LARP: Rüütelkonna seltsi kevadine suurkogu - Muljed

[Tanel]

Haaa! Muljeid kirjutate teie, meie paneme vaid lingid piltidele üles!

Taneli pildid -

Ülo pildid -

Ajakirjanik R. Matteus'e pildid -




....






Päriselt ka, kirjutage muljeid!

[Tindome]

Mis mõttes ma olen esimene, kui mul on päev otsa pea valutanud ja alles nüüd hakkan pilti ette saama? Aga noh, vbla see, et mulle meeldib kirjutada, on esimene olemise selgituseks.

* Mul oli üllatavalt tore - natuke pelgasin, et intriigi-seiklus-õuduslarp pole tegelt väga minu teetassike, aga kui välja arvata täiesti arusaamatu lõpp, oli mul kogu aeg tegevust, piisavalt põnev, samas motivatsioonide kuhjumise tundeta. Kartsin, et pean midagi LAHENDAMA, aga ei, seda üldse polnud, saingi seltskondlikult elada oma 30 aastat tulevikku tulnud inimese elu, täpselt parasjagu oli selle kallal uurimist-puurimist ja kuigi keegi mängujuhtidest mulle mängu lõpus ütles, et see "ajarännu plott ei läinud üldse tööle", minu jaoks läks küll. Mis juhtus Ülo npc-ga, oli just parasjagu õõvastav, see, kuidas Alton minuga pärast rääkis ja selgus, et ajas rändamine siiski ei PEA niimoodi lõppema ning et ma irve meistri "mul tuli meelde, näe, sedasi saame su tagasi saata, otsi kolm rüütlit veel"-peale üldse hakkasin mõtlema, kas ma TAHAN tagasi minna, oli täiesti piisavalt töötav plott mulle.

* Ja siis abielupaar Keremid(? nimed on mulle pisut segased. Eriti perenimed) ja Jaan/Ilja andsid mulle lisaplotiliini. Mul oli nii põnev Jaani/Ilja loost killukesi teada saada, teadlased tundusid nii arukad ja mina küll ei kahelnud nende uurimstööde eheduses. Lõpuks olin ise hullematki üle elanud kui mõnetunnise surnud olemise järel ellu ärkamine. Nad tegid õiget asja, Jaan/Ilja oli nii arukas ja usaldusväärne, ja kui ta lõpuks mu ära tundis ja vene keeles rääkima hakkas, mul oli niiiiii hea meel, et mingi Põhja Konna elustumine ja mõisa maa alla kadumine koos minu ja Ilja surmaga üldse ei morjendanud. No surin, vähemalt surin õnnelikuna!

* No vaarao ja Põhja Konna värk läks must tõesti TÄIESTI mööda. Tundus, et ma pole ainus =) Aga see lõpp kestis mingi pool tundi, enne oli mul igatahes üleni tore ja ka lõpu tegi Iljapoolne minu ära tundmine lahedaks.

* Söök oli ka hea =)

[Aweron]

Vahva mäng oli.

MInu tegelaseks oli siis selline pooleldi hobikorras detektiiv, kellel tehti ülesandeks üks kadunud härrasmees üles otsida. Kohe alguses visati meid viiekesi läbi seansi kuskile täiesti arusaamatusse kohta, kus oli udu, pimedus, veidrad hääled ja mingid elukad. See oli täiesti 5+ algus mängule ja tõmbas kogu ürituse minu jaoks käima. Nagu ikka oli alati abiks "ja! teeme ära!" suhtumine aka topi oma nina igale poole. Sealt leidsin ka mingi skeleti käest kirja, mis ütles et Põhjakonn tuleb üles tõsta, muidu on kõigi "saatus hullem kui SURM!!" Peale seda tundus kõiksugu erinev veidrus minu jaoks natuke usutav, lisaks sain kohe kaela hirmu pimedate ruumide ees. MIs oli selles mõttes täitsapekkis, et WC eel oleva ruumi valgus faking vilkus ja ma pidin tükk aega kügelema, enne kui julgesin sealt läbi tormata, et pellerdada. Edasi läks aina hullemaks.

Mingi hetk tõmbasid kõik Meistrid mind kõrvaruumi, tegid mingid õudust (punane valgus) ja ma põhimõtteliselt rääkisin neile kõik ära, miks ma seal olen ja tegelt Rüütliks saamine mind väga ei huvitagi. Sellel järgnes väike hämminguhetk, et mis siis edasi, kuna ähvardati igast hirmsate karistustega. Kuna alternatiiv tundus niisama kuskile peitu pugeda ning vaadata mis juhtus, otsustasin siiski, et tuleb lolli järjekindlusega edasi trügida. Õnneks läbi Ilmari tegelase pritsis infot pidevalt peale kah, ning nii saigi minust Põhjakonna leeri pooldaja. Kusjuures ma olime surmkindlalt veendunud, et oleme räigelt vähemuses ning üldiselt on tegemist natuke lootusetu ettevõtmisega. Aga kuna Põhjakonn on ikka "wana eesti wärk" siis tundus, see parem valik kui mingi õudne vaarao kuskilt Egiptimaalt. See oli küll hea otsus /s.
Ma kusjuures ei usaldanud väga Lea tegelast kah, aga asjaolude kokkusattumusel olin nende gängis viimaks. Lisaks oli vastasleeris Irve tegelane, kes mind üle kuulas mingi õudusmaagia abil, ma ei kuulnud loengut Põhjakonna kohta aga vaarao oma kuulsin, mul oli see teistpoolusest leitud kiri jnejne. Tegelikult oli mul mõte üldse, et anda kõigile nossu ja mitte kutsuda kumbagi välja aga ajapuudusel jäi see mõte lõpuni teostamata.

Plusse ja miinuseid:
+ Kelder oli väga-väga äge elamus igas mõttes. Nähtavus oli konkreetselt mingi paar meetrit, taskulambid mingid vanad plönnid, kollid, hääled. 10/10 läheks sellises kohas teinekordki hulluks.
+ Palju ägedaid kostüüme, mitte keegi polnud "üle lasknud" seekord.
+ Tore standoff oli Irve tegelasega lõpus, kus ma lasin tal dramaatiliselt öösse põgeneda, kuna ikkagi nimega kurjam.
+ Peale ülekuulamist Meistrite poolt, mis lõppes "hoia suu kinni või me leiame su üles ja.." nad lahkuvad ruumist, aga ruum on hämar ja ma kardan pimedust...
+ Rüütliks löömise koht, kus mu ainuke mõte oli "raisk, nüüd ta lööb mul selle aeruga pea maha!"
+ Tegelased. Oi tere me äratasime surnu üles, oi tere ma rändasin ajas 30 aastat. oookei *taganeb aeglaselt*
+ Ilmari tegelane, kes oli algusest toredalt kadakasakslane ja hiljem väga veenvalt vaimselt täiesti katki.

Miinuseid (minu jaoks) ei olegi nagu

Ehk siis oli väga tore mäng, te olete kõik vahvad ning kohtumiseni järgmine kord!

[Sprot]

Oli tore üle pika aja mängida ja mäng oli hea

Olin veidike hull teadlane Johannes Kerem, kes koos veidi hullust teadlasest abikaasaga Marie Kerem (Sirtsu) läks oma projektile lisarahastust otsima. Võtsime ilusti ka projekti kaasa - tema nimi oli Jaan (Hulkur). Meile võimaldati suurkogul tutvustada oma tegemisi ning vastuvõtt oli väga soe ning huvi tundus olema - isegi kõrgemate seltsi liikmete poolt. käidi kätt surumas ning räägiti isegi rahastusest. Igatahes kartus oma eksperimentaalse teraapiaga avalikuse ette tulla osutus, vähemalt selles seltskonnas, üleliigseks.

Meie kaasavõetud rekvisiit Jaan ajas kohati küll omapärast juttu (millest ta ise hiljem ei mäletanud midagi) kuid üldiselt tundus, et ta ei hakanud ära surema. Üldse oli tore et ta elus oli püsinud. Eelneva 6 eksemplaariga seda ei juhtunud (kassidest ja kitsedes me parem ei räägi). Küsimused "Kaua ta veel elab" olid väga ebamugavad, kui nii võib öelda. Ta ise nimelt oma arvatavast lühikesest elueast ei teadnud.

Mida veel tegime:
* Käisime sensitiivi juures. Aitäh kaasnoviitsile kutsumast ja sensitiivile endale. Meie jaoks esimene kord sellist asja ette võtta, et reegleid ei teadnud. Väga infot selletõttu ei saanud
* Teoretiseerisime erinevate inimestega ajarännuks vajaliku tehnilise tausta üle. Eriti tore oli vaadata Heli nägu kui ta vaikselt mu mulinat kuulates pead vangutas.
* Uurisin just rapitud tegelast. Kasutasin kättesaadavaid vahendeid , ehk siis sööginuga. Kahjuks oli ta 80% füüsilise terviklikkuse tasemel - ei saa rakendada teraapiat. ülikond verega kokku ei saanud.
* Saime ühe lisa kandidaadi keda uurida (Tindome tegelane). Ta oli nõus tulema meie mõisa ning seal elama. Niipalju mida teha
* Endal südame rinnust lõiganud tegelane - milline raiskamine. Jälle alla 90%.

Mõtteid:
* Veidi on kahju, et Guru poolt pakutud vaimset teekonda ette ei võtnud. Sellekohapeal tuli ilmselt juba väsimus ning fakt et polnud seda 5 inimest hetkel võtta kuskilt.
* Tore oli vaadata kuidas seltskonna vaimse tervise tase õhtu edenedes vaikselt kuid kindlalt allapoole liikus. Topsikeeraja härra Gyllernärä? oli lihtsalt ideaalne näide eelnevast punktist.
* Võibolla oleks pidanud keset mängu veidi oma väga teaduslikust rolliloogikast lahti ütlema. Oleks ehk võimaldanud rohkem pealooga siduda ennast.
* Pärast viimast ettekannet ja enne riitust oli natuke liiga palju tühja aega.
* Ootasin võibolla rohkem, et rüütlid endale noviitse sebiksid eriti kui lehes ilmunud kuulutust vaadata.
* Söök oli hea!!
* Ettekandeid oleks tahtnud kõikki kuulata aga saan aru ka, et söök pidi kuidagi lauale saama ning noviitsid selleks rolliliselt parimad. Info õnneks sealt kaduma ei läinud ning Neeruti mõisa infokatke jõudis sujuvalt ka meieni pärast ettekannet.
* Riitusel oleks see mentori nime küsimine vms olnud ka asjakohane. Lisaks pidi olema järelekatsumine enne rüütliks saamist? Ehk siis see osa jäi veidi nõrgaks, kuid saan aru, et ajaliselt kõikke ei oles saanud realiseerida.


Hetkel vist kõik. Täna veelkord kõikki suurepärase õhtu eest!

[Henzu]

Üle pika aja sai jälle käidud ühel mõnusal üritusel. Esiteks, suured tänud korraldajatele ja kaasmängijatele- väljapeetud ja sujuv üritus.

Rekvisiidid ja kostüümid olid sobilikud ja enda kiiruga kokkupandud kostüüm ajas ka asja pmst ära. Meistrid olid loomulikult eriti võrratud.
Mängueelselt oleks võinud suhelda teiste rüütlite ja meistritega selles osas, et koha peal raskustega nime- ja nägu kokku ei peaks vedama. Aga kes see endalgi keelas, ettevõtmise ja initsiatiivi küsimus. Kõigil elud kiired.

Otto-Friedrich von Pistolkohrs
Väga hästi tõmbas käima unenäomaailm ja seanss- 5+ keskkond, kaos ja "mida ****" hetki. Tentaaklid ja soolikad.

Nagu ikka on tagantjärgi kahju, et mõne võimaluse käest lasin- oma natsikirjad oleks julgelt pidanud kuhugi varem vedelema jätma, sellest oleks tulnud skandaali ja manipulatsioone rohkem. Samuti oleks meistritega pidanud olema otsekohesem ja uskuma nende poolehoidu- otsisin kaua võimalust üleval ringi vaadata ning Adelheidi komproviteerivaid kirju leida, aga viimaks võimaluse leidnult, jäin võrdlemisi ruttu mõlemale teisele meistrile vahele.
Võib-olla oleks pidanud kohe oma plaanist neile rääkima ning laskma neil endil otsida reetureid. Aaga selle asemel oli surmahirm ja paanika, sest ometigi ülakorrus keelatud ning eksijatele saatus kujuteldamatu.
Kuna aga kõik meistrid tundusid olevat tegevuses põhjakonna äratamisega, siis lõi see mu rajalt välja - ei olegi enam midagi paljastada. Tuli kuidagi konnaiidol meistrite käest kätte saada ning ära hävitada, et nad oma plaane ei saaks realiseerida. Loitsijatest oli aga puudus.
Igatahes lõpuks põhireeturiga aru pidades suutis too Otto nõnda ümber veenda, et too mängis kõik tema kätte- oli siis põhjuseks rännakult saadud vaimne trauma, maistritele vahele jäämise tagajärgede ootus või üldise hullumeelsuse foon. Õhus oli lootusetust ning pahaendelisust.
Lõputseremoonia käigus mõtisklesin kui edukalt on kahekäemõõka võimalik jalutuskepiga tõrjuda ning kuidas kõik need ~15 teist rüütlit ja noviitsi on kohe-kohe meie paari üksiku hulljulge vastu seismas.
Vabatahtlik inimohver, vaarao tulek ning järgnenud segadus viis juba mureneva reaalsustajuga Ottolt viimasegi mõistuse. Päeva käigus oli ta unustanud oma kaaslaste nimed, kuhu ta jättis oma märkmed ning telegrammid, miks ta on pimedas toas täis keepidega pahaendelisi isikuid ning kes ta on, kus ta on ja miks ta on. Enne täielikku amneesiat kasutas ta viimase raviloitsu, et anda elu oma vaenlasele- Adelheid von Maydellile. Pärast seda oli ta vaid kest.

Ühesõnaga, tagantjärgi on ikka hetki, kus oleks saanud asju teistmoodi teha ning parimad mõtted tulevad hiljem- sellegipoolest oli mul tore ning loodan, et teistel ka.

[Fromhold]

Igati vahva mäng oli.

Keldrivärk oli alguses väga hea, tõmbas käima. Udu, milles eriti midagi ei näinud jne jne olid ägedad.

Vaimse tervise kadumispunktid olid ägedad, väga hästi kukkusid välja.

Ma ei saanud mingi hetk inimestele enam otsa vaadata ja lisaks kõik haisesid täiesti tülgastavalt, seega oli põnev inimesi tuvastada nende kingade järgi ja oli eriti ebameeldiv kellegagi rääkida ilma otsa vaatamata.

Ega ma poleks end vist ikka ohverdanud, aga Meistri silmad olid nii kutsuvad ja leebelt käskivad, et... et nõnda see läks.

[Tanel]

Sai täiendatud veel ühe pildilingiga

[Karusmari]

Nii lõpuks leidsin ka mina aega, et kirjutada.

Väga lahe mäng oli, kuigi pean tunnistama, et minul jäi läbi elamata kõik need eriti lahedad olukorrad: Kuru, sensitiiv ja kelder.

Aga sellel oli ilmselt ka omad põhjused, õhtujuht ei saanud õhtu lõpuks ju hulluks minna.
Minu esimene vaimse tervise lipik avanes lõppu tseremoonia ajal ja mul tekkis sügav kõike haarav tunne pöörata mõni klaas ümber, kuid kahjuks ei jäänud ühtegi kätte.

Minu amet sujus sujuvalt, kui välja arvata mõned apsakad aga need said mängitud ilma probleemiteta, selle arvele, et see aastane suurkogu oli kuidagi imelik ja kõik oli täiesti paigast ära.

Ma kahjuks ei saanud eriti välja mängida oma sehkendaja, keelekandja rolli, sest kogu aeg oli midagi teha ja kui õhtu poole, mul õnnestus selle tunni jooksul, mil meil tekkis aeg, siis kahjuks minu sehkendused ei kandnud vilja ja meistrid ei reageerinud.

Von Pistolkohrs leidsin endale kohe alguses peaaegu liitlase ja ma oleksin isegi saanud käima tema natsi liini aga nagu ikka, tuli jälle mingi jama vahele ja selle liitlase ma ka kaotasin, kuna vaimsed punktid langesid tal nagu kärbsed.
Jube lahe oli vaadata kuidas inimesed üha segasemaks lähevad ja kuidas sinu tegelane üldse milleski aru ei saa.

Lõpuks kuidas Armilde tundis, et kogu tegevus ja asi kaob tema kontrolli alt, kuidas temas pesitsev kontollifriik seda tunnetas ja see meltdown, mille ta selle tulemusena sai oli kõike seda väärt.
Loomulikult aitas, meltdowni tagasi hoidmisele aitas kaasa natukene see, et ma leidsin endale uue liitlase, Armilde meelest oli väga oluline hoida ennast kellegi ligi, kuna ta teadis, et toimumas on miskit väga kummalist. Aga no, mis kasu lõpuks von Salzast oli, ta isegi ei täitnud minu viimast soov enne kui mõis täielikult maa alla vajus.

Kokkuvõttes oli väga hea mäng

Söök oli hea kuigi kokk lubas mind vähemalt ühel korral ära kägistada.