Mis te arvate, kas tegelane peaks arenema oma loomulikul viisil või on hea GMi poolt teda selles "aidata"? Loomuliku viisi all pean ma silmas seda kui tema suhtumine ja käitumine muutub vastavalt sellele kuidas tegelane käib läbi ennast ümbritsevate tegelastega (kellegagi sõber, kellegagi vaenlane ja see käib "taagana" kaasas) või võiks teda lisaks veel torkida tagant mõne trikiga, näiteks kleepida talle GMi võimuga külge veekartus kui tegelane midagi ebameeldivat seoses veega läbi elab või sallimatus kellegi suhtes?
Nägin neid nn. negatiivsete omaduste kasutamist VG reeglites ja need tundusid üsna huvitavad (rollimängu elavdamise seisukohalt), nii et kasutasin midagi taolist ka iidmaa reeglites - miks peavad tegelased vaid positiivseid oskusi\omadusi endale külge saama?!
Teie arvamus?