Postitas Hellera 20:13 9. Jaan 2005
Tore oli, väägagi tore. Eriti toredaks läks siis, kui ma katku nakatusin. Siis võis rahumeelega juba krati valmis teha. Enne ei tahtnud nagu ikka seda kolme veretilka anda, aga kui nagunii oleks peagi ära surnud, siis võis ju enda elu krati omaga siduda ja ellu jääda. Vähemalt esialgu ellu jääda. Kratt oli tubli. Tõi igasugu vajalikku kraami ja päästis sepa käest minu tütre, kes õnneks polnud jõudnud oma "tööd" veel teha. Mingil hetkel tapeti katk maha ja siis olin ma lihtsalt kratiga ja teadmisega, et varsti jään hingest ilma.
Aga. Kui sarvikud maha tapeti, mis sai siis meie lepingust? Et kolm tilka verd minu poolt ja nende poolt kratt?
Pihla, krati omanik ja külaelanik, kellel õnnestus koos oma ema ja tütrega läbi saada peaaegu -kõigi- pooltega (näiteks huntide ja sarvikutega, mõlematega suurepäraselt...)
Hiljem:
Veel midagi.... Seal oli niiii märg! Nojah. Loomulikult astusin ma vähemalt viis korda otse ojja, lisaks veel see, et nagunii olid igal pool lombid, aga... Kui ma õhtul soojas, villased sokid jalas magama üritasin jääda, tundsin ma kogu aeg, kuidas ma märgade mätaste vahel lirtsuvate saabastega ringi kondan. Liigutasin natuke jalgu, veendusin, et ma olen oma soojas kuivas voodis.... parandus... venna soojal kuival diivanil, aga mõne hetke pärast olin jälle sumpamas. See oli õudne, lihtsalt nii plein kriipi...
Veel hiljem:
Juhul, kui kellelgi tekib veel kahtlusi, siis Ma. Ei. Müünud. Oma. Tütart. Litsiks. Ta oli kaksteist! Ja meid löödi auti...
"Minu jaoks on ta jätkuvalt kehastunud mässulisus." - Märt