nostalgiat oli vähe või ei tulnud väga tugevasti välja minu jaoks. Pigem oli tunne et lihtsalt on teine maailm kus on teistsugused inimesed ja tribeid.
* Tribe'ide omavaheline suhtlus ... seda oleks võinud olla kuidagi rohkem, kasvõi lihtsalt see et omavahel lugusid rääkida vms.
* Käruga oli osadesse kohtadesse ikka natuke väga keeruline liikuda. Eriti kui salk liigub metsa vahele ja sa peaksid järgnema ... nooo ei vea välja.
* Teemasid oli palju ja võibolla jäid miskid asjad mulle segaseks (eriti teisel päeval) samas ma ei olnud ka põhiactioni keskel ja kuulsin peamiselt kuulukaid. Aga see on ka okei.

Mis segas:
* Og ja logistikajutud mängu ajal, mida oleks saanud ig ka väga hästi teha,
* natuke kohati vb segas GM'ide omavaheline suhtlemine, mida oli omajagu kuulda ja oli vaja rolli jaoks ignoreerida. Aga see on ka okei.


Tubli Sharku ja teised Gõmmud ning kõik mängijad ja npc'd

Väga huvitav mäng!
Kunagi ei teadnud mida oodata. Kohe oli näha kus on tegijad ja kus on algajad. Viimaste hulka kuulun ka mina. Õhtul saabudes tuli pimedus peale ja tabasin end mõttelt et laagrist lahkumine ja ringi kondamine ei tule kõneallagi, sest sisemiselt võitlesin oma pimedusekartusega. Õnneks käisid meie laagrist kõiksugused tegelased läbi ja ajasid oma mänguliini, vahva oli vaadata. Vaieldamatu lemmik on shamaan , sihukest sousti annab ikka suust ajada ja öösel kõlas ta trumm eriti vägevalt!
Valges tundsin ma end juba paremini, samas kui hakkas tegevus peale alati polnud kõrval teadjat inimest kes seletaks veids asju lahti.
Lõppus sain siis ka asjalik olla Tervitused leegiheitja leiutajale, kl on nunnu vidin
Kui õhtul ma arvasin et olen täiesti vale inimene vales kohas siis mängu lõppedes ma kindel enam polnud. Kas tulen veel mängima !? Pole kindel.
Samas seltskond oli suurepärane neid tahaksin kindlasti näha!
Tänud kogemuse eest!
Gothe ( nahast pilotkaga tydruk)

Minu jaoks oli see mäng omalaadne kogemus just eelkõige isiklikus plaanis - nimelt esmakordselt sai mängitud seda tüüpi, kes ettepanekuid stiilis "lööme need tarakanimüüjad maha, saame masina endale" tegi ja vastuseks "misasja?! Me ei hakka kedagi siin niisama tapma!" sai. Tavaliselt on pigem neid trigger happy'sid ise rahustatud. Kahju hakkas ainult, et oma relva ei olnud, sest isegi oma külmrelva olen reaalmaailmas kolimisega maha jätnud, siis oleks saanud veel suurem probleem olla . Kuigi tegelikult oli Lucy (Nimetu) oma uuele hõimule (Taevassepürgijad a.k.a Linnuinimesed) jäägitult lojaalne ja poleks nende vastu iial kätt tõstnud, sest et nood päästsid ta elu ja Lucy taustaga inimesele oli see mõistetamatult suur heategu. Seega oli Eliivia (?) seltskond, kes otsustas Kärnase Ema ja teda kaitsvad jüngrid, kellest paljud olid Taevassepürgijad napalmiga maatasa teha Lucy jaoks tõsine eetiline dilemma, mis küll lahenes kiiresti mind-on-üks-relvitu-neid-on-palju-napalmiga-olukorras ja Lucy jätkas oma missiooni viia obeliskiparandajatele patareisid, või noh, selle ainsa, mille ta Eliivialt sai, sest et laager oli hõivatud.

Mäng läks üldse nii, et mu tegelase taust, millest eeldasin lihtsalt mängu vahele väikese vürtsi lisamisena, sai mu põhiliseks liiniks; sest et teiste laagritega kokkupuudet oli vähe ja oma laagris käinud inimesed/muud olid rahumeelsed. Üldiselt jah, võiks öelda, et olustik oli mängu tugevamaid külgi, "linnuinimesed" te olite kõik megalahedad ja xyz põhjustel aruteludesse mitte jõudnuna (ja enamust gruppi OG mitte eriti hästi tundes) mõtlesingi siis liini, et ka IG ei tea suurt midagi . Mina polnud veel varem reaalselt lõkke ääres magades valveid mänginud, see oli seda rohkesti lauarollikates mänginule omamoodi eksperimentaalarheoloogiline kogemus.

Kriitikast nõustun ka Irve FB's kirjutatuga ja enamjaolt ka Zarviku öelduga; v.a et mängujuhtide OG-arutelu kõrvale oli siis vist õnn mitte sattuda või seda hoitigi PC'de eest. Kummastavalt mõjus ka see, et algul rangelt realistlikuna välja reklaamitud mäng (su oma oskused on su tegelase omad; IG öö jne) kasutas reegleid, kus niidikese sidemega seotud haav paranes 20 minutiga. Samuti jäi pisut arusaamatuks teatav humoorikuse ja tõsisuse segu, kus karmis postapo maailmas kukub taevast alla "Kuukivisid" ehk potsikuid juustuga (iseenesest oli see päris naljakas ja head huumorit on ka raske teha), kuigi mulle tundub, et vb tuleneb see sellest, et pärinen veits teisest Eesti LARPi koolkonnast. Ning maailmainfot andke ikka enne mängu mitte briifil (või siis ärge andke üldse). Samuti võtan vabaduse kõneleda ühe teise mängija (NPC) eest, et talle anda paarilauseline roll, lasta maailmataust ise välja mõelda, põhjalikult ette valmistada ja siis vahetult enne mängu öelda, et sa oled šarlatan kuskilt kolkakülast, kes lihtsalt *arvab* et on šamaan ja on mõnda kaugelt näinud EI ole hea mõte. Ja miks vajas postapo mäng ennustajaid, jäi ka veits küsitavaks. Ja tundus, et enamus mooduleid oli nii keerulised, et neid ei lahendatudki ära, aga noh, seda on ennegi juhtunud.

Aga üldiselt oli tore LARPikogemus ja nii hea meel, et keegi ajal, mil Rollimängijate grupp on täis kallite välismaa mängude kuulutusi, keegi ikka Eestis ka midagi teeb . Mängijate pühendumusest oli näha, kuiväga üldiselt LARPe oodatakse. Ja see mängukoht varemetega merel! Ja androidikene, kes lasi loobi peal Johnny Cash'i "You are my sunshine, my only sunshine..." oli väga stiilne irooniline laul kogu selle postapo taustal, eriti kuna see kummitas veel kaua su peas pärast korra kuulmist (ma ei teadnudki seda laulu enne). Mina, kes ma üldiselt ei armasta mängijate rollisooritusi eraldi välja tuua, sest LARP on mu meelest kogemuste kunst, mitte teater, ütlen erandina, et mulle väga meeldis meie Emo, kelle puhul olin siiralt hämmingus, et ta oli algaja. See nii siiralt välja tulnud muretsemine Lucy tervise pärast! Samuti meeldis, et kuulutuses kirjeldatud tarakanimüüjad olid ka mängul olemas ja väga lahedad . Lõpu actioni ajal Kärnaemaga liitujate eest metsa jooksmine ja siis paranoiliselt veel pikalt võsas kahlamine oli ka üks parimaid kohti, eriti meeldis see, et mina, kes üldiselt tegevusest kõrvale jäi algul, just tänu sellele kauem elus püsis ja asju teha sai .

Kindlasti oleks ehk veel muud head öelda, aga pean hetkel bussi peale joosksma. Aitäh mängujuhtidele ja kõigile mängijatele selle mõnusa kogemuse eest!

Oi näe, postapomäng kus ma sain viimaks mängijda, jei!

Miinused/Plussid suvalises järjekorras:

- Lõpukoll plotina oli natuke liiga ligadilogadi. Kogu lahendus (leegiheitja) tundus kuidagi kohmakas, tere me oleme kaks meest võsast, kes soovivad legiheitjat müüa! Renel oli ka raske vältida kogu muust mängijategrupist üle sõitmist, sest jupp aega ei tundunud tema vastu mingit vahendit olevat. Rohkem draamat/ägedust oleks saanud ka nt siis kui oleks läbi raskuste mingi vastumürk olnud muule spooridega nakatunud kambale ja me ise oleks pidanud me vaese Intsu hukkama, vastavate leinarituaalide saatel, kuna viimane oli juba muteerunud liiga kaugele.

- GMidel oli jube hea võimalus mängu kulgu juhtida Taevakivide läbi aga seda ei kasutatud täie raha eest. Vaja mingeid detaile mängu tuua või kasvõi lihtlabaselt poolt laagrit siruli panna, põhjustamaks dramaatilise katastroofikoha? Põmmaki! Ka selle vaese leegiheitja oleks võinud juba enne Ema muteerumist kuskile keset laagrit maha käntsatada. Oleks lõpp vähem kuidagi dünaamilisem olnud? Mõtteainet tulevikuks.


+ Me Taevassündinute gäng! Olite kõik täiesti üle piiride viimase peal ägedad. Nii kostüümide, kui rolli suhtes. Öösel valvati, puid toodi, kõik olid ilusti oma traditsioonides/ametites kinni ja mängisid seda kõike välja, vaatamata faktile, et me ridades oli kaks täiesti uut mängijat. Kogu me grupi sisemine dünaamika oli nii paigas ja töötas, et lausa lust oli teie Lennu Kapten olla. Seda kurvem oli muidugi napalmist leegitsevat Ema paljaste kätega kustutades süttida nagu küünal ning maha surra.
+ Stringi kehastatud Navigaator, oma aparaatide (päris fakken barmeeter ja tuulekiiruse mõõtja) ja hommikuste Ohutussõnaga
+ Hommikusöök värske peekoniga, kiitused Kokale (Arcanar)
+ Öine vestlus metsas Emand Oliiviaga. Meeletu kultuuride kokkupõrge, kus kumbki pool täpselt aru ei saanud, mida põrgut on vastaspool suitsetanud?!
+ Õhtune laagrielu, trummide ja lõkke ja küpsetatud "rottidega".
+ Azurah tgelane, kes oli ilmselgelt me kommetest segaduses ning ka päris hoopis teisest kohast, kuigi niiväga püüdis meiega sama sammu astuda.
+ Me valitud laagripaik oli täesti äge, merelainete müha ja tähistaevas.

Kindlasti oli midagi veel, mis hiljem meelde tuleb.

Enda poolt tegin seekord mängu, kus ütlesin kõigele "jah!" ning relva kasutamist lükkasin viimase hetkeni edasi. Veider värdlindelukas laagris? Anname talle oma elu ohtu seades lille hambusse! Ennustamine? Ja vabalt! Liilia tegelane kutsub keset ööd mingile teeristile läbirääkima! Asun kohe teele! Mingid Tabularaza tüübd tahavad makse ja nõuavad truudusevannet! Elagu informatsioon ja siin on teile vorsti hambusse! Jube mõnus oli, koguaeg juhtus asju.

Kokkuvõttes: esimese mängu kohta täiesti pädev sooritus, ei tasu pead norgu lasta

Niih, päevake seeditud, paneme ka kirja kuniks värske

Jalad ja selg on veel mõnusalt kanged, sai ikka kõvasti mööda seda platsi ringi trambitud. Mäng algaski ägedalt, kui me hõimukoka Merde'ga, kogu oma varustuse pluss söögikotid kaasas, pilkases pimedas oma hõimu otsima hakkasime. GM'l meile ühtegi kuuli anda polnud, kuid sest polnud ka midagi, ilmselt olid need kuulid läinud kõigi nende loomade laskmiseks kelle liha vedasime. Ei oodanud me kedagi teist ka peale oma hõimlaste, polnud me ju juba väga ammu kedagi võõrast näinud.
Muidugi leidsime esimesena võõrad, kelleks olid väga toredad palverändurid. Teie jutuvada oli väga lahe kuulata ning peegeldasite üksteise pealt väga ägedalt (sirgeldused pakkusid ka pikka aega mõtlemisainet kuni välja tuli, et teie neid tegite).
Seejärel marssisime sisse õnneks (piisavalt) sõbralike Saareinimeste laagrisse, kus pärast mõningast infovahetust me teda saime, et meie hõim on muuli peal ja meri on (viipab käega) sealsuunas. Läbi võsa ragistamine, järsk kallak, kaelamurdvad ja ohtlikud traadid ning juured hiljem olimegi mere ääres, nägime ka kauguses muuli lõket. Jõudsime veel edasi liikuda piki kallast väga libedate ja ebameeldivate kivide peal ja otsustasime et nõup, tuleb tagasi pöörata. Kahe halva vahel pidi valima selle halva mida teadsime. Hiljem valges oli näha et õige otsus.

Kogu see tramburai pidi tagurpidi tagasi tegema, niiet olime ikka päris võhmal, õnneks liitus meiega teiskordsel Saareinimeste laagrisse liitumisel tumm Reisija (Dani), kes aitas meid koorma tassimisel. Eks siis mõni tund pärast mängu algust olime lõpuks väsinuna ja katkistena oma laagris.
Kui sai madratsi maha ning magamiskoti sisse ja selili, nägin esimest korda taevast ning ühtäkki oli peal tõeline Rahu. Oma hõimu juures, hiiglaslik tähelaam, lõbus lõke lähedal praksumas, valvurite jutukõmin, mere vaikne loksumine... see oli pilt ja tunne mille oleks tahtnud ära raamida ja koju seina peale panna.

Kogu järgmine päevapoolik möödus samuti väga tihedalt- ärkasime vara, hakkasime tegema uurimisretki, kollasime ringi, käisime kaupa sobitamas jne. Väga lõbus oli, kordagi ei hakanud igav.
Viimase retke pealt tagasi tulles aga seisime silmitsi tolle elukaga (kes oli meie hõimu liige) ning kes koheselt kätte sai teised meie inimesed kuna meil oli esikkontakt ja enam hõimu palju järel polnudki. Polnud hullu, probleem oli algselt põnev ja ära sai katsetatud terve portsu erinevaid võimalusi. Mida aeg aga edasi seda arusaamatumaks muutus olendi hävitamise ja inimeste päästmise moodus, kuna mitte kuskilt ei saanud informatsiooni, ka mitte npc'de käest.
Otsustades ikkagi ette võtta eksperimendi, et sisse sööta nakatunule psühhotroopseid seeni ja sellega teda mõju alt loodetavasti ära saada, liikusin oma järelejäänud hõimlastega muulile kus aga oli järel meie inimestest ainult põlenud laibakuhi. Ning oligi kõik, seal ja sel hetkel sai mäng läbi.

Olustikuliselt oli mäng väga äge. Koht oli super (aitäh hõimlastele, et sinna laagri üles panite), ilmataat oli ka orgide poolt igatipidi ära ostetud.
Hõim oli täiesti võrratu. Kõik need erinevad rituaalid ohutuseeskirjade ettelugemisega, päeva lennuplaani koostamisega, varjude pakkimised, nahkhiirmehe sarjamised jne jne. Meil oli folkloori kirjas ning kõik kasutasid seda väga kreatiivselt. Elu käis ning kõik oli loomulik ja õige, keegi ei punnitanud oma rolli niiet rebeneb maks.

Ülejäänu aga niijanaa. Ressursil ei olnud mõtet, kõik missioonid viisid kuidagi tupikusse (vault 69, laulev post, parasiitelukas vms, tabulaatorite olemasolu ja nii edasi). Kõik muu oli ok, isegi kui oleks mitte midagi juhtunud ja me oleks õhtuni omavahel asju lihtsalt ajanud ja elu edasi elanud oleks kah parem tunne pärast mängu jäänud aga see lõpulahend... see tegi mängu lõpuosa minujaoks väga raskesti allaneelatavaks.
Lõpuelukas tuli ilma igasuguse eelkirjelduseta. Infot tema kohta ei leidnud, sestap ei saanud ka teadmist tuletada, kuidas tema vastu võidelda (ilma kõiki maha tapmata!!!). Nakatumishetke oli võimatu tagasiulatuvalt määrata, jällegi, saamata nii infot tema vastu võitlemiseks. Jäi ära igasugune uurimine ja järgi jäi vaid eksperimenteerimine, mille tegemiseks pidi oma rollipiiridest mõnikord ikka väga välja minema. Leegiheitja oleks pidanud olema see kõige viimasem "easy way out" ning ma ei süüdista siin ka teist hõimu selle kasutamises, kui see on moodus mis ette antakse siis seda lõpuks ka kasutatakse. Neil ei olnud ka just erilist sidet nende nakatanutega. One-off mängu puhul oleks see kõik ok, kuid nagu aru sain siis see pidi olema esimeseks mänguks ja niimoodi lasta üks hõim poolenisti maha tappa imeb päris kõva vilinaga. Minu tegelane jäi ellu, aga mul pole päris kindlasti tahtmist uute inimestega sama hõimu järgmisel mängul tegema hakata, pole enam see. Mõnest üksikust surmast saaks veel aru aga see oli wipeout.

Hõimud ei suhelnud sellepärast, et ei olnud vajadust - kaubelda polnud millegagi (proovisime!), ressurss oli mõttetu (ei tahtnud keegi seda juustu), infot millega kaubelda, ei olnud ka kellelgi. Ehk ei käivitunud isegi "ma toon sulle õuna, anna mulle kelluke, ma viin selle kolmandale, kellele seda on VÄGA vaja). Lisaks võttis üks hõim kohe alguses tugevalt nö "ebameeldiva" suuna ja seetõttu meie vähemalt vältisime neid aktiivselt.

Olustik kõikus vahepeal ühest kohast teise, ei saanud aru kas on nüüd jaburdus (juust ja kuulid meteoriitides) või tõsine värk.

Votnii. Kolmveerand mängu oli väga äge, viimane veerand oleks võinud olemata olla. Ennast tundes aga on varsti negatiivne meelest läind, kuid sellegipoolest tahtsin selle kõik kirja panna, sest nii on aus.

Niiet tahaks uuesti mängu, lihtsalt mõningate muudatustega. Väga kõva dilemma on aga mis saab Taevassepürgijatest.

Paar pilti meie puhkehetkest

Paganarh võttis mu enda seisukohad pea 100% kokku - eks me koos müttasime ja saime suht sarnase elamuse. Eriti meie seiklusretke laagrisse saabumisel. Parim hetk sellest:

Paganarh: "Paistab et eespool on laager. Lähme vaatame kes seal on."

Mina: "Jah, ehk on tegu Ilusate Naiste Laagriga"

Paganarh: "Muidugi, muidugi... mida sa veel ei taha..."

...Siseneme Saarerahva laagrisse...

Ning jah - mängu viimane ots võinuks olla olemata. Suurim probleem minu jaoks oli mängijatelt ära võetud kontroll nende tegelase tegemiste osas. See on minu jaoks Reegel Number 1 - mängija ei pruugi kontrollida mitte midagi muud, kuid ta peab alati saama kontrollida oma tegelase käitumist. Tulemuseks oli hävitav motivatsioonikadu ning sügav ükskõiksus toimuva suhtes.

Isegi see oleks veidi leevendanud, kui zombistunud tegelasele antud paberilehel oleksid esimesed sõnad olnud - "SA OLED SURNUD. Nüüd mängid NPC'd - kosmosest pärit pühasõdalasest seent." - aga seda ei olnud. Sõnum oli ähmane, ainus mis oli selge oli see, Emale jäägitult allumine on vältimatu.

Kojusõidul väljendasin oma negatiivseid mõtteid päris teravalt autos. Inimesed kes mind tunnevad, teavad et eriti tihti ma seda ei tee. Seega oli ikka negatiivne elamus küll.

Positiivset oli loomulikult palju - kogu mängu esimesed 75% oli puhas kuld. Nagu juba varem öeldud - pole näinud paremini koostöötavat ja samas lõbusamat gruppi kui meie taevassepürgijate hõim. Ägedad olite kõik. Asukoht oli super, ning hoolimata sellest, et viimane kui teema mida me huvitavaks pidasime paistis olevat punane heeringas, nautisime olustikku täiega.

Huvitav - mõtlesin, et see on kuidagi minuga seotud, et mul oli jumalast kama, mis saab must peale Ema (mu nimi oli ses mängus ka Ema, täielik hämming ses suhtes) järgijatega sunniviisilist liitumist, et ma aru ei saanud millestki peale selle, et nüüd olen Emaga liitunud, ja lihtsalt kõndisin, kui ta ütles, et vaja kõndida, ja istusin, kui ta ütles, et puhake. Aga nüüd on see juba kirjas ja üldse mitte minu poolt kirjutatuna - äkki polegi minu eripära.
Sest jah, mul oli oma grupiga väga äge, kõik npc-id ja pc-id, keda nägin, olid üleni ägedad - ja siis see Ema.
Mäh.
Ma ütlen veel, et kõik oli täiesti äge enne seda kuramuse muutust =)

Need mõned pildid, mis telefoniga klõpsisin: https://www.dropbox.com/sh/c34li1rs6g6e ... rNUja?dl=0

Tagasi kajan pisut hiljem.

Mängu lõpu kohta =)

Heia
Kuna tagantjärgi tarkus on alati olnud täppisteadus siis peale väljamagamist ja mõningast mõttetööd jõudsin järgmistele fundamentaalsetele järeldustele:

1. Praeguse settingu jaoks - vaadates temperatuuri ja aastaaega - on airsoft täielik overkill. Nerf oleks ilusti asja ära ajanud. Seda enam, et laskemoona praktiliselt jagati näpuotsaga. Nii vähese moona puhul kaotab airsoft oma "täristame mõnuga" mõtte täielikult. Nerfi puhul oleks mõnusam olnud ka ilma prillideta - vt. temperatuur ja aastaaeg.

2. Kuna "lahe kostüüm" praeguses setupis tütarlaste puhul tähendab (vt. aastaaeg ja temperatuur) hulgaliselt katmata nahka siis igal juhul on kahju, et oli airsoft - põhjusel, et läbi uduprillide seda kenadust praktiliselt näha ei olnud. Ja ausalt öeldes oli valus isegi mõte katmata naha pihta airsoftikuulidega lastud saada. (minu puhul armid muidugi ainult kaunistavad meest niiet ma väga ei kurda - eriti kui arvestada, et kõik kenamad emad (va. see suur sinine) soovisid mind peale mängu teipida ja tupsutada.

3. Mõningase kompromissi oleks saanud kui reegeldada selliselt, et _peale päikseloojangut_ pannakse kõik airsoftid kenasti ära ja kasutada saab ja tohib ainult külmrelvi (sellest rääkisn Altonile kui puid "korjamas" käisin). AGA see on mitmes mõttes libe tee ja risk viga saada on päris suur.

4. Suur kollitapp. Mul on südamest kahju, et läks nii nagu läks. Sesmõttes, et kogu see infesteeritute hord praktiliselt põles surnuks - kuna meil tekkis stuupor järgmistel põhjustel:
Teatavasti airsoft laseb praktiliselt kaugemale kui veeprits. Pole võimalik saada tuleulatusse selliselt, et minionid sind enne maha ei lase kui sa suure sinise märjaks jõuad kasta. Ja otseloomulikult koll saatis oma minionid ees. Mina oleks ka saatnud oma minionid enda ees. Niiet praktiliselt minione säästa oli äärmiselt keeruline. Variante muidugi oli, aga aega nende elluviimiseks mitte. Pomm käru peale ja käru läbi leekide kolli juurde veeretamine ndx (jäi ära käru puudumise tõttu). Teine variant oleks enesetapupommitaja aga selle miinus oleks olnud jällegi need neetud airsoftid mis lasevad kaugemale ja täpsemalt...

Ohjah, lapespõlve süütud ja muretud mängud.
Sellest hoolimata oli tore. Ja kunagi võiks jälle teha.
Seda enam, et ma praktiliselt ühtegi teist laagrit ei näinudki. Ja suurem osa neist kes tulid meie laagri juurde peletati punase vihase ema poolt eemale...

Mul oli täiega äge. Mingis muus tegevuses ma eriti ei osalenudki, töllasin ringi ja ajasin suvalist möga suust välja ja proovisin inimesi obeliskiga tegelema panna. Kogu aeg oli lõbus. Algusest lõpuni.

Tarakanimüüja oli tore ja android oma infovahetamisega ka, sest muidu ei oleks üldse teadnud, mis mujal sünnib. Õhtul rünnanud küünistega koll oli ka hea, oleks võinud rohkemgi tulla ja inimesi varvastel hoida. Boonus oli see, et ma olin saabuvaid metsalisi ette kuulutanud.

Aitäh Liiliale, kes oma viljastamisjuttudega šamaani korralikult käima tõmbas ja ei lasknud šamaani liiga vara kotile pugeda ja pidin seetõttu kella 3ni öösel poolpimedana kottpimedas metsas müttama. Kahju oli sellest, et lindinimeste laagrisse jõudsin alles siis, kui kõik surnud oli. Tõesti, ma proovisin ja proovisin õhtul, aga võsa ja öövaimud ei lasknud. Mis teha, polnud nii määratud.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et oleks võinud enne õpilasega rollid kokku leppida, oleks mõlemal ägedam ja sünergilisem olnud. Ja kui aus olla, siis kriitikaga ma niivõrd nõus ei olegi - ma oleks heal meelel mänginud poole pealt UFOst seent. Ja oma karakteri maha lasknud tappa koos kõigi oma sõprade ja sugulastega. Teisest küljest ei olnud ma muidugi ka kohal, et seda kõike pealt näha ja tunda, nii et mine tea. Saabusin just siis, kui lindinimesed viimsest verest tühjaks voolasid.

Ja ma tahaks öelda, et varsti saab seda teha, et iga mäng keegi röögatab "Oh my god, they killed Kenn... Iti!"

Ma ei ole üldse kuri, et muutumine oli - aga panen natuke pahaks, et ma midagi ei teadud. Phmt lihtsalt kuulasin Ema sõna, sest ta ütles: "Nüüd oled sa meiega!" ja ma uskusin.
Umbes tund hiljem sain teist mängijat mängusiseselt kuulates aimu, et aa, mingi spooriga nakatumine toimus ja mul on nüüd kaks teadvust. Seda, et juhib uus, järeldasin ise. Ja kui ma mängujuhilt küsisin, mis toimub (veel umbes tund hiljem), too naeratas ja laiutas käsi.

Nagu mis mõttes. Mul polnud mingit agendat, ka kõige hämusemat mitte, sest ma ei teadnud, mis minuga juhtus. Oli ainult mänguväline-mänguülene teadmine, et Rene on mulle nüüd jumala ja ema ja kõige eest.

Fotod: http://www.snap.ee/user/Ixchel/album/kuutobiste_piknik
Salasõna: Youaremysunshine

Kui tahad, et mingi foto maha võtaks, siis kirjuta, jne jne jne.

...kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida olen ma siiani segaduses, et mis asi see siis nüüd oli ja millega seda süüakse...

Öö oli imeline, täis valgust ja langevaid tähti...ilus oli, tõeline kõiksuse tunne tekkis...
Lummav vaade lindinimeste laagrile nais-nõia pesapaigast ja läbi metsa tagasitee pimeduses...ja öine majade läbiotsimine, sest hommikul tulevad ju teised...
Huvitav...kas keegi midagi leidis ka sealt? Meil eriti ei õnnestunud midagi peale pudelitäie kütust leida...ja sedagi kogemata...

Ma väga vabandan, kui suutisn oma tegelasest teile kummalise mulje jätta...enamuse mängust oli mul üsna veider tunne ja segadus, mis mind väga segas...sest keegi ei suutnud anda mitte ühelegi küsimusele loogilist ja meie taustaga sobituvat väljundit...ja minu jaoks oli airsofti mäng esmakordne kogemus (ja ....see TEEB HAIGET! ja ma olen hellik...)

Panen siia teie jaoks meie seltskonna tausta ja loo...

...turvalisest linnast päiksetõusu suunas jääv ala on „piir“...need, kes lähevad üle selle ei tule kunagi tagasi, on öelnud Ema Eliivia.
Paljud on proovinud...tagasi on jõudnud väga vähesed ja vigastena surnud siiski...suutmata kirjeldada seda õudust, mis taevast on neid tabanud.
Seda kutsutakse „Eliivia pilk“ – sellest on tulnud ka väljend, kui pilgud võiksid tappa.

Viimasel ajal on sündinud üha vähem lapsi...tüdrukuid nende hulgas on olnud veelgi vähem...
Šamaan, kutsus Eera enda juurde ja andis mõista....et varsti on tema aeg Eliivia enda palge ette ilmuda...seega jääb klann ilma temata ja kuna ta ei näe kedagi, kes võiks saada tema mantlipärijannaks...siis tuleb tegutseda enne, kui tuleb AEG.
Oma nägemuses on ta näinud, et Ema Eiivila on taevast saatnud läkituse ja koos sellega on ka kaasas „tema, kes teab enamat“ – aga kes ta on? Laps...või juba täiskasvanu? Kus teda leida?
Seda nägemuses ei olnud...
Eera kutsus kokku eraioni ja otsus võeti vastu....et tuleb saata salgad välja ja leidma enne, kui tuleb AEG.
Meie salk vabatahlikest erinevate perede esindajatest, kes suudaksid koos eduliselt töötada ja jõuaksid ehk kaugemale...leiaksid otsitu...või ehk ime läbi tee „pühale maale“...

Oodata ei olnud enam midagi, kaasas šamaani õnnistus asuti juba järgmise päeva hommikul teele teadmatusse lootuses leida...
Rännak oli raske...süüa oli vähe ja võõras metsistunud tööstuststooniala nõudis endale kahe kaaslase elud (loe: nad ei saanudki tulla mängule) nii jäi meid üha vähem...

Eliivia klann
(kui keegi meist on kuulnud, siis räägitavat Eliividest, naishõimust, mis elab matrihaarse ühiskonna põhimõtte järgi)

...kuidas see kõik juhtus, ei tea täpselt keegi, aga räägitakse legende Suurest Eliiviast, Emast, kes suutis kaitsta oma peret hävingu eest...ja on viimas neid „pühale maale“ kus inimesed on alati õnnelikud ja kõike on alati külluses.

Legend Suurest Eliiviast.

Legendid räägivad, et kord olnud olla väga suurt kasvu naisterahvas, kes maailma hävingu ajal olla olnud lapseootel ja keset seda kaost sündis temal kolm tütart:

Eroona, Eleegia ja Eiite, ta suutis neid toita ja katta ja kasvatada suureks, need kolm olid pärinud omadused, mille järgi nende järgijaid hakati nimetama nende nimedega. (Eronid, Eleegid, Eiited)
Nad oli Õpetajad, kes sellel raskel ajal õpetasid nende juurde sattunud naistele teadmisi ja oskuseid elujäämisest – kui Eliiva aeg oli käes(surm), kutsus ta kokku oma tütred ja andis edasi neile oma nägemuse, mis oli temani jõudnud - kord, viivad nad oma tütred „pühale maale“, aga tee sinna ei saa olema lihtne ja palju takistusi tuleb ületada, seepärast tuleb hoida kokku ja sest NAINE – see on müstiline jõud, mida maailm vajab!

Peamine, mida tuli muuta, oli see, et seni kehtinud patriarhaalne võim lagundada, et naiselik energia pääseks valitsema. (Mehelikku energiat iseloomustavad ego, sõjad, võistlemine ja agressiivsus ning läbi aastasadade on seda olnud enam kui küllalt) sest Naiselikku energiat iseloomustab hoolitsemine, hoolimine ja kaitsemine, mida planeedil oleks hädasti vaja, et jääda püsima.

Illusioonide ja äri-, usu, tehnoloogiamaailma alus oli see, et naine saab olla vaid süsteemi abil juhtemand, seetõttu olid naised meeste arvates nõrk koht.
Loodusega kontakt tuleb läbi loodu, aga looduga saab kontakti AINULT mees – patrarhaatlik maailmavaade.
Mees ei saavat ühiskonnaga kleepuda – selleks, et elada ühiskonnas, vajab mees alistuvat naist. AGA meestel on loomise tasand ära lõigatud(naine on looja, sünnib uus elu) Loomiseks saavad ühendust ainult naised(pärast seda jama, mis toimus planeedil) ja mehed mitte, seeläbi loodigi ühiskond taas matriarhaatseks. Kui mees on kosunud looduse pealt, siis antakse talle ilmtingimata nn „vääriline“ naine ja muutub „andjaks“ (andes naisele seemne, millest saab alguse uus elu)

Eliivia klann ei ole suur territoriaalselt suur, asudes 10,12 km² suurusel maa-alal ja hingi sellel on ligikaudu 4056
Valitseb matrihalhaalsele ühsikonnale omane ellusuhtumine.
Elatakse peredes, kuhu kuulub 30-50 inimhinge.

OLULINE:
Eliivia klann
Eron(i pered) ühiskonna suhe 1/3 klannist
Eleeg(ide pered) 1/6 klannist
Eiite(de pered) ülejäänud osa klannist


Ühiskond on peremudelikeskne, perepea juurde kuuluvad erinevas staatuses inimesed, kes kindlate kohustustega panevad pereringi toimima.

Pered tegevusalade järgi:
Eron – sõjard, amatsoon, küttija
Eleeg – ravimisega tegeleja, korilusega tegeleja
Eite – tsiviil, juhtifiguur, tehnika, tootmine, majandamine, kasvatamine

Tiitel näitab seisust ja taset peres ja ühiskonnas, tiitleid saadakse kaks korda aastas suurte pidustuste ajal ja see on rituaalne tegevus, mida viib läbi „Eera“, enne seda on alati eraion, kus võetakse vastu uued noorikud.

Tiitlid:
*Neidis (lapseohtu tüdruk, kes 1-2 aastaga peaks jõudma neiuikka, laps-naine)
*Neid (neid, neiu, neidu) ( aasta enne „netisikatseid“, nn kooliperiood, eluala valikuks ja tegutsemise leidmiseks)
*Neitsi (pühitsemis aasta, tähelepanu on koondunud neile – priviligeeritud aeg, aga ka sellesse aega jääb „neitsipüha“ ja rituaal)
*Noorik (noor naine, kes on läbinud eduliselt neitsistaatuse ja kuulub klanni täiskasvanute seltskonda, omab häält otsustamisel ja kuulub oma pereringi.
*Naine (klanni väärtuslikum, tööealine isend – ei saa/taha/kavatse ema staatust omandada)
*Ema (lapse ilmale toonud naine, olenemata lapse soost, on ta lugupeetud isik)
*Emand (TÜTRE, kui tulevase ema ilmale toonud naine, annab naisele erilise staatuse)

ÜLD: Eite/Eleeg/Eron (pereringi keskne kuju ja matroon, see kelle jalas on majapidamises püksid)

PERESELETUSED:
Eleegid – nad on šamaanide pere, nad oskavad ravitseda, haavu siduda, aidata lapsi ilmale, tegelevad lahkunutega, tegelevad ravimtaimede ja ravimitehnika kogumisega, oskavad rohkem sellealaselt, kui teised.
Eronid – füüsiliselt väga arenenud jõulised naised, kes suudavad kiiresti läbida pikki vahemaid, kanda raskeid esemeid, püüda saakloomi. Nad tegelevad võitlusmängude ja treeningutega igapäevaselt. Lojaalsed klannile ja usule - oma arvamuses veendunud ja järjekindlad.
Eiited – matroonid, tegelevad igapäevaste majandusküsimuste ja eluolu, olme ja muude selliste asjadega, kuidas ühiskond hoida toimivana, emalikud tegelased, hoolitsevad ja empaatilised.

Laps sündides jääb perre, kuhu ta sünnib. Kasvades teatud vanusesse kui on märgata tema sobivust teatud tegevusteks, püütakse seda arendada ja peale teatud vanuses pööripäeva saab laps ise otsustada – mis jääb tema põhitegevuseks klannis.
Peale pööripäeva viiakse selle läbinud eraionile, kus ta saab öelda oma sõna ja koos Eeraga otsustatakse, mis on klannile parim. Oluline on järgida traditsioone ja samas igal naisel on „vaba tahe ja otsus“ kui ta soovib vahetada peret, peavad olema selleks mõjuvad põhjused, tavaliselt jäädakse ühe pere juurde.

Mehed Eliiva klannis
*Andja (on mees, kes on isa, ühe või enama lapse eostaja, positsioon ühiskonnas soositud, positsioon peres „juurde kuuluv“ st kuulub naise, kelle lapse isa ta on mõjusfääri, võib olla, aga ei pruugi olla tema soosingus, on pere ülalpeetav ja pere osana peab kandma kohustusi majapidamistööd, poeglaste eest hoolitsemine, parandamine, ehitamine jne.
Suhtumine temasse on soosiv ja toetav.

*Vaba mees (on see, kes suudab hoolitseda ise oma vajaduste eest, vabad mehed elavad kasrmutaolistes asutustes, käivad peredes tööl ja või sõjaväes võitlejate ja kaitsjatena.
Vabad mehed on kõige elujõulisemad ja privilgeeritumad – nad on potensiaalsed Andjad ja/või tulevased Omandid. Nad lävivad kõige enam noorikutega (suhtlevad ja soovivad saada Andja positsiooni)

*Omand (on mees, kes kuulub konkreetsele naisisendile, selle on võinud määrata Eera, see võib olla igavene või ajaga limiteeritud. Omandit võib välja laenutada või jagada teiste naistega, ta on nagu teener või ori, puudub sõnaõigus ja valikuvabadus.
Sageli kasutatakse Vaba mehe karistamisena omandiks andmist.
Ühiskond on salliv ja tolereeriv, ei mõisteta kedagi hukka, aga jõupositsioon on naiste käes, mehed ei näe selles probleemi, sest aega, mis on olnud enne seda eriti ei teata, nii on olnud selles klannis nii kaua, kui seda mäletatakse. Mehed on vastustustundelised, siirad ja kohusetundlikud.

Seadusandlus.

Mehe osaks jääb au ja jääb häbi – kuna resurssi on vähe ja elatakse püüdes kasutada nii toiduks kui elamiseks kõike kätte saadavat, siis vangistust kui sellist ei eksiteeri, kõige karmimad karistused on avalikud häbipostis piitsutamised, mille järel mees antakse omandiks mõnele naisele, kes jääb tema eest vastutavaks.

Eliiva käsud ja keelud:
* Naine on Vastuvõtja ja mees on Andja – ainult nii saab sündida ELU.
* Naine teab ja teeb, mees toetab ja mõistab – ainult nii saab sündida KORD.
* Naine kannab elu, mees annab elu.
* Naine on teeleidja ja mees on mineja „pühale maale“!
* Naine usub, loodab ja armastab – mees riskib, teeb ja võimaldab!
* Naine saab Loojaks, kui ta ei tõrju endast eemale meest, mees saab Loojaks, kui ta annab ennast naisele.
*Naine ei tohi unustada ennast ja oma elu ülesannet anda edasi elu ja teadmisi tulevastele põlvedele.
*Naine kes kannab endas elu on SUURE EMA ELIIVA kaitse all.
*Mees ei tohi tõsta kätt naise vastu, sest Suur Ema Eliivia näeb, kui ta tütred nutavad.
*Mees peab oma kohta teadma, naine peab mehele koha andma.


....ja siis hakkas mäng peale...

* esimesed vastutulijad teatasid, et nad suudavad saada lapsi katseklaasis ja nii tulevad elujõulised ja puhtad inimesed ja nende hulgas ei olnud mehi...
Ei ole võimalik...liiga võimatu...lasta Emandal selle üle mõelda ja siis hommik on õhtust targem...aga kui me õhtul juttu läksime ajama, et fakte kontrollida oma juhi jaoks siis Ema juba magas...

* Android ilmudes ei kuskilt ja kadudes ei kuhugi...tuues alati mingit infot, millega oli raske midagi peale hakata ja mida oli väga raske ka tagasi lükata, sest puudusid faktid.
Aitähh Irve, sa olid üks väheseid tegelasi selles mängus, kelle ees mul reaalselt ei olnud hirmu...et Andy võib mingil hetkel hakata püssi laskma ja see oli nii hea tunne...

*Šamaani majade "verd voolavad" jutud meile sobisid, sest meil on
„Verekuu“ – Kaitserituaalide aeg. Öö, mil naised võivad „mehi võtta“ ja „murda“ nii nagu nad heaks arvavad.
Võitlus ja võistlusmängud, gladiaatorite „lahingud“ mees versus naine.
Leib ja tsirkus, mis päädib rituaalse ohverdusega Eliiviale. See on mehele ülim au, kui ta saab see olla, keda ohverdatakse.
Me saime kohe aru, millest šamaan kõneles, ta sai kohe meile "oma"ks ja siis tuli "karaism"...ja muud öised askeldused.
Meil oli šamaani vaja ja temaga tagasi omade juurde minna, aga tema hakkas oma väepaigast ja obeliskist jahuma...otsisime seda kuukivi läbi öö heinamaal (oh jahh....palun, palun tehke nii, et kuukivid oleksid järgmine kord öös nagu helkurvärviga või peegeldusega, neid on nii raske käsikaudu leida), seda enam, et meie kõrvale laagripaiga seadnud tegelased pidasid šamaani nagu enda omandiks...šamaan on haruldus, teda tuli endale saada iga võimaliku ja võimatumana näiva asjaga...
Sest nii oli Emanda soov ja seda oli vaja täita.

* Lindinimesed öös...liiga palju ja liiga kummalist infot...mis mõttes lendavad...
Miks nad kardavad nahkhiiri...kas nad sünnivad või tulevad munast...kas nad on kõik mehed?
Äkki nad on see "vabatmeeste seltskond" kes kunagi olevat kuhugi end minema asutanud, kui neile ei sobinud, et naised ütlevad, kuidas asi on...
Raudsed tükid millest me möödusime laagrisse jõudes näis neile huvi pakkuvat, aga tehnikut nad meile laenata ei tahtnud öösel...
Meil oli teda vaid korraks vaja, et nad teeksid selle obeliski korda ja siis meil oleks šamaan ja me saaksime minna tagasi ja elada õnnelikult oma linnas ja saada tütreid.
Lubadus hommikul sellest edasi rääkida jäigi vaid lubaduseks, sest niipalju, kui me seltskonnaga neid hommikul ka ei otsinud - leida meil neid ei õnnestunudki, millest oli tegelikult väga kahju...sest meil oli vahetuseks kogutud kuukividest patareisid ja kuule, tehku see tegelane vaid see obelisk korda....las nad siis lendavad edasi...sest kurjad nad ju ei olnud ja Emanda arvates, oli ehk vaja järelkasvu jaoks ka uut verd...
/Hämming oli see, kuidas me väidetavalt suutsime mitu korda metsas üksteisest mööda kõndida...ma ei saanud kuidagi aru, kuidas on see võimalik. Ma ikka ei saa metsas hakkama, kui mu vastas on liiga asjalikud tegelased... /

* Paar kummalisi olevusi...pähklite ja pruunide kivikestega...olid mu vaieldamatud lemmikud...
Ilmudes ei tea kust ja kadudes ei tea kuhu...kogu nende jutt oli kohati jabur ja samas nii loogiliselt tõsiselt võetav...
Et teie pakutu oli liiga kahtlane, et lubada kellelgi seda proovida...tekitasite sellise paranoia minus, tegelasest rääkimata...

* Neiu valges...ja "punapea" kes end meie laagirsse sätitasid...meil polnud midagi külaliste vastu jätkus endale ja ka neile...ja nende ennustus, mille ma Emanda jaoks sain käskis otsida "Naeratavat meest" - hmm...seostasime selle lindinimesega ja tahtsime hommikul seda teemat hakata uuesti lähemalt silmitsema päevavalguses...

*Rohelised silmad* - keda Trexxx plaksutamisega hõikumisega eemale peletas ja kes naabreid rünnates teenis mulle "küpsise" selle eest, et ma pahaselt ühmasin, et me ei peaks igasse asjasse sekkuma, neid on seal veel keda süüa...

*"SUUR sinine asi" - emalind? emolind? Miskipärast ma ei suutnud teda üldse seostada lindinimestega, vaid pidasin mingiks veidraks sissetungijaks ja mul on nii kahju, et ta surres nii palju lindinimesi kaasa viis kukkudes nende sekka...just siis, kui tekkis lootus, et KUI me selle olendi tapame, siis jääb kapten meile teene võlgu ja aitab meil šamaani obeliski käima panna - see oli NII HEA PLAAN.
Lisaks me tahtsime vaid oma poissi tagasi - sest see oli Emanda lemmik poiss ja meil oli vaid 2 meest, seega - meil oli ka seda poissi vaja!

Kokkuvõttes ei oska ma midagi arvata...väga kummaline tunne on, nagu ei ole hea ja ei ole halb
Teiega oli tore, näha koos ammuseid mängukaaslaseid...ja mäng poleks olnud seda, mis ta oli, kui poleks olnud Trexxxi, kes mulle airsoftimise tagamaid ja mängu seletanud. Enamuse ajast tundsin ma end vajavat GMi ja just siis, kui teda ei olund...

Väga raske on mängida prillid peas ja loota, et midagi ka on näha...

Võibolla see esimene ja sellest ka kõik segadus minus...aga on tunne, nagu ma ei olekski mänginud...või siis teinud kõike valesti...või midagi muud...

Tänan kõiki mängijaid ja mängujuhte, eriti Sharkerit, kelle jaoks oli see esimene mäng mängujuhina - loodame, et mitte viimane...

Eron Oliivia
ehk nagu ma hiljem kuulsin "kuri naine punases" ja see oli siiski ROOSA

[rant]
Kuts, Saarerahva lõukoer, teatab kurva niutsuga perenaise, Soe, surmast ülejäänud hõimule.

Siis kõlas ulg.

Pole ikka harjunud jõhkardist tegelasega, ei mänginud seda ise hästi välja, oleksin pidanud kurjem olema. Näiteks oleksin pidanud Oliiviat purema kohe kui ta perenaisega vaidles, aga kartsin liialt OG kellegi tuju rikkuda. Peale selle oleks pidanud perenaist taktikalise taganemise korral kaasa vedama ja ta surma ära hoidma (God damnit, Iti), relvakaupmehi laskma (eriti kui nad varalahkunud perenaist pilkasid) ja nende relvadega varustatult seenekuhjale üksi tormi jooksma. Metamäng/päris mina imbus liialt sisse otsuste tegemisel.
Oleks on sama, mis poleks.

Igatahes, mäng oli kuni seeneema veidi jabura ilmumiseni korralduse poolt minu jaoks väga hea, luut ja avastamine ei olnud absoluutselt vajalikud, šamaani lora kuulata, metsas Kiska järel luusida ja läbivoorivat inimvoolu nuusutada oli niisama ebatavaliselt tore teha. Boonusena vahepeal mingeid elukaid lasta ja nende peale haukuda, kui nad perenaist haavanud olid. Väga kahju on mängujuhtide tunnustamata tööst, see kogus leidmata luuti oli juba laagri ümber kohutavalt suur, samas rekvisiidid olid kõrgem tase, androidi näo tükk oli hirmutavalt reaalne. Kriitikana tõstaks ülesse surematud tegelased. Patsifistist narkodiiler võib täitsa olla deadpooli tasemel surematu, aga suhteliselt jaburad sinised ja mustad tulnukad ja sombihord, keda laskmine ei aeglusta tunduvad igavad. Larbis, kui mängus, võiks ikka lahendusi olukorrale olla rohkem kui üks ja kõige ettejuhtuva laskmise tagajärjed võiksid "Regenereerub ja laseb vastu" asemel olla muud, tagantjärele tekkis hea meel, et lasin päris-minal üle võtta ja vähem lasta. See on halb, minu arust.

Kuule oleks võinud kindlasti rohkem olla (ja võib-olla relvi vähem, samas meil vist lihtsalt joppas nendega). Automaadid lasid vähemalt 2 kuuli korraga ka "semi" pealt ja 2 kuuli jäi salve ju niikuinii, soovituse selle kohta, et pumppüssi pandud kuulid korrutada, kuna laseb 3 kuuli korraga juba andsin GMidele edasi. Samuti hõimudele oleks võinud olla lubatud enne mängu kõlakate levitamine ja muu selline.
[/rant]

Veidi hilinenud ja kindlasti unustasin midagi, aga muidu läheb päris meelest ära postitada.