Dragon.ee foorum

Minu mure ja ettepanek oleksid järgmised:

lähivõitlus on mängudel paraku kujunenud VVV-ks (Varvaste Vastu Võitlemiseks), mis seisneb selles, et valdav osa löökidest tuleb varvastesse ja säärtesse, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on muutnud võitluse õilsa kunsti nö madalamaks. Mida arvavad lugupeet mängurid sellest, et muuta ihu alaosast samuti u. pool meetrit tsooniks, kuhu antud löögid ei loe? See teeb lahingud vaatemängulisemaks, kuna enam ei küürutata teise varbaküüsi lõikuma, vaid seistakse vaindlastele rinnutsi vastu.
Siit tuleneks veel üks soovitus: kilbid peaksid mahtuma näiteks 1 m diameetriga ringi sisse ja peavad olema boferdatud mitte ainult servast, vaid ka pealt (et selline võitlus poleks valus). Usun, et see tõstaks heitluse vaatemängulisust.
Ausalt öeldes on kaunis pentsik kaeda pisikesi mehi küüniustega ringi liikumas. Ma ise olen suht keskmist kasvu mees ja tavaliselt on suured kilbid mulle pea kaelani.
Veel plusse: selliseid kilpe on oluliselt lihtsam transportida, vineeri kulub vähem, näeb välja tõepärasem. Kui keegi ütleb, et see on mäng ja tõepärasus on siin teisejärguline, siis miks hinnatakse turviseid tõepärasuse järgi?
Andke teada, mida arvate!

Huki, soovist muuta asju paremaks

Tore, tõusis lärmi, järelikult mõeldakse selle peale.

Nii, nüüd enese õigustamine. Jalgadesse lüüakse eelkõige sellepärast, et pähe lüüa ei tohi (mida ma ei vaidlustagi, ei tohi ja nii jäägu, aamen). Ja veel-- lahingus teisele kintsususkaminegi on raskendatud, sest kujutlege üht kilbirivi teise vastas, siis mõistate, et teisele säärde põrutada päris elus tegelikult ei anna. Kahevõitlus on üks asi, seal saab teha akrobaatikat palju tahad, ent rivistusega lahingus selline asi juba õnneks ei lähe. Ei läheks ka meil, kui kilbiga võiks kilbi vastu suruda. Aga meil on füüsiline kontakt keelatud või pigemini täpsemalt lahti seletamata. Üks mehine kilpidega surumine võiks olla lubatud. Sest kuna see pole lubatud, siis on pidevalt umbes poolteisemeetrine vahe kahe armee vahel ja hakatakse suskima jalgu, sest ihu on kilbi taga, pea keelatud ning seetõttu hrr!-- varvaste kallale! Kui distants on juba alla meetri näiteks, tuleb hakata püüdma seda, mis kilbi taga, sest iga kummardamine toob kaasa turja fileerimise ja koivad mängust väljas.
Seda asja võiks ju praktikas katsetada, kas pole?
Ja kilbid võiksid olla tõepoolest väiksemad, sest ainult üks samm on sinnani, et need suured kilbid ühendada nööri või haakidega kantsiks ja kuna kilpide lõhkumine on keelatud...

Vaadake rooma leegionäride turberiietust-- jalakaitsed ainult ohvitseridel ja allohvitseridel (kes muide kilpi eriti ei kasutanud). Kui selline oht nagu jalgade täksimine olnuks tõesti suur, oleks sellevastu ka üht-teist tehtud. Ja leegionäri kilp on igal juhul väiksem meil kasutusel olevatest sillaelementidest.
Boonus mängule-- selliselt ilma sääri lõikumata kestaks võitlus ka kauem ja igaühel oleks mahti heroilisuseks (uskuge, seda arutlust ei tingi minu ihalus olla esimene mõõgaheeros). Arnori matustel eirati igasuguseid reegleid ja paljukest seda virinat oli? Näpuotsaga. Füüsiline kontakt oli seal vägev ja hoobid ajasid habet (sain pikali olles valusa vopsu vastu silmamuna), keegi tallas otsas ja ometi oli vahva ja keegi ei saanud suuremat peale mõne kriimu või vopsu. Selle niisama otsas tallamise asemel võiks lubada kilpidega nügimist (ainult kilpide vastu mõistagi) ja ehk ei läheks siis seda piirangut sääremarjasuskamise osas vajagi? Eh? Mis te arvate?

Suurepärane! Minu kilp on boferdatud täies mahus. Ehk oleks siis mõistlik nõuda kõigilt kilpide täismahus boferdamist, mis on ju tegelikult teostatav?