LARP: Hodooria kadunud ruunid (6.02.2016)
Postitatud:
17:06 6. Jaan 2016Postitas assassin
Proloog
Hodooria Impeeriumi kunagine põhjapoolseim asustatud punkt Hollow Keep on pärast aastaid kestnud võitlusi mahajäetud. Hollow Keep külje all Hollow Run metsades asetsevad aga iidsed dwarfide linna varemed, mille ümbruses on täheldatud kurjasid olevusi keda impeeriumi rahvas kutsub Hodooria Varjudeks. Metsas on sellist pimeduse hõngu ja tumedaid paiku. Vanasti tuntud lihtsalt kui Hollow Run teatakse seda metsa nüüd GrimazThingaz nime all. Sellel alal aga leiduvad parimad maavarad ning rikkus maapõues valitseb igas küljest. Suured metsad, sügavad koopad, kunagised kaevandused, mis paraku on täitunud veega. Metalli mida siinkandis kaevandati toitis kunagi impeeriumi suurt relvaladu ning kattis kõiki raua vajadusi. Maak oli ääretult kvaliteetne ning tugev. Lisaks oli see ainus koht hodoorias, kust müütide järgi leidus mithrilit. See olevat vanade juttude järgi nii tugev, et lõikab ka läbi draakonite soomuse. Kahjuks on aga päkkapikkude jõud raugenud ning nendel on järel vaid väike kuningriik läänes asuvas Kazamani mäes. Päkkapikkude häving on silmapiiril ning neid pole enam ligi 300 aastat nähtud. Kuid usutakse, et nad on ikka veel olemas. Nende teadmised ja oskused ületavad kõike seda, mis inimestel endil on.
Valge linn Kuzdum on tuntud oma suure ülikooli poolest ning seal asub kogu mandri suurim raamatukogu, mis sisaldab palju ürikuid. Inimeste imperaator Garanus istus noorpõlves palju raamatukogus ning uuris vanu lugusid, talle jäid silma ürikud päkkapikkude suurimpeeriumist hodoorias ning nende võimsus ja uhkus meeldisid talle. Ta on lugudest nii vaimustatud ning tahab ise taastada oma valitsemise all sarnase suure impeeriumi ning alistada kõik, kes talle ei allu ning liita kõik rahvad üheks ja hõivata põhjamaade rikkused. Imperaator Garanus oli suutnud haldjatega ühise liidu sõlmida, et otsida iidseid päkkapikkude rikkusid ja leida müütiline mithril. Mille abil saaks allutada endale koledad mägihõimud, kes on üsna sõjakad ning ülbed. Inimesed olid juba ammu orjastanud kõik kääbikud ning nemad pidid inimeste jaoks põldu harima. Igatahes Garanus otsustas võtta endale ning koloniseerida kõik põhjaalad nind avada uuesti võimsad kaevandused ja võtta põhjamaade rikkus enda käpa alla.
Garanus saadab oma pealinnast Osron teele kolonisaatorid, kes peavad koos haldjatest liitlastega valgustama ning koloniseerima kogu põhjala ära. Need valduselt tuleb kiiresti endale võtma, enne kui keegi teine neid endale võtab. Haldjad hoiavad inimestega kokku vaid selleks, et neid on niigi väheks jäänud, ka nemad on saanud ilmatult suuri kaotusi pimedusega võideldes. Kuid ka üks suur tüli ja sõda päkkapikkudega, mis ajas need rahvad lahku. Sellest oli süüdi üks armetu kaupmees, kes püstitas oma kaubasõjaga lõpuks suure sõja haldjate vastu, tappes haldjaprintsi, kui see teda vahistama liigkasu võtmise eest tuli. Valgustajates kolonisaatorite jaoks on vastuvõetamatu igasugune tegevus, mis tooks või viiks kedagi pimedusse. Nad samuti kummardavad oma jumalusi ning tahavad kõikidele pimedusse langenud või varjudes liikuvatele olenditele valgust tuua ning nad enda poole peale meelitada.
Päkkapikudel on oma sügaval mägedes tekkinud aga teistsugused mõtted ning minna uurima territooriumit, mis seal juhtus nende eelmiste maakuulajatega ning äkki annab sinna teha mõningaid kindlustusi, et võtta tagasi endale õigusjärgne ala. Nad tahavad taastada muistseid esiisade kaevandusi ning linna GrimazThingazis. Päkkapikkude jaoks on ressursid olulised, et teha kaupa kaugel idas elavate Dorgonite rahvaga, kel on palju vägesid ja inimesi, kuid kellest ei tea impeerium midagi. Need idamaalased on osavad maagid ning head vibukütid, kes ratsutavad hobuste seljas, nende maagid sõidavad hiigelsuurte skorpionitega. Päkapikud tegid nendega salajase liidu, et saada endale tagasi võimu ja maad, mille pimedus ning inimeste haldjate liit on endale hõivanud.
Mägihõimud ehk orkid tulevad enda igaastasele jahi- ning rüüsteretkele mägedest alla ning vaatavad kas on keegi eksinud ära põhjala territooriumile, et saab koguda ressursse ning kindlustada imperaator Garanuse vastu. Neil aladel on olemas juba mõningaid laagripaiku ning kindlustatud kohti, kus end varjata, sest nemad käivad iga aastastel jahiretketel Neis metsades. Mähihõimu tegelased on väga inetud ja eemaletõukavad olendid, kellega inimesed eriti üldse suhelda ei taha. Orkidel on üks kummalise varjundiga altar mida nad kummardavad. Nad ülistavad pimedust, et saada sealt jõudu ning maagiat.
Ometigi liigub nendes metsades kunagiste varjuvõitluste hõngu, hirmu, õudust ning kõhedust. On kuulda ka imelikke helisid ning õhk on väga kummaliselt tume endiselt. Siin on käinud laastav sõda ning palju hingi on jäänud nendesse metsadesse ning kaevandustesse lõksu. Päkapikud teavad seda ning seepärast nad toovad kaasa oma manatarga, kes aitab neil kõnelda esiisade hingedega, et need neid aitaksid ning annaks neile hinge palvust, et nad pimedusse ei langeks või hulluks ei läheks.
Sellistes kohtades on alati tarvilik kasutada maagiat ja tuua endaga kaasa võlureid ja ravitsejaid. On vaja tugevat vaimset seisundit, et mitte murduda pimeduslikule metsale. Nii paljudki võivad murduda pimeduse käes ja muutuda nõrgaks või halvemal juhul minna hoopiski sootuks hulluks. Seda metsa millele on nüüd pandud vastavalt oma tumedusele nimeks GrimazThingaz.
Manala ja võitlus
Võitluse reeglid: ilma HP vaid kui pihta saad oled sellest kohast haavatud ja ise otsustad kaua piinelda jaksad. Ükski tegelane ei sureks lõplikult vaid Suremine toimib läbi Valhalla GM´i, kes liigub mööda territooriumit ringi. Tema käest saab oma langenud kaaslasi Mana eest välja osta. Mana saab Altaril palvetamise eest teatud aja tagant. Manalasse sattunud inimesed peavad liikuma koos manala GMiga. Mana saab laipade matmise/põletamise eest, elusate ohverdamise eest või siis mõne questi eest.
*relvadena on keelatud 1 gen relvad.
Leerid:
On kolm leeri millega saavad mängijad liituda
*Orkid (orki kostüümid)
*Inimesed/haldjad/kääbikud
*Päkkarid (nõue on, et peavad olema habemed, kui ei ole siis dwarviks ei saa või peab olema hobbit inimeste leeris)
Koht: Kirdalu küljeall
Aeg: 6.veebruar 2016
Leeri mängulepääse (leeripilet): 10 euri
Kogunemine algab 16.00
https://www.facebook.com/events/1492193 ... 427501806/Lisainfo tulekul
Re: LARP: Hodooria kadunud ruunid (6.02.2016)
Postitatud:
21:22 12. Veebr 2016Postitas assassin
Kokkuvõte mängust.
Päkapikud
Päkkapikke asus teele 20 tükki, kes olid lihtsalt maakuulajad ning eluheidikud. Teepeal aga ründas neid võimas karu, mis jälitas neid ning ajas neid lahku ning kui neist pooled ära eksisid ning kadusid hakkas karu alles jäänud päkkapikke ükshaaval ründama. Karu ründas erinevates kohtades neid ning neid jäi tasapidi järjest vähemaks kuni neid jäi alles 4.
Kui päkapikud jõudsid GrimazThingaz´i aladele ning leidsid ruunikirjad, mis viisid neid ülesandele tuua Baldurile rahu ning tagada talle tema haua täiuslikkus, ning rajada endile uued kaevandused. Kaotasid nad laagrit püsti pannes endale ühe oluliseima eseme kaardi. Nende juhiks oli joodikust mölakas, kes alatihti mölises ning päkapikud aja jooksul tüdinesid tast ära. Nad palvetasid, et miski võtaks ta ning viiks nende juhi surma. Nende palvetele vastati ning karu söi ta ära. Päkapikud matsid enda juhi jäänused maha ning saatsid ta viimsele teele, lootes, et ta enam kunagi ei naase. Kuid mine sa tea see on ikka imelik teritoorium, kus liiguvad ringi vaimud ja muud kummalised olevused. Nad olid näinud ka mingisugust sarvilist elukat, kes neile miskit pomises ja lahkus. Ka Baldur ilmutas ennast neile ning hüüdis, et ta tahab rahu. Päkapikud tegid retke sünkhaldjate maade lähedale, kus nende väetark Uruvanal lasti ainsana minna ning vaadata Balduri hauda. Ta leidis ülesandes ning esemed mida nad peavad leidma, et Baldurile rahu tagada. Nad pidid saama Balduri kirve, 7 mithrilit ja leidma ülesse kadunud loitsu.
Edasised sündmused viisid neid kohalikega sekendustesse, kui nendega tuli läbirääkimisi pidama nii inimesed, haldjad kui orkid. Sünkhaldjad käisid ka nende juures ning saatsid neile vaid ähvardusi hoida nende maast eemale ning mitte seda puuduta. Päkapikud asusid tihedale diplomaatilistele suhetele nii orkide kui ka inimestega. Orgidest üks neetud tegelane nimega Grom aga üritas siis kaubelda ühte ohvrit ning anda päkapikkudele ülesande sünkhaldjate kaev mürgitada. Ta valetas ka, et Balduri kirves asub sünkhaldjate juures ning te leiate sealt kõik mis vaja. Päkapikud olid nõus saatma enda, hingede teekonna ning teispoolsust näinud, tumma juhi seda ülesannet ette võtma. Nende juhi nad olid saanud loitsides hingemaailmast tagasi, kuid enda halva juhtimise ning mölapidamattuse eest oli ka teda karistatud selle eest tumm olemisega. Kui nende juht võttis siis ülesande vastu ning kõndis lihtsalt sünkhaldjate kaevu juurde ning mürgitas selle, peale mida ta hukati kohe kohapeal ära. Selle peale sattusid sünkhaldjad raevu ning saatsid karistussalga päkapikkude laagrisse, kus toimus veresaun ning päkapikud hukati kohapeal ning nende laager põletati maatasa laiali.
Toimusid ägedad võitlused teispoolsuses ning nad said enda teenete eest lunastuse ning nende hinged saadeti tagasi ilma, et nad saaksid uue võimaluse miskit head korda saata. Nad mäletasid vaid orki juttu ning mithrilit ja sünkhaldjaid. Nad asusid koheselt tõrvikute ning laternatega vapralt sünkhaldjate laagri poole teele, kus nad asusid otsima Balduri kirvest. Teel sinna neid ümbritsesid imelikud variolendid, kes tahtsid neid mõrvata ja tappa. Sünkhaldjatele aga see mõte ei meeldinud ning nad hakkasid neid välja ajama, kuid kaks päkkapikku tõmbasid mõõgad välja ning nad löödi selja tagant maha. Õnneks aga üks neist pääses põgenema ning jooksis Balduri haua juurde talt abi paluma ja palvetama. Mille tõttu Baldur käis Metsavana jutul ja palus enda hinge nimel 2 hinge välja lunastada. Metsavana lõi kepiga kaks korda vastu maad ning 2 hinge tuli tagasi.
3 vaprat päkkapikku, kes alles oli, kuna üks neist oli kuskile ära kadunud asusid uuesti Balduri haua poole teele. Neid ajasid kogu aeg variolendid taga, kuid õnneks olid nad valgusega kaitstud. Kuid imekombel nad sattusid mingisuguse ülimalt valge vaimolendi juurde, kes küsis kas te usute Püha Allanit, mille peale kohkunud päkapikud ei osanud miskit vastata ning noogutasid arglikult ja neile anti järsku 5 mithrilit. Päkapikud olid rõõmsad ning nad vaatasid imestusega kauaotsitud mithrilit. Seejärel eksisid aga 2 neist ära ning neil oli kohutavalt suur janu. Õnneks leidsid nad kaevu ja jõid sealt. Päkapikud pratsatasid maha. See kes oli neist maha joonud jooksis hirmununa mööda metsa ringi, palus Baldurit abi, kes näitas siis, et üks ta sõprades veel imekombel vaob hinge....
Inimesed
Inimeste väes, mis teele asus oli 80 hinge, kuid pooled neist läksid lahku otsimaks teist teed metsa juurde. Ülejäänud 40 hinge anga kandsid raskeid kaotusi metslastega teepeal võideldes ning Harpüuiade rünnakus. Kuni neid jäi alles vaid 15 tükki. Nad jõudsid metsa ning asusid ehitama. Nende õnnetuseks aga tabas neid hukk, laastab torm ja gripp, millesse surid nii mõnedki ära. Kuu möödus ning neid oli alles vaid 4. Üks neist oli vennaskonnast kloostri vend Orm, kes asus neid juhtima, teine neist oli puusepp, kes oli neile selle majakese valmis meisterdanud. Ta tundis uhkust enda maja üle ning alatihti vaid rääkis sellest. Venna meelest aga oli see koht neetud ning nad pidid kiirelt lahkuma ning enda ülesande täitma. Teised nende salgast, kelle pärast vend pidevalt häbi tundis oli üks haldjas ning päkapikk. Päkapikk oli diplomaat ning oli terve tee nendega kaasas käinud ning kõrvuni haldjaneidu armunud.
Haldjas ning päkapikk ei saanud teiste jutust eriti aru ning neile meeldis ka rohkem omaette olla, kuid samas oli pime ning näis, et valgeks ei lähegi kunagi ning pidevalt oli külma ja märg. Ohud varitsesid ümber ringi ning neid oli nii vähe vaid alles jäänud. Otsustasid nad siis käia teistega kaasas ning vaadata mida nad teevad ja olla üksteise embuses võimalikult palju. Inimesed leidsid algul ülesse mitu kirja ning vihjet ja asusid neid vihjeid arvesse võttes teele. Nad leidsid, et neil on vaja kulda, arkenstone ning loitsu kirja, et teha loits.
Inimesed suutsid alguse luua liidu orkidega, et lüüa tagasi tumehaldjad ning koos mithrilit hankida endale ning kulda, orkid näitasid, et neil on ka olemas isegi kulda. Seejärel asusid nad otsima päkapikke. Inimesed tahtsid ka päkapikkudega saada viisakalt läbi ning nende abil saavutada enda eesmärk. Nad võtsid esimeseks eesmärgiks siiski saada kätte mithril. Nad proovisid korduvalt luurata ning püüda laagriplatsilt mithrilit kätte saada. Kui vend Orm algul päkapikke leida proovis, piirasid ta ümber tundmatud mustad tegelased, keda ta kaevandustes oli näinud ning küsisid, kes ta on ning mida ta tahab. Orm aga oli vapper ning tunnistas Püha Allanit, mille peale sünkhaldjad ta ketserina hukkasid. Vend orm suri enda usu märtrina ning sai püha surma. Selle tõttu sai ta uue võimaluse, mida igale ühele ei anta. Kuid kui ta tagasi nõiuti oli ta rääkimisvõimetu ning pidi edasi suhtlema vaid kirja teel. Pärast Ormi kadumist jäi vaid puusepp enda maija koos müstilise olendiga, keda ta vend Põdraks kutsus. Nad vestlesid pikalt teineteisest nähtavasti aru saades.
Paraku aga puusepp kadus metsa ära, pele vend Põdra lahkumist, ning teda rohkem ei nähtud. Teised seevastu aga jätkasid enda otsinguid kulla, loitsu kirja ning võimukivi üle. Nad läksid ja sõlmisid päkapikkudega liidu ning rääkisid päkapikkudega edasi. Neist said isegi sõbrad ning päkapikud kinkisid vend Ormile loitsu abil rääkimisvõime tagasi. Vend Orm muutus palju kui ta surnuist tagasi tuli ning oli rõõmus ka teiste olevuste üle, kes seal metsas ringi käisid.
Pärast arvukaid metsas rändlemisi ning orkida ja päkapikkudega vaidlemist liikusid nad koos orkidega kuskile metsa poole. Sel retkel nad oli päkapikud ära kaodanud ning neist ei olnud üldse miskit kuulda. Vend Orm aga taipas, et nad liiguvad koos orki karjaga ning neil tuleb kiirelt lahkuda. Ta oli suutnud sõbruneda nii metsaonnis kui ka eelnevalt enda majakesed ühe orkide orjaga, kes tahtis orjusest vabaneda ning minna koos inimestega. Orm pidas temaga plaani, et ära joosta, kuid millegi tõttu ta ei saanud seda teha. Siis kui teda viidi orkide poolt kuskile, ütles ta järsku, mul ununes miskit. Orm jooksis järsku ära ning tagasivaadates ta orke enda juures ei näinud. Ta jooksis otse sünkhaldjate juurde ning karjus, et ta annab vangi end ärge teda tapke. Ta tahab vaid valguse juures olla. Sünkhaldjad olid nõus siis ta enda pantvangiks võtma ning ta jäi nende laagrisse.
Haldjas ja päkapikk aga viidi orkide poolt kuskile kivi juurde ning nad olid nõus vabatahtlikult end ohverdama. Orkidest üks tegelane nimega Grom ohverdas veel lisaks neile ka ühe teise orki ning nende orja. Ta lubas, et toob kõigile rahu ning ta kasutab vaid hea tegemiseks pimeduse tumedaid jõude. Siis aga saavutas Grom tumeduse jõu ning muutus varjuks. Ta hing kadus pimedusse ning ta ei olnud enam tema. Kuna haldjas ning päkapikk polnud enda surmas süüdi ning neid peteti otsustas nende austatud vend põder nad teispoolsusest tagasi tuua ning palus valhalla isandalt neile lunastust. Neile lunastati, et nad näeksid valgust ning nad hakkaksid varju vastu seisma ning püüdma end puhastada pimeduse kütkeist. Niisiis haldjas ning päkapikk saadeti tagasi maa peale. Nad liikusid enda metsamaija, kus leidsid nad laua alt purju joonud puusepa üles. Nad äratasid ta ning jutustasid enda loo. Puusepp see peale langetas pea ning nad hakkasid palvetama valguse isanda poole. Orm aga oli kadunud ning vangi võetud...
Orkid
Orkidel oli tavaline iga aastane retk, neil tuli lihtne jahimeeste salk mägedest alla metsa GrimazThingaz´isse ning asusid pidama jahti. Nad otsisid kurikuulsat pantser karu, keda olid nende luurajad näinud koos päkapikkudega nende aladele tulevat. Üks luuraja ka oli nende pealikule jutustanud, kuis ühel päkapikul peagi otsast hammustati. Niisiis nad teadsid, et ohtlik karu on kusagil metsas ning ta oleks vaja maha võtta. Pantser karu nahk pidi olema tugeb kui soobus, seda ei läbista ükski mõõk. Karu saab tappa vaid odade ning nooltega. Nendegagi läheb õudsalt vaeva, et karu tappa. Orkid seadsid enda enda jahionni kenasti sisse ning asusid jälgi otsima. Nad leidsid enda laagrist mingit laadi ruunid, ning palusid enda orjal Cerisel need ära tõlkida. Samuti lisaks kirjadele nad leidsid ka 2 kulla tükki, otse enda hütti juurest.
4 orki läksid retkele, otsima jälgi ning vaatama mida või keda küttida. Orkidlahkusid hütist ning jätsid Cerise lõket valvama. Siis kui Ceris üksinda hütis oli, tuli sinna juurde mingi kummaline olevus. Kes müdistas väljas ning ajas igalt poolt lund sisse ning ümises omaette. Lõpuks viskas olend Cerisele kaardi, kus oli siis mets, kus nad hetkel viibisid. Selle sama olendiga puutusid ka teised orkid kokku kui ta tuli neile teepeal vastu. Pomises ja ümises omaette, lähenes neile ning tahtis ühe orki pead puudutada. Selle peale aga hakkasid orkid teda odadega torkima kuni ta lõpuks maha langes. Nad üritasid talt pead otsast tõmmata, kuid ei saanud, see oli rauast. Seejärel üritasid nad teda kraavi lükata, kuid seda nad ka ei saanud, kuna olend oli liiga raske. Nad jätsid ta sinna maha ning ei teinud temaga enam miskit.
Ühele orkile aga tuli pähe ilmutus kui kummaline olevus oli langenud ta pajatas seda ka teistele, et me peame kellegi Balduri hauda rüüstama. Kuid ei tea kus see haud on. Orkid peale kokkupuudet liikusid inimeste juurde, et nendega diplomaatilisi läbirääkimisi pidada. Nad suutsid inimestega ühele keelele saada ning koostasid liidu. Kui nad pidasid läbirääkimisi inimestega nägid nad ka Cerist kes oli nende sekka ilmunud. Ta oli hütist plehku pannud ning otsis istumis kohta seal. Nad jätsid ta rahus sinna. Seejärel nägid orkid ka sedasama sarvilist elukat, kelle nad olid maha löönud. Inimesed hüüdsid teda vend põdraks.
Pärast läbirääkimist orkid lahkusid ning läksid uuesti metsadesse jälgi ajama ning otsima karu. Nad aga läksid valet kaudu ning nad puutusid kokku suure jõugu sünkhaldjatega. Kellega neil tekkis konflikt ning selle käigus langes nende seast 3 vaprat orki. Üks neist jooksis metsa ning teine oli juba enne liikunud hütti, et lõket valvata. Grom, ork kes ellu jäi, liikus edasi varemete poole, kus väidetavalt sai vaime välja kutsuda. Ta liikus sinna ning läks tegema rituaali, et rääkida teispoolsusega. Grom rääkis teispoolsusega ning sai teda, et ta peab minema altarile nind paluma abi ning ülistama enda jumalaid. Niisiis läks Grom palvetama. Ning kui ta tagasi jõudis esitas ta uuesti palve, et suhelda teispoolsusega. Siis tuli varjust nähtavale uuesti seesama sarviline elukas ning oli nõus talle tooma tagasi maagi. Ceris toodi tagasi teispoolsusest ning Grom seletas talle, et nad teeksid uuesti rituaali, et äkki saab pealiku ka tagasi. Ceris oli segaduses ning lihtsalt täitis Gromi käsku ning kulutas kogu oma maagi jõu ning järsku ärkaski surnuist üles nende pealik.
Nad liikusid kõik koos tagasi altarile, et paluda jõudu ning abi pimeduse jumalatelt. Nad karjusid Burzum burzum.... Lõpuks ründas orkide hütti panzerkaru ning hütis olid vaid lõkkevalvur ning luuraja Grom sees. Nad tegid karu peale tormijooksu, jooksid hütist välja ning tapsid karu ära. Karu seest nad leidsid kirja kus seisis, et nad peavad sünkhaldjad mürgitama ning karu liha on mürgine ning katku täis. Karu sees oli ka kiri mis kirjeldas mingit võimukivi aga orkidele ei läinud see võimukivi eriti korda ning neil oli suhteliselt ükskõik sellest. Pärast palveid said orkid kokku uuesti enda hüti ääres. Kuhu olid tulnud ka päkapikud ning paar inimest. Grom rääkis alatihti miskit ovrite toomised ning pimeduse jõu kasutamisest, et maksta kätte sünkhaldjatega. Kuna kõik olid juba sünkhaldjate julmust tunda saanud siis nad kuulasid, mis Gromil öelda on. Lõkkevalvurist ork oli kohe nõus end ära ohverdama isegi kui ta kunagi tagasi ei naase. Teised aga kõhklesid ning kahtlesid selles. Grom aga lubas, et toob kõik pärast võimete saamist tagasi. Niisiis vaidlused ning vestlused sel teemal jätkusid. Pealik ning Ceris olid aga kusagil retkel ning neid näha ei olnud. Grom käskis ühel päkapikul viia ka mürk sünkhaldjate kaevu ning see mürgitada. See oli ainus asi millega päkapikud nõus olid. Niisiis päkapikkude pealik saadetigi seda tegema.
Päkapikud ei olnud nõus enda seast kedagi ag ohvriks tooma ning nad lahkusid orkide juurest. Seejärel rääkisid orkid inimestega veel läbi, kuna nende seas oli nii haldjas kui ka päkapikk siis andis neid läbi rääkida, et äkki saab nad kuidagi nõusse. Ning inimese nad otsustasid, et nad kas võtavad vend Ormi sunniviisiliselt või siis poleks neil kahju ka Cerist ohvriks tuua.
Orkid siis asusid mõninga aja pärast ohvrikivi poole teele. Kuidagi oli aga vend Orm suutnud põgeneda ning nad võtsid uueks ohvriks Cerise. Niisiis oli Gromil olemas ohvriks nii inimene, haldjas, ork kui ka päkapikk ning nad tegid suure riituse. Grom viis seda läbi, et näidata pimeduse jõudu ning aidata enda kaaslasi sellega. Kuid järsku pimeduses kõlas mingi hääl ning Grom järsku kadus kadus täielikku tühjusesse ning pimedus neelas ta. Gromi keha aga jäi alles ning see oli vaid pimedus. Läbi Gromi keha sai nüüd pimeduse tumedaim jõud maale naasta ning elusaid hingi sööma. Vari, mis enne oli olnud Grom hakkas jahtima teisi olendeid. Vari liikus varemetesse, kus olid hinged, kuid neid ta ei saanud sest sealne jõud oli temast tugevam. Vari lõi varemete juures maha oma pealikku ning tegi temast minioni. Samal ajal suutis Gromi hing hetkeks välja tulla ning küsis kas tal poleks võimalus teisi päästa metsavana käest, mille peale sai ta eitava vastuse. Siis palus ta metsavanalt abi, kui ta hakkas tagasi pimedusse tõmbuma, kuid metsavana ei osutanud talle mingisugust abi. Vari liikus koos minioniga sünkhaldjate laagri ning ründas neid. Minion tapeti ning vari jooksis tagasi metsa.
Pärast toimus manalas surnud orkipealiku ning surnud päkapiku pealiku vaheline duell, mille tõttu said orkid ilusa võidu eest lunastuse ning nad viidi tagasi maa peale. 2 neist liikus koheselt hütti tagasi ning jäid sinna edaspidiseks ajaks. Cerise, kes oli nüüd veelgi rohkem segaduses, et miks ta ikka elus on ja orki pealiku sai aga metsa vahelt vari kätte. Võttis nad kinni ning ohverdas nad varjukivil ning tegi neis ka varjud. Nüüdseks oli pealik ning Ceris ka igaveseks kadunud ning pimeduse hõlma langenud. 2 orki aga jäid enda hüti juurde ning üks neist läks abi kutsuma. Varjud imekombel hoidsid nende lõketest eemale ning ork kadus pimedasse metsa otse teed Taruki juurde....
Sünkhaldjad
Tumehaldjad olid tulnud enda kuningriigist salajase misiooniga siia aladele, et otsida üles mithril ning okupeerida mithrili kaevandused. Sünkhaldjad olid küll ühise haldja riigi üks osa, kuid nende kuningas tahtis neile võidelda kätte iseseisvuse ning vabaduse. Kõige tähtsam selleks oli saada sõjaliselt teistest üle. Ühe oma leegioni nad siis saadsidki otsima mithrilit, mille nad ka leidsid.
Sünkhaldjate ülesandeks oli hoida enda avastatud maardlat enda käes ning teisi mitte enda maardlasse lasta, kui nende kuningas teisiti ei ütle. Sünkhaldjad turvasid ala ära ning panind valvepostid välja ning asusid ootama kaevureid ning lisajõude, et see ala siis ka kindlustada. Nende laagrisse sattusid esmalt mõned inimesed, kelle nad siis heaga minema ajasid. Nad ei tahtnud lasta inimesi enda alale ning ütlesid, et seekord saate hoiatuse ning kui tagasi tulete, ei pruugi teil enam nii hästi minna. Läks siis jällegi mõni aeg mööda kuid seekord nägid nad pimeduses seisvalt vaid üht sarvilist olendit, keda nad jälitama asusid, kuid kes lihtsalt ära kadus.
Järsku tuli jälle mingi inimene sinna ning nad asusid teda taga ajamaSünkhaldjad jõudsidki sellele inimesele järgi ning küsitlesid teda, kuid nad avastasid, et too on ketser ning tuleks hukata. Nad hukkasid selle valge kapuutsiga Püha Allani tunnistaja . Edasi liikusid nad enda salgaga otse puuonni juurde ning seal oli vaid 2 olendit. 1 oli lihtne puusepp, kes ei teadnud asjast miskit ning jäi lihtsalt sinna ning teine oli mingisugune sarviline elukas. Sünkhaldjaid too ei huvitanud ning nad liikusid mööda teed otse edasi.
Järsku teel hüppas neile ette orkide salk, kes hakkasid tüli norime ning nad otsustasid neilegi õpetust anda. Orkidest langes 3 ning 1 sai põgenema, kuid neid ei huvitanud see 1 ork ning nad liikusid otse mööda teed edasi. Nad jõudsid lõpuks päkapikkude laagrisse, kus nad hoiatasid, et nende aladele ei tasu tulla ning nad hukatakse kui nad tulevad. Haldjad liikusid pärast vestlust päkkapikkudega tagasi oma laagrisse. Edasi nende metsa äärealadele tulid mingi sugused päkapikud, kelle nad ümber piirasid, kuid nad tahtsid lihtsalt lugeda ning vaadata Balduri hauda mis oli nende metsa ääres. Nad lasid vaid musta keebiga päkapikull tulla ning vaadata seda hauda. Kui päkapikud lahkusid liikusid nad tagasi enda laagrisse. Nende laagri ilmus järsku mingi inimene kes karjus, et annab end vangi. Ta jutustas neile ka oma loo kuid haldjad saatsid ta pikalt.
Pärast mõningat aega omaette olles ning metsa valvates liikus järsku üks juhm päkapikk laagrisse ning mürgitas nende kaevu. Päkapikk saadi kätte ning ta hukati viivitamatult kohapeal. Tal ei olnud ka enda kaitseks miskit öelda. Sünkhaldjatel seepeale tuli viimne piir ning nad tegid retke päkapikkude laagrisse, et neile kätte maksta. Haldjad marssisid kogu allesoleva väega neile peale ning hukkasid päkapikud laagris ning ajasid pead teiba otsa. Pärast liikusid nad tagasi enda laagrisse ning jäid sinna mõningaks ajaks. Järsku jooksis nende laagri juurde valge kapuutsiga vend Orm andis relva nende kätte ning ütles võtke mind vangi ja viige valguse kätte. Ta paistis olevat üsna hirmunud ning tahtis lihtsalt metsast eemale saada. Haldjad olid nõus ta endale vangi võtma ning viisid ta oma laagrisse, kus teda hakati üle kuulama. Järsku tuli laagri juurde kari vaime kes kõik kutsusid vend Ormi ning tahtsid teda kaasa viia. Kuid Haldjad seda teha ei lasknud siis nad kadusid.
Järsku kuulsid nad metsas karjeid ning nende laagrisse ilmusid mingisugused kohutavad variolendid, kes ründasid neid järjepidevalt igast küljest. Pärast tükk aega võitlust ning madistamist nad tõmbusid tagasi. Kaugustes nad nägid lähenevaid tulukesi kuid nad ei söandanud enam laagrist väga kaugele minna ning neid oli ka väheks jäänud, sest katk laagris oli oma töö teinud. Laternad lähenesid ning kui need päris lähedale jõudsid siis selgus, et need päkapikud. Paar valvurit saadeti neid jälitama ning rüseluse käigus 2 päkapikku langes. Kuid jama, koos päkapikkudega tulid uuesti varjud ning jälle neid rünnati igast küljest korraga.
Varjude kurjus tundus lõputu ning pidevad rünnakud hävitasid nende moraali ning mehi järgest langes. Lõpuks ei talunud sünkhaldjad süstematiseeritud varjude rünnakuid välja ning nad otsustasid lahkuda. Sünkhaldjad pakkisid enda asjad kokku ning lahkusid, võttes kaasa vend Ormi. Kaugustes kuulsid nad ikka kõledaid kilkeid ....
