Dragon.ee foorum

Suvesoojus on kätte jõudnud ning pööripäev ukse ees. Väikeses kihelkonnas, mis kannab veidrat nime – Nugiliste – elavad inimesed rahulikult ja igaveses õnnes…oma unistustes. Kihelkonnavanem Culle, muidu tark ja õiglane mees, võttis mõni aeg tagasi terve kihelkonna nimel vastu Tõetooni ordult Tõe usu. Tal oli selleks põhjust – elades pidevalt Tõe ordu maade naabruses ei ole just eriti ohutu olla padupagan. Culle soovis, et tema rahvas ei peaks selle pisiasja pärast kannatama, sestap tundus olevat kaval mõte potentsiaalne vaenlane liitlaseks teha. Kuid paistab, et ta arvas pisut valesti. Kust pidid naiivsed nugilised teadma, et Tõe usk eeldab muuhulgas ka regulaarset kümnist, hinnust, vakuandamit, loonusrenti, sada päeva jalategu ning muid tagasihoidlikke ja igati aktsepteeritud annetusi Tõe ordu heaks, kes oma piiritus helduses paganatele vastu tulles on nad Tõe teele juhtinud?
Culle ei taha maksta. Maksta ei taha keegi nugilistest. Muidugi oleks ju väga lihtne Tõe usust loobuda, aga selleks on kihelkonnavanem liiga põhimõtteline mees, kes ei kipu usku sukkade moodi iga päev vahetama. Aga Tõe ordu tahab ja vajab maksu. Sestap on orduvennad rajanud päris küla ligidale oma laagri, et nugilistel silm peal hoida ja olukord kompromisse tegemata lahendada. Misjoni juhiks on valitud maamarssal Hinrich von Cuuznurc, kes on igati üllas ja aus mees.
Ükskõik, millised poleks ka varasuvised ilmad, nugiliste ja ordu jaoks läheb olemine iga päevaga palavamaks.

Nii, seega on Laantemaa kuues osa välja kuulutatud. Leerid paneme välja natukese aja pärast, aga rolle võib juba saatma hakata.
Registreeruda GMidega
metsaanz (metsaanz@hot.ee)
kolbatahuja (kolbatahuja@hot.ee)
või privas.
Toimumiskoht on selgitamisel, võimalused on kas Agelindel või Vägeval.
Osavõtumaks ei ületa kindlasti 10.-, aga mine tea.
Kõik tegelased, kes on varem Laantemaa mängudel käinud, võivad nõuda oma saadud Tpde eest oskusi.

kolbatahuja

niisama huvi p2rast - millal?

18- 19. juuni on aeg.
Mäng toimub Vägeval, Selja järve ääres.

Silmapiiril on päike juba loojunud, jättes taevasse vaid punakasvioletse varju. Üle kogu tundra levib hämarus ja udu tõuseb juba põdrasamblikust. Kahe kidura männi vahel on aga püstkoda, kust tõusevad aurud, mis on kord sinised, kord punased, kord rohelised. Vahel kostab sealt seest ka šamaanitrummi lööke, mis levivad üle kogu tundra, siseneb kanarbikku, paneb vaevakased värisema ja kajab Metsadeaheliku põhjatippudelt tagasi. Vahel kostub püstkojast ka jutukõminat.
Selles hämaras püstkojas istuvad kaks meest. Ühel neist on pikad mustad juuksed ja pikk must habe, mis selle kandi rahvale eriti omane ei ole. Teine on noorem, kuid tema nägu jääb varju ja ei paista millegi erilise poolest silma. Keset koda põleb lõke, mille kohal podiseb aurupada.
“On aeg,” algab vanem: ”Mu unenägu on täitumas. Sina pead minema lõunasse ja valvama, et märgid ei kaoks. Ma tunnen, et üks neist on erilises ohus.”
Noorem mõtleb veidi aega ja lausub: “Ma lähen, kuid kas on ohtu, et Toonela uksed on avatud?”
“Ma ei saa sellele vastata. Kui on aeg, siis saad sa sest ise aru!” kõlab vastuseks.
Noorem võtab märsi selga, tõmbab keebi peale ja astub väljapääsu poole, peatub veel ja küsib: “Kas on teateid põhjasepast?”
Vanem vaid raputab vaikselt pead ja lausub: ”Kuid ma loodan kogu Laantemaa ja Mardi-Kadri riigi nimel, et need saabuvad peagi.”
Noorem astub välja jahedasse tundrasse, heidab korra pilgu taevasse ja asus siis kiirel sammul teele lõunasse.

Kuna kodulehekülje uuendamine seisab taas ühe inimese taga, siis soovi korral saata TPde küsimused kas siis mulle või Metsaanzule.

Noor Lokuoru ja kogu Kaarna vanem Kult istus üksi oma tare lävel ja näris leiba seapekkiga. Kätte oli jõudmas heinaaeg, kuid oli veel aega, sest hein oli alles poolde säärde. Lokuorus polnud see kunagi kõrgem olnud, sest küla loll Männipea laskis oma lambakarjal küla heinamaal söömas käia. Kuid Kuldi südames oli rahu, kuna Taro, Värvioru suurvanem oli õhutanud kogu maakonda minema uuele retkele Tõe vastu ja see oli alati tore vaatepilt. Praegugi olid Kaarna mehed valmis kohe sõtta tormama. Kult teadis, et hommikul kogunetakse Teeotsa küla heinamaadel, nagu seda juba Maardasassi päevil tehtud oli. Siis liigutakse ühiselt Malwekunda, kus peaksid ootama värviorglased ja malwekundlased. Ja siis minnakse ühiselt Nugilise poole…
Nii ta istus ja sõi, kuulates ritsikate viiuldamist, ööbikute laksutamist ja vaadates, kuidas Lokuorus kerkis udu.
Järsku kostus kabjaplaginat. See lähenes Salaraja poolt. Kult surus oma hirmsa haamri, mis oli läve kõrval nõgestesse asetatud, kõvasti pihku. On see ehk pardiajaja või koerakoonlane, mõtles Kult ja tundis, kuidas pinevus kasvas. Peagi ilmuski võsast ratsanik, kes kandis pikka valget mantlit ja musta kaabut peas. Sadula külge oli kinnitatud nooletupp ja hoolikamal vaatamisel paistis ta seljas rippumas vibu. Kult tundis võõrast ära indarlase.
“Mida ta küll tahta võiks?” pomises Kult, kui see tema väravas peatus ja hobuse seljast hüppas.
“Kaarna kihelkonnavanem,” alustas too: ”Indarist saadetakse ärevaid teateid! Vanem Vihaleem isiklikult saatis mind! Indarist paar versta idas on märgatud Vildi-Vladide väge. Neid on salakuulajate sõnul rohkem, kui sipelgaid pesas. Vihaleem palub Kaarnal aidata kaitsta kloostrit!”
Kult jäi mõttesse. Peagi oli lahendus käes:
“Anna Vihaleemele teada, et Kaarna tuleb hommikul kogu malevaga! Nagu juba muistsest ajast toetavad Kaarna ja Indari üksteist!”
Ratsanik tänas ja galopeeris tagasi läbi uduse Lokuoru, kus valitses juba täielik vaikus. Kult seisis väraval ja vaatas ratsanikule järele. Üle ta huulte lipsas vanne: ”Neetud!”.

Carlos von Kvissenthal, son na Hugebord von higercount Kvissenthal, Ordermaster Tõetoonika Nordica vähkres oma asemel. Tema rahutut und segasid viirastuslikud nägemused ja palavikulised hirmud. Ta nägi unes, kuidas konnapea, linnutiibade ja inimkehaga deemon lähenes talle, teinekord aga ilmusid leekidest välja olevused, kes tahtsid teda ennastki tulelõõma tõmmata.
Järsku seisis ta aga oma valgetes riietes keset tuhavälja. Kauguses tekkis pisike täpp, mis lähenedes muutus musta turvist kandvaks ratsanikuks. See galopeeris ordumeistri poole, piik löögivalmilt ees. Carl von Kvissenthal üritas põgeneda, ent ratsanik lähenes aina. Viimases ahastuses pääses ordumeistri suust välja karje. Teda raputati õlast ning ta ärkas.
,,Isand, kas kõik on korras?” kostus kellegi hääl. Carl von Kvissenthal tõusis istukile ning pühkis palgelt hirmuhigi. Kõik oli olnud vaid uni.
,,Mida te tahate?” küsis ta, saades tagasi oma omade ja vaenlaste seas kuulsa enesekindluse.
,,Isand,” alustas mees tema kõrval, ,,Sad-Am on rünnaku all. Eile õhtul saabusid röövlid laevadega mõlemalt poolt Avinot”.
Carl von Kvissenthal ronis voodist välja ja andis käsu koguda kogu Anchobari orduvägi kokku. "Tunniga olgu nad valmis!" Ise läks ta aga rõdule ning silmitses silmapiiri: koitis. "Tänane päev läheb kirja kui kogu mereröövlisoo hävitamise päev." Kvissenthal suunas oma pilgu põhja:"Kuid see on vaid esimene samm..."

Rongiajad vastavalt http://www.edel.ee 18ndamal juunil 2005

Tallinnast Vägevale läheb rong 6:23 hommikul, kohale jõuab 8:30
Tartust Vägevale 7:45, saabumine 9:08

tagasiminek järgmise päeva hommikul (19.06 seega) Tallinna suunas 9:08, saabumine 11:00
Tartu suunas 8:30, kohale jõuab 9:51

Osad inimesed lähevad kohale juba reedel, 17ndamal juunikuu õhtul. Kellel tarvis, saab mind kätte kõnõtraadil 52 91 028. Kui oskan, annan nõu.

Mäng algabki laupäeva hommikul ja kestab õhtuni, öösel magame ilusasti (eks ju ) ja pühapäeva hommikul, kui jõuame, mängime veel lõpu ära ning toimub pidulik ja võidukas kojunaasmine

Ehk siis kuidas saada Vägevalt Selja järve juurde.

Ja üldiselt nõnda, et alkohoolsed joogid on alaealistele keelatud ning kes end purju joob, läheb järve ujuma. (Enda asi, kas võtab riided või turvised seljast , nii et olla mõõdukad)
Suitsetamist me ei talu. Ainus asi, mis teid päästab, on piip, sigarettidega me mängu kedagi ei luba.
Narkootiliste ainete kasutajad saadetakse kohe mängust välja.

Igatahes oli see mäng rekord. Rekord selles mõttes, et see oli väikseima osavõtnute arvuga Laantemaa mäng. Sellepärast tuli GM idel tihti tegelaskujusid vahetada ja improviseerida. Tänud kõigile neile, kes kohale tulid.

Alguses ei saanud mängu kuidagi vedama, kuid peagi saabusid esimesed noormaagid Hingeni kotta, kus nad kiiresti tarkusi hakkasid saama. Seal sai tehtud karaskit ja demonstreeritud oma võluväge. Peagi tuli Hingenile kiri Mardi-Kadri nõidkuningalt ja Hingen lahkus. Noormaagide õpetamist jätkas Tõiv, kes luusis Nugilises ringi.
Kuid Hingenit rünnati teepeal ja kurjal Valge Torni Mustal Maagil Mortiusel õnnestus saada Hingeni märss enda valdusesse. Sealt algasid sekeldused.
Kuna Mortiusele alluvad Tõe rüütlid olid tapetud retkijate poolt, siis läks tal vaja uusi vägesid ja retkijad tundusid olevat sobilikud koos kahe viimase ihukaitsjaga(Tipp von Täpenstern ja Täpp von Tipenstern) läks ta retkijate jutule. Mortius pidi ju leidma kolm ruuni või need hävitama, et saaks süüdata ruunialtari, mis andnuks talle piiramatu väe. Retkijad (kelle käes oli üks ruun) olid nõus tingimusel, et tapetakse karu, kes oli nende ravitseja toonelaradadele saatma. Kuid ainus oda oli karu poolt röövitud. Nii läksid Mortius ja ta kaks ustavat saatjat rääkima karu ja maagidega, kellega koos oli ka Kaarna vanem Kult ja Nugilise vanem Culle. Culle aga teatas, et lahkugu Tõe igaveseks ajaks Nugiliselt ja teatas, et ta on tagasi lükanud Tõe usu. Tõetooni ordumehed naersid ja palusid Mortiuselt luba lüüa puruks matside vägi. Mortius keelas. Tulemuseks oli, et üks Tõe patrull löödi karu poolt mättasse. Samal hetkel saabusid kohale Tõe abiväed kaugelt lõunast, kus peeti võitlust Maaorduga.
Mortius kutsus karu kahevõitlusele. Karu saavutas võidu ja retkijad koos Tõe rüütlitega asusid rünnakule(vahepeal oli Turmakoll sepistanud uue oda) ühelt poolt ja võlurid koos uskmatutega teiselt poolt. Lahingu lõpuks lehvis kõrgel mäeotsas Tõe lipp, mis oli saanud võidu. Mortius raviti ja Culle võeti vangi(kuni Tõiv ta vabastas). Vahepeal olid aga naised lastega Kuldi juhtimisel põgenenud laante rüppe. Retkijad läksid laagrisse mäe otsa ja ellujäänud võlurid ja Nugilised tagasi Jooru linna. Pärast seda aga lahkusid retkijad ja suundusid Sad-Ami linna, et osa võtta iga aastasest suurlaadast. Mortius tapeti ühe ta oma mehe poolt. Vanapagan jooksis mööda maad ja hävitas kõik ruunid.

Mööda metsi astus Carlos von Kvissenthal, son na Hugebort von Higercount Kvissenthal, Ordermaster Tõetonica Nordica. Tema järel sammusid ta eliitseimad väed: Anchobari linnarüütlid. Ta oli saanud oma maagilt teate, kuidas leida ruunialtarit ja nüüd ta liikus sinna suunas. Peagi jõudis ta lagendikule, kus vasakutkätt sillerdas vesi ja keset lagendiku oli madal altar. Kvissenthal laskus selle ette põlvili ja süütas selle küünlad. Tõusis tuul, värises maa ja linnud taevas pistsid lendu. Kostus läbilõikav naer ja altari tagant ilmus olevus.
"Tänan, et te mind vabastasite 400 aastasest vangistusest! Lõpuks saan ma viia lõpule selle, mida ma ei ole veel lõpetada jõudnud. Tänutäheks teile võtan ma teid järgmisesse maailma kaasa!" olevus tõstis käed ja kõik rüütlid koos Kvissenthaliga kukkusid maha, karjusid ja tõmblesid valust. Siis nad vaikisid ja tõusid korraga üles. Nende silmades helkis punane leek ja nad olid sama mustad kui öö- nad olid Tontrüütlid.
Parajasti istus Culle oma linnuses ja puhus juttu karu ja Kaarna vanem Kuldiga. Linnuses oli ka võlurid ja kaunis Lembi, kes oli päestetud Tõetoonide käest. Järsku tõusis tuul ja taevas läks pimedaks. Metsast astus välja must mees, kel olid peas sarved ja ta näost peegeldus raevu ja viha. Ta naeris oma kurjakuulutavat naeru ja tema järel astusid välja metsast rida sõdalasi, kes meenutasid pigem tonte kui inimloomi. Kõik haarasid relvad, kuigi nad ei teadnud, mida siit oodata:kas sõda või läbirääkimisi.
"Hävitage alustuseks see linn! Rünnake!"hüüdis olevus ja must laine liikus linna peale. Ründajad ei suutnud alguses suurt kahju teha. Vaenlase juht manas tuult, mis ometi jõuetult linnusemüürilt tagasi põrkusid. Lõpuks Lendas linnusesse hõbedane kera, mille järel sellest hakkas imenduma niivõrd hirmsat udu, mis halvas mõtte ja täitis meeled hirmuga. Kõik linnuses olijad pagesid kiiruga linnusest välja metsapoole. Tontrüütlid asusid rünnakule, kuid kutsuti tagasi ja hakati rüüstama Jooru linna.
Põgenikud jõudsid metsa, kus oli hiiuhaud ja kutsusid kõik korraga hiidu appi:"Hiid, tõuse üles sõda maal". Nii nad hüüdsid kolm korda ja maavärina saatel tõusiski hiid maaalt välja. Vägilane ees ja teised järel asuti uuesti rünnakule.
Lahingukeerises polnud märgata midagi peale sähvivate relvade. Hiid keerutas keset lahingut, raiudes kord siia kord sinna. Tema kõrval keerutas relva ka Culle ja endine tõetoon. Väed sähvisid siin ja seal, purustades rivisid ja hukutades sõdalasi. Järsku langes Culle kõrval põrmu rüütelvend ja peagi tundis ka Culle, kuidas teras läbistas ta jalad ja ta kukkus maha. Veel nägi ta kuidas langes hiid ja kuidas Tontrüütlid sammusid üle maa. Ta suri ja läks Toonelasse.