Postitas Tindome 1:03 11. Jaan 2017
Päris tore mäng oli. Koht kusjuures klappis väga hästi, see pööningutalade rustikaalsus ja längus lagi andsid täpselt selle hõngu olustikule, mis vaja. Ja ilus suur kõrtsisilt!
Minule läks hästi ka, phmt sain kõik, mille nimel viitsisin tegutseda. Et mul rollis oli veel eesmärke - noh, ma ei jaksa ju ka kõike =) Pealegi omad asjad tulid ju mänguga ka sisse, eesmärgid, mida enne kirjas polnud.
Ning pärast selgus, et mu sõbranna, keda ma rolli järgi pidanuks kooliõpetajaks upitama, hoopis intrigeeris minu vastu.
See sõbranna - ma nüüd piinlikkusega möönan, et ei tea tema mängijat - oli super. Nagu ülilahe rollisooritus, müts maha. Või kui ma oleks mees, siis võtaksin mütsi maha. Ja Marten ja Ülo olid oivalised, täiega mõnus oli neid näha ja kuulda, šerif ja abišerif samuti, täiesti kuldsed. Ning suurte sündmuste juhtumise tempo oli väga paras - igav ei hakanud, niisama-venimise aega oli minimaalselt, aga ei kuhjunud ka.
No ja kes ei armastaks Mirju laulmist?!
Et mitte ainult kiita - natuke palju oli inimesi. Põhimäng toimus kõik ühes ruumis ja ma rääkisin isegi põgusalt vast pooltega. Sest neid oli nii palju! Ning mingid pisemad kuritööd, et keegi pettis või varastas lambaid, nagu ei läinud väga mõrvade keskel korda. Olid "ahah, sellega pole huvi tegeleda" tasemel.
Aga ausalt - et Lucy sai oma päranduse, oli mulle oluline ja see, et meil on ühtlasi tagaotsitav (ja nagu hiljem, peale mängu selgus, ka tapjast) kohtunik, oli ebaoluline. Ta tegi ju selle otsuse, mis mulle meeldis.
Ning kuna ma olin krislik ja kombekas ning ei võtnud sellest ainult vastikut osa, vaid olin ka ligimesearmastaja, kui tundus, et ligimesed on seda väärt, oli mul endal ka lõpuks hea tunne ka oma tegelase osas. Et sai ikka head teha püütud =)
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!