Ma ootaks siinkohal küll kellegi pädevama isiku statistika ära, sest ka laagris liikus palju erinevaid andmeid nii langenute kui partisanide arvu kohta. See aga vastab tõele küll, et garnisoni langenute arv 0 oli ja 0'ks ka jäi.
Isiklikke muljeid:
Huvitav oli. Laagrisse läksin vaatama, et 'mis värk on?'. Tsiviil nagu ma olen, ja mitte-vishna takkaotsa, kes sõjaväelisest korraldusest üldjuhul midagi ei tea. Sain teada, mis värk on. Ja hunniku nippe kirjutasin kõrva taha, kuidas teinekord mängul hoida olukorda natukenegi kontrolli all, nii et kusagil garnisonis oleks tõesti garnison, aga mitte 'affikari'
Kirun põlvevigastust, mis selle tambi peale end järjest rohkem tunda andis, ning ei võimaldanud päris kõigest osa võtta, aga igatahes sai end pidevalt füüsiliselt ja vaimselt proovile pandud, ning ilmselt endale jälle üht koma teist ära tõestatud.
Üldmulje: üritus oli toredam, kui arvasin.
Suured ja palavad tänud oma grupile (SINISED!) - teiega võib teinekordki luurele minna, poisid! Ja pidu panna
Ning ilmselt mäletavad kõik Sinised veel pikka aega Rõžikut, kes meie vapper pealik oli. Mees, kes inspireeris, tegi kõik, mis vaja, ja rohkemgi, hoidis meie moraali nii üleval, et ilmselt ei oleks ka 200 pealise armee ründamine meie grupile probleem olnud, ning kelle eest me oleks läinud läbi 'tule, vee ja solgitorude'. Ilmselt vähemalt enda ja Daleiose kohta võin öelda, et pealiku vastu tekkis tõsine armastus.
(Ja kõige selle pärast sai ka Rõžikule korraldatud see pisike triumviraat aka kilbil linnusesse kandmine.)
Vahva oli, tänud kõigile, kelle teene see kuskiltpoolt on.
Parimat,
Die
PS. Mu vene keel muutub järjest paremaks.