[LARP] "Kutsumata külalised" 11-12 veebruar 2017

[Aweron]

Me esivanemad tapsid suve. Miks ja kuidas - keegi enam ei tea. Koos suvega suri ka soojus ning läbikülmunud maa ei kanna ammu enam vilja. Raagus, külmad ja lumised metsad on täis vaime, kes oma igavuse ja nälja peletamiseks teekäijaid kiusavad või lausa hukka saadavad. Kogenud teekäijad teavad, et vähemate vaimude vastu aitavad vaprus ja haljas raud, kuid vägevamate teelt astuvad ka lausujad targu kõrvale. Iga päev on võitlus. Võitlus selle nimel, et ellu jääda ja homset päeva näha. Allaandmine ei ole lõpp vaid veel koledama algus. Niigi kubiseb külaäärne metsaserv külmkingadest ja kodukäijatest, keda külm, nälg ja himu kehasoojuse järele kodadele aina lähemale ajavad. Häda sellele, kes oma rumalusest mõne vaimu tuppa kutsub, häda kogu tema hõimule!


Kunagi oli hõime palju, kümneid ja kümneid. Nüüd on meid alles vaid virelev käputäis. Häda ei saa otsa, metsad on ulukitest tühjenemas, hõimu kaitsevaimud on veelgi heitlikumad ja kidakeelsemad kui varem. Nälg kergitab oma kaamet pead. Hiljuti tuli teade, et ka Hallkünka hõim on surnud. Kõik, oma voodites, vahipostidel. Langenud maha, seal kus olid, kuivetunud tühjade silmaaukudega laipadeks. Võitlusest pole aga mingeid jälgi.


Lausuja on murelik. Ta tilgutab oma peost ülejäänud viis tilka sooja auravat verd väiksele hallile vaimule teenistuse eest hambusse ja ohkab: “See on nüüd viimane. Kõik klannid on oma sõna saatnud. On aeg end teele seada.”


Teritatakse mõõgad ja odad, parandatakse turvised. Palutakse hõimu kaitsevaimult turvalist teed ning minnakse. Minnakse Tondipainaja juurde. Tema vägev püstkoda kõrgub keset süngeimat metsa Külmallika kõrval. See on nagu kindlus kurja südames. Tema kärmed teenijavaimud hoiavad toa sooja, leiva laual ja kurjad külalised eemal. Tondipainaja on lausujatest vägevaim. Öeldakse, et ta on targem kui kõik ülejäänud lausujad kokku. Tema teab kindlasti, kuidas ulukid metsadesse tagasi saada ja kurjad vaimud minema peletada. Ühes asjas pole aga veel kokku lepitud - milline hõim toob Tondipainajale vereohvri.




Kuupäev: 11.02-12.02.2017
Koht: Raudsilla, Kuusalu vald
Aeg ja kestvus: 11. veebruar kell 15:00 kuni nalja jätkub
Kogunemine ja briif: Kell 14:00
Vanusepiirang: 16 eluaastat
Kohti: mäng toimub alates 30st inimesest
Mängutasu (alles maksmine tagab koha mängul ja koha nimekirjas): 35 eurot
a/a: EE212200221019712692
ANDREI DOVBNJA
Selgitusse : Duum 2017 ja nimi (+ fooruminimi kui on)
Registreerumistähtaeg: 20.12.2016
Maksetähtaeg: ASAP või kokkuleppel
Relvad: 2-3 gen boffrid
Maailm: low magic ugridoom


Registreerumiseks saatke, palun, e-kiri aadressile ugridoom@gmail.com koos oma nime ja vanusega. Võite ka kirjutada enda kohta midagi põnevat.

Reeglid: http://www.dragon.ee/lohewiki/Ugriduum_(Reeglid)

Muu info:
- Mängualal on palju sooje ruume, külma pärast muretseda ei tasu, mäng toimub iga ilmaga. Väljaspoole ruume seiklemiseks on siiski vajalikud ilmastikuoludele vastavad riided.
- Kohatasu sees on ka peale mängu saun (kuni 60 inimest), madratsiga/padjaga/linadega magamiskohad (kaks ühisruumi, mõned el.küttega onnid, kuni 60 inimest), toit.
- Reeglid/põhjalikum taust tulevad hiljem. Igal Hõimul saab olema ka ainult temale teadaolevat infot.
Mäng toimub siis, kui meil on 30 kindlat huvilist koos, mida rohkem seda parem (saame lubada veel ägedusi).
- Pakkuda on ka teatud arv NPC-de kohti. Seejuures tuleb arvestada aga valmidusega füüsiliseks tegutsemiseks. Kes regamisel ees, see NPC!
- Väga meeldiv oleks, kui registreerutakse gruppidena, Hõimude kaupa. Üksikutele reganutele aitavad GMid leida oma Hõimu. Hõimude arv võiks jääda kuue ringi.
- Aftekas kohapeal!

[Aweron]

Reganud (59tk):

Agnes Männiste
Andres Alexander Jürgenson
Anna Oras
Arp Harald Tamm
Artur Rõigas
August Kreem
Ave Tähepõld
Carolyn Pulk-Piatkowska
Danel Daljajev
Frederik Mihkel Välja
Getter-Agnes Aareleid
Haldo-Rait Harro
Hanna Suumann
Hanna-Ingrid Nurm
Heigo Ott Kübar
Helina Harro
Hendrik Kivirand
Ilmar Kelder
Jaagup Metsalu
Jaan Elken
Jaanus Vapper
Joosep Spirka
Jüri Uluots
Kaarel-Kaspar Säre
Kaidi Vapper
Kati Kalme
Kaur Konrad Tamm
Kerstin Karu
Kerstin Loit
Krista-Mari Saagpakk
Kristel Meikas
Kristian Sein
Kristin Meriniit
Kristjan Kreos
Kristjan Oad
Lea Pullerits
Leanika Tamm
Liisbet Rooma
Liisi Laasik
Luule Lille
Madis Jullinen
Marilin Eessalu
Mattias Liivak
Mona Hakomaa
Märt Viljaste
Orm Angmar Kusnets
Otto Palu
Pip-Simone Vahesaar
Ragnar Saage
Robert Rootslane
Robert Trummal
Siim Anderson
Silver Org
Taniel Põld
Tarmo Tähepõld
Thor Põder
Tiit Kroon
Tõnis Sarv
Ülo Leppik

[Aweron]

Lausujate kogutud lood: Vaimud ja libaelajad

Vaimud on alati olnud. Aegade alguses peale on neist lugusid räägitud. Põhiliselt on tegu kas loodusvaimudega või surnud inimeste ja loomade hingedega. Loodusvaimudel ja haldjatel on siin ilmas oma eesmärk ning nad on enamasti seotud mõne paiga, nähtuse või asjaga, mida nad hoiavad ja valvavad. Inimhinged aga siia ilma ei kuulu. Nemad peaksid peale surma teispoole rändama. Vahel kipuvad aga nad siia ilma kinni jääma. Eriti just viimasel ajal. Selle põhjuseks võib olla kas mõni needus või piinarikas surm ja kättemaksuhimu või tugev seos millegiga siit ilmast.

Pikemaks ajaks siia ilma jäänud inimvaimud ei hulgu aga alati niisama ringi vaid mitmed on leidnud endale loodusvaimudele sarnaselt ülesanded. Nende tagamõtted jäävad aga inimmõistuse jaoks arusaamatuks. Mõned lausujad arvavad, et need on vaimude omavahelised võimumängud. Teised pakuvad, et tegu on ilmakanga ümber seadmisega. Näiteks võib vaim paluda viia kolm kullakarva kivi voolavast ojast mitu päevateekonda eemal asuva vana männi alla. Miks? Vaim ei ütle.

Lausujad oskavad eksinud vaimud nende õigesse kohta tagasi saata. Õigupoolest on küll tegu rohkem sundimisega, kuna vaimul pole valikut. Mõned vaimud on selle eest tänulikud, kuid mõned saavad tigedaks ja asuvad otsemaid tagasiteele. Eriti just sellised, kellel midagi olulist pooleli jäi. Ei pea vist mainima, et niiviisi tigedaks aetud vaimud hauvad nii lausuja kui ka tema hõimu pihta kurje kättemaksuplaane. Vähemaid vaime õnnestub sageli lepitada või uuesti tagasi saata. Vägevamad vaimud end enam nii kergelt ninapidi vedada ei lase.

Kui vaimudel inimestega mingit kana kitkuda pole, suhtuvad nad neisse ükskõikselt. Küll ei jäta aga vaime ükskõikseteks inimeste veri. Eriti himustavad verd vähemad inimeste vaimud. Vägevamatele, tundub, see enam nii suurt huvi ei paku või oskavad nad seda osavamalt varjata. Vere eest on vaimud nõus inimeste heaks teeneid tegema. Vaimud on üldiselt sõnapidajad ja oma lubadusi ei murra. Ka kõige tigedamad vaimud täidavad oma lubadusi sõna sõnalt. Lihtsalt see osa, mis sõnade vahele jääb, võib vahel kogu asja pea peale keerata. Seepärast tasub vaimudega suheldes väga ettevaatlik olla, et mitte endale või lausa oma hõimule häda kaela tuua.

Kord lasi üks julm lausuja ühe oma sulase metsa puu külge hundisöödaks siduda selle eest, et ta tema õpilasest tütart vastu tolle tahtmist võttis. Sulase röökimist oli tol õhtul üle terve küla kuulda. Lausuja pidi teadma, et sellisest surmast midagi head ei tule ja nii tuligi sulane tagasi külmkingana. Lausuja oli valmis ja saatis ta kohe kärmelt teispoole nii, et suits taga. Järgmisel talvel, kui tütar metsaserval ravijoogi tarbeks juurikaid kaevas, tundis ta kuidas ihu kananahale tõusis ja justkui külm tuuleiil oleks läbi paksu kasuka puhunud. Oma jäist hingeõhku tütre suunas puhudes lohises külmking lõdisevale tütrele lähemale, kuni too sootuks külmast kangeks jäi. Sinna ta olekski jäänud, kui poleks kaasas olnud kütti, kes osavalt noole läbi külmkinga kihutas ja ta nii kauaks eemale peletas, et kangeks külmunud tütre koju suutis tassida. Iga kord, kui lausuja ta ära peletab, on külmking tee tagasi leidnud. Iga kord aina kiiremini - ju tal tee selge.

Vaimud, kes inimeste peale mingitki pidi tigedad on, käivad neid sageli kiusamas ja elujõudu imemas. Eriti kergeks saagiks on nende jaoks üksikud metsas hulkujad. Pimedas muutuvad vaimud veelgi julgemaks. Seega üksi lähevad pimedasse metsa ainult need, kellel on tõesti viimane häda või soov oma ots leida. Mitmekesigi on ilma lausujata öises metsas väga ohtlik. Öösiti on parem olla korralikult kindlustatud tares, mille lävepakud on pihlakast ja lauda ukse all kirvepea. Nii ei pääse vaimud ilma kutsumata sisse.

Nagu eelpool mainitud, peab vaime hästi kindlustatud tare. Liikvel olles on ainus käepärane vahend lausujate kaitsering. Sinna vaimud kutsumata sisse ei pääse ja kutsutud vaim on küll palju ohutum, kuid rumalamaks see neid ei tee. Üks lausuja teab rääkida, et kui ta kaitseringis ühe kodukäijaga parajasti kaupa tegi, üritas ta kätega vaimule selgeks teha, kui pikka haugi ta 5 veretilga eest tahab püüda. Vaim muidugi küsis kohe 10 tilka ja lausuja sattus selle peale hoogu ning näitas, kui pika haugi ta 10 tilga eest tahaks saada, ise märkamata, et ta käed läbi kaitseringi käisid. Kaval kodukäija oli seda muidugi oodanud ja juba olidki ta viirastuslikud sõrmed ümber lausuja südame, tõmmates ta hetkega hingetuks. Nähtavasti tahtis kodukäija lausujale ainult õpetuse anda, sest hinge jättis vaesekesele sisse aga mõistus ei olnud tal küll peale seda enam õige.

Metsas ööbides tuleb kindlasti leida selline koht, mis ei häiriks loodusvaime ega poleks keset nende pühasid paiku. Kindlasti tuleb välja panna ka öövalve, et vaimud märkamatult ligi ei saaks hiilida. Üks sõdalane teab rääkida, et öövalves kergelt tukastades ärkas vaikse inina peale ja märkas, kuidas üks luupainaja oli tukkuvale paarimehele salaja peale roomanud ning oma aukus näoga talle sügavale silma passis. Paar kiiret sahmakat mõõgaga ehmatasid vaimu eemale ja selleks ajaks sai ka lausuja jalad alla. Paarimees aga vaakus veel terve nädala surma piiril ja aina rääkis, et ta küll kisas kõigest kõrist aga mingit häält välja ei tulnud peale vaikse inina.

Kui loodusvaimude vägi paistab sõltuvat nende valitsusala vägevusest ja vanusest siis inimvaimude puhul pigem nende seosest selle ilmaga. Mida kõvemini ta selle ilma küljes on, seda rohkem võimu tal selle ilma üle on. Aja pikku kipub see side ka tugevnema, kui midagi ette ei võeta. Mõned lausujad pakuvad, et lõpuks kasvavad inimvaimud nii kõvasti selle ilma külge, et saavadki loodusvaimudeks. See seletaks ka miks vähemad inimvaimud ei suuda seda ilma mõjutada aga vägevamad midagi juba suudavad. Loodusvaimud on juba aga nii tugevalt seotud, et saavad endale soovi järgi ise kuju valida ja asju oma äranägemise järgi seada.

Kuigi vaimudel otsest hierarhiat ei paista olevat, on selge, et vähemad vaimud kuulavad vägevamate sõna. Samaväärseid vaime on nähtud nii omavahel jagelemas kui ka üksteist aitamas. Enamasti hoiavad vägevamad vaimud omaette ja teineteise maadele väga ei tiku. Pisemad võivad aga sageli liikuda kampadena ja on omavahel sõbralikumad.

Libaelajad on aga hoopis teist masti elukad. Nemad on ikkagi pigem loomad. Kas siis loomaks moondunud või moondatud inimesed või ka lihtsalt loomad, keda mõni kuri vaim takka ässitab. Varasemalt oli peamiseks libaelajaks ikka hunt ja vahel ka karu või rebane aga nüüd on need juba tont teab mis elukad. Ainult kütt, kes piisavalt nendega kokku puutub, oskab öelda, kas need kõlbavad süüa või mitte. Paljud kannavad endaga haigusi ja mõnedel on küttide juttude järgi lausa üleloomulikud võimed. Kord tulnud küla taha metsa üks karu, kes oli selgelt libakaru, sest ta teadis alati, millal teda küttima tullakse. Justkui oleks ta küttide jutte pealt kuulanud. Mitu kuud käis teine loomi murdmas enne kui kütid äraspidise keele selgeks õppisid, et karu neist aru ei saaks. Kui lõpuks karu odadega sisse piirati, lõid aga sellel silmad punaselt hõõguma ja kohutava möiratuse peale kukkusid ka kõige vapramatel küttidel ja odameestel südamed saapasäärde ning nad pagesid nagu kanakari mööda metsa laiali. Peale seda oli aga ka karu kadunud.