Põhimõtteliselt ei ole bofritele mingeid norme kirja panna minu meelest mõtet. Sest ainuke potentsiaalselt raske ja seeläbi ka ohtlik asi asub ju käepidemes (ei saa ju öelda pommel kui tegu on poldiga plastiktorus). Ning reegel, et teine - kyll mitte raske aga kõva asi - relva sydamik, peab olema bofriga kaetud on reeglites tavaliselt rohkem kui yks kord ära mainitud
.
Ehk siis mina arvan et ei ole mõtet täppi keppida. Ma ei näe, kuidas tuleb algajal mõõgameistril kasuks teadmine, et tema tulevase dildomulaazhi kaal peab jääb 345 ja 521e grammi vahele ja GMidel ei ole vaja reegleid, et näha millal kaigas kellelgi kulmu veriseks võib lyya.
Kas see kolmanda generatsiooni mõõgavalmistamise õpetus on lihtsalt tõlge mõnest inglisekeelsest variandist või jagad meiega enda välja töötatud võtteid?
Teise generatsiooni tegemise õpetust ootan kyll huviga. Sellest aspektist, et kui pikaks ja keeruliseks on yhte asja võimalik teha? Ma saan aru et täpsus on voorus, aga olgem nyyd, inimesed, keskmisest tunduvalt ilusama ja ka ohutuma
2nd gen mõõga teeb valmis ka Viru tänava mustlane. Viitsimist on vaja, mitte õpetust.
Kõige rohkem kusjuures ootaks selle kuskilt-kuuldud neljanda generatsiooni asja kohta infot. See on minu jaoks veel avastamata territoorium. Nii et...