Dragon.ee foorum

Olen vist esimene kojujõudja, kes kirjutada viitsib.

Mäng oli väga tore, olen ise väga rahul ja tänan ka GM'e, kes selle kõik toredaks tegid.

Cerberose ja orkide poolt tehtud kollitamine oli päris huvitav, aga minu jaoks üks parimaid hetki oli see, kui Cerberos ilmus kuhugi kõrgemale kohale ja sihtis kõiki külaelanikke noolega, ise väga kuri välja nähes. Sellel hetkel tõesti lendas kõik mänguväline mõte peast välja ja hakkasin päriselt ka kartma.

Lõbus oli ka see, kui mult pandi pihta mu loitsuraamat, loitsud ja alkeemiakomponendid, mida müüsin ja üritati ka muid asju pihta panna, kuid enam IG asju kotis polnud.

Deemon oli ka väga efektne ja tore ja hästi välja mängitud.

Toimus ka kole palju sidumist, nii et mul oli pärast probleeme sidemete tagasi saamisega, kuid see oli ainult väike probleem.

Meeldejäävad olid ka kõrtsiinimesed, eriti see kuidas me kõrtsijuhatajatega vorstijuppide pärast kaklesime.

Jutt tuli imelik ja segane, põhjuseks kerge larpipohmakas ja kohutavalt valutavad jalad.

Hoarmurath
(ehk õpetaja Linnea, kes küll kedagi õpetada ei saanud.)

Tõeliselt lahe mäng oli. Suures tänud kõikidele GMidele ja kaasmängijatele. Nii paljust oleks rääkida, kuid eks räägiks siis mulle eredamatena tundunust:

Telepaatide küla. Päris tore on peale pikka rännakut jõuda mingisugusesse tundmatusse külla ja saada teada, et seda asustavad telepaadid. Hetkeks võttis ikka mõtlema küll. Aga kuna Everardil midagi telepaatide vastu polnud, siis polnud tal ka midagi seal külas viibimise vastu. Jätame välja vaid fakti, et kui on külatäis inimesi, kes võivad su mõtteid lugeda ilma et sa seda ise teaksid, see võtab ikka kõhedaks küll ja eks väike mõttelugemine tehti mulle ka...

Bran. Öelge, milline on tõenäosus, et ühte paika ja samal ajahetkel satuvad kaks poolhaldjast varjukoolkonna maagi. Igastahes tore ja kasulik oli koos liigelda ja uusi loitse õppida.

von Darkwood. Ei oska kohe midagi muud öelda, tõeline paladin.

Cerberos. Cerberose ootamatu ilmumine külla oli ikka päris ehmatav, leidsin end ootamatult kusagile tahapoole kadumast ning loitsuraamatut ja mana välja korjamas ja eks hiljemgi eelistasin hoida kusagile kaugemale, v.a. seekord kui ma talle Öö loitsu tegin. Igastahes, kuna see ei mõjunud siis ma otsustasin pigem tema pilgu alt kaduda.

Nö magic shop. Päris uus kogemus oli käia loitsudega äritsemas. Ehk siis sina saad need loitsud ja meie saame need. Ning mitte ühtegi münti ei pidanud me kulutama. Aga päris tore oli ka larpil midagi sellit kohata.

Teadmiste oskus. Päris tore on teada pisut rohkem kui teised

Ja veel paljut muud...

Kummardusega, teie Everard Nightfall, poolhaldjas ja maag.

Ork oli lahe olla.
Sai piisavalt kollitatud ja põgenetud.

Sellest oli kahju, et kõrts kakskorda ärakustutati/üles ehitati. Me panime selle kaks korda põlema
Cerberosega oli lahe ringi tuiata .

Väga lahe mäng oli!
Jään järge ootama...

Tänud!

Kummardused korraldajatele.

Here follow the memories of Bran, the ShadowMage

Mu leitud mõõk võetakse ja asetatakse kujundile. Kõlab kärgatus ja pimestav välk. Tunnen kiiret liikumist. Kaotan tasakaalu tunde. Silmad hakkavad ümbritsevaga harjuma kuid näen vaid rohelist udu. Kõrvad jooksevad ikka veel kõmakast vett kuid peale selle st tuleneva pinina ei kuule ma mdagi. Veider.

Liikumine lõpeb ja leian end kõvemalt pinnaselt. Ei olnud kukkumist. Maapind lihtsalt tekkis jalge alla. Udu püsib, niisamuti ka vaikus. Kuulen vaid oma kaaslaste hääli. Ilmselt otsustati mööda teed edasi minna. Ja nõnda hakkamegi liikuma. Mõtteis kirun maagilisi transpordi viisi. Veelgi enam muretsesin teemal meie asukoht. Me võime viibida kus iganes. Lollid võitlejad. Kas nad tõesti ei mõtle?

Liigume. Olen endiselt veidi kurnatud. Saabusime ju külmast siia sooja ja see ei avalda mulle head mõju. Rääkimata sellest et vahetult enne seda oli mul teine maagiline reis selle mõõga järele.. Proovin nendega sammu pidada. Raskustega püsin neil kannul, kuid ilma tempo aeglustamiseta grupi kannul püsida ei suuda.

Liider jääb veidi maha ja küsib midagi.. Vastan talle ja nõuan oma relva ragasi. Ta kõhkleb veidi ja küsib, kas ma sellega ka midagi teha oskan. Püüan veenda, et saan hakkama. Eks see tule ikka kasuks. Algab mäkketõus. Ümbrusest hakkab objekte ilmuma. Udu hajub.

Eespoolt kostab lärm. Orkid. Haldjase veri minus tuksatab. Räpased kollid. Kas neid leidub isegi siin maailmas. Järgneb mure. Kas neid on siin palju? Lärm saab läbi, orkid tapetud. Nojah.. Need orkid näivad valvavat midagi.. Või siis kedagi? Laipu otsitakse läbi, kui midagi ei leita. Koopast kostab mingi lärm. Keegi ikkagi olla seal kinni.

Kohapeale on ära eksinud keegi rajaleidja. Räägib ümbrusest. Lähedal on veel orke, terve laager. YRCH! Samas head uudised olid ka. Natuke kaugemal olla ka inimeste laager. Sinna peaks kiiresti jõudma. Liigun koopa poole, et sisse vaadata. Enne vaatan siiski koopasuu ees olevat kogu. Miski helgib kaelast.. Ja ennäe. Võti! Võtan selle ja lähen koopasse. Keegi on aheldatud lakke. Toimub mingi muukimine, kuid see ei näi õnnestuvat. Pakun neile lahkelt võtit

Raksatus. Välja jookseb mingi olend ja liigub metsa. Ei saa täpselt aru mis see olla võiks. Nojah, igatahes tähtsamatki teha. Gaspone on vigastatud. Taamalt koostab kriiskeid.Kamp liigub sinna. Nojah. Mis mul ülem jääb. Peab ka. Igume kiiruga üle välja puude poole. Arvan kuulvat relvade tärinat, aga kindel olla ei saa.

Laagripaik. Avanev vaatepilt on kohutav. Igalpool on laibad. Või ehk oleks täpsem võita, et igalpool on vaid laiba jäänused. Maa nõretab verest. Okserefleks õnnestus tagasi hoida. Hämmastav. Mis võiks midagi sellist teha? Ja nii kiiresti. Kuulsime neid ju ennemalt. Arabša teeb ettepaneku külla minna. Nõusolek on kiire tulema. Kesk haisvaid orki laipu ei ole just minu ettekujutus heast päevast. Noh, muidugi hea seegi et nad surnud on.

Meie minnes hakkab ka muu grupp liikuma. Surnute jäänused kogutakse laagri keskele ja pannakse põlema. No sellest lehast mis sealt tuleb ei saa aastate jooksul lahti. Kiirustame.

Põõsas kostab krabistamist. Võitlejate grupp seljataga kiirustab ette ja piirab põõsa ümber. Seal on sees mingid sisisevad tüübid. Otsivad kedagi tarka. Olen lägedal ja küsin mida nad tahavad. Koju. No võtku järjekorda. Neilegi tehakse ettepanek külla minna. Vist nõustusid. Igatahes küsime meie Arabšaga täpsemaid juhiseid külla minekuks. Need saanud teeme kiiruga muinekut, sest koletise varjupaigast tahetakse ka krematoorium teha.. Miks nad siis juba lihtsalt metsa põlema ei pane.

Külla minek on üsna sündmustevaene. Räägin oma kaaslasega elu mõttest ja kohast kust ta pärit on. Mingi koht nimega Lut Gholen mere ääres kesk liiva. Kõlab uhkelt.. Neil olla isegi torud reovee jaoks. Ok aga kuhu need sealt edasi lähevad. Aegamööda jõuavad ka kaaslased järele.

Küla. Asub kuristiku serval. Õõvastav. Aga vähemalt inimesed. Leiame araablasega tee kõrtsi. Seal hulk rahvast. Väga seltskondlik ka. Kukutakse kõigepealt hoorasid pakkuma. Neil vist ei ole palju külastajaid. Algab tavaline Küsimuste/vastuste voor. Kui familjaarsed. Küsisin küla nime kuhu olen sattunud. Üldine hämmeldus. Saan erinevaid versioone alates Tristramist kuni Telepaatide külani. Go figure. Nojah. Lahkun kõrtsist, Arabša jääb kuskile.

Kohtun teise poolhaldjaga. Maag, nagu hiljem selgus, tutvustas end mulle. Nimeks Everard Nightfall. Suhtlesime üksteisega, Selgus et ka tema on varjumaag. Hmm. Millised on võimalused, et külla ei kusagi satub üheaegselt 2 poolhaldjast varjumaagi. Suhtlesime külas ja elust lootuses saada rohkem infot, kohast kus ma olen. Üsna lootusetu ettevõtmine. Ta sama loll kui mina. Tagasi kõrtsi. Seal jagatakse süüa.

Pärast lõuna või õhtusööki (huvitav, mis päeva aeg praegu on?) Kutsus 1 kena neiu mind eemale metsa. Mu kaaslase kutsus teine eemale. Irvitan vaiklselt omaette. Veel hoori? Jalutame natuke aega metsas ja neiu pöördub ja vaatab mulle otsa. (OG: Mõtete lugemine) seejärel naeratab ja hakkab külla tagasi minema. Heh? Küsin miks ta mind siia üldse välja vedas? Ta tahtis mind vaid näha. Veider rahvas.

Räägin oma uue kaaslase maagiga. Arutame paiga üle ja kahtlustame et tegu on telepaatidega. Siis äkki sajab taevast mulle peale hulk teavet. (Og: Külavanem skanneerib mõtteid). Selgub et oleme lahti lasknuud mingi koletise ja orkid kelled me tapsime olid tegelikult kohalike sõbrad. Ups..

Tükk aega igavat arutelu ja vähest tegevust.

Meie grupi telepaat, kes otsustas külast lahkuda. Ilmselgelt oli see viga. Kutsutakse maage ravima. Vabandan, ja tunnistan et ma ei oska seda, Samas teeksin seda rõõmuga, kui keegi näitaks mulle ette vastava loitsu. Ja haavatu kõrvalt tõusebki keegi õpetaja, kes väidab, et tema seda oskab, kuid ka raha tahab. Alustame kaasmaagiga veenmist, et inimese elu nimel vast õpetaks ka meile. No lõpukis nõustus. Ka loitsu vahetamisega. Meie õpetame teda ja tema meid. 3 loitsu tasuta ja ülejäänute eest maksame. Nojah. Ma ostsin 1 loitsu, 3 kirjutasin maha ja 1 vehkisin niisama sisse.. Oih, kuidas see küll juhtus. Igatahes olen palju targem nüüd.


Liigume mingi müstilise Sumiseva Kivi poole. See pidavat barjääre üleval hoidma. Teel saame taas kokku trolliga ja vana tuttava nõiaga. Õudukas. Kas ta tuli ka läbi.. Ja kust ta need veidrad kollid hankis. Igatahes ei midagi huvitavat. Liigume edasi koopa poole.

Kõlama hakkab mingit suminat. Ok. Sel kivuil on ilmselt mingid probleemid.. Või on kusagil väga suur mesilase pesa. Vahepeal olen teada saanud, et see kes kivi Purustab, see sureb. Kahtlustan et see võiks olla mingi kaitseloits. Või sügav ebasusk. Jõuame koopasuule.Ja tegelased hakkavad alla ronima. Taamalt hakkavad tulema ka nõid ja tema trollid. Hüüan seda alla teistelegi ja terve armee on kohe tagasi maapinnal. Nõid väita et temagi tulnud kivi kaema. Nojah. Eks me siis lännu kõi koos.

Suures koopas oligi Must Kivi. See sumises. Puutuda keegi ei tahtnud, peale nõia, ehki tema kartis niisamuti. Ta katsus kivi ja mõmises. Seejärel tõusis püsti ning jalutas lihtsalt minema. Üleüldine otsustusvõimetus. Lõpuks lähenen mina sellele. Teen ettepaneku proovida kivi kaitseloitsu maha võtta. Ehki süda veidi väriseb lasun loitsu .

Kriise mu peas paneks mu pea plahvatama. See hüüab “Mitte veel! Minge tagasi külla, sest see on ohus”. Paiskun tagasi ja löön pea vastu seina. –Tuled kustu-.

Keegi raputab mind ja tulen tasapisi tagasi teadvusele. Ilge peavalu – lööge mind uuesti uimaseks. Ent mõte kakkab liikuma ja palun kiiresti külla tagasi pöörduda. Vastasel juhul ei ole kivi lõhkumisel mõtet, kuna ei ole kedagi keda vabastada. Kõhlevad. Mis teil inimestel viga on!! Tahate päästa neid või mitte!! Lähevadki klla tagasi. Niisamuti ka mina.

Külas. Toimub nõupidamine. Väidan, et külavanemal, kui vanimal kohalikul on tähtsat infot. Ma vaid eeldasin seda, aga noh. Seega läheme koos meie teise maagiga. But Alas, teel sinna läheb teadvus jalutuskäigule. Näen õudusunenähu venna surmast aga siis see hajub. (og: need sisisevad tüübid võtsid need kuidagi ära.) ja teadvus saabub. Ärkan, olen segaduses, ent lähen ikkagi külavanema juurde. Kuid rääkida õieti ei jõuagi, kui mingi orkirisu maja tagant (või pigem üle maja) välja hüppab ja külavanemat pussitab, ning seejärel minema jookseb. Tõstan lärmi.

Vahepeal on aga on teine maag sisse läinud ja kasti varastanud. On kahtlused, kas seda tasuks võtta või mitte. No igatahes saabuvad teised ka. Külavanem ärkab ja saab kreepsu nähes, et naine hoiab tema armast kirstu. Seda haarates käsib ta meil lahkuda. Ei lähe vaid palume endiselt abi. Käsib lahkuda. Ei lähe ikka. Mitte ennem, kui abi saame. Aga ei saa. No põrgu sellega.

Kõmakas. Deemon saabus. Koguneme alla kuulama mis ta räägib. Käib ja kekkab oma tapmiste ja muu sellisega. Ei kannata välja ja sihin tema suunas loitsu. Ilmselge viga. Deemon mõmiseb midagi ja langen surnult maha.

Jäine tunne läbib keha ja ärkan taas. Uimane ja võdisen. Deemon hängab ikka veel ringi. Suundun külavanema majajuurde mediteerima ja puhkama. Seal hea. Ronin mäele. Külavanem paistab justkui eemal olevat, lihtsalt põrnitseb. Seega röögin teisega (chloe tegelane). Ta küsis mis deemon rääkis, siis jutustasin seda mida kuulsin. Seejärel uuris kuidas ja miks me siin oleme. Andsin ülevaate. Kuidas tulime, nende sõbrad orkid tapsime, Mingi kolli vabadusse lasime, privaatsust hävitame ja üldiselt nende hukule hukule praktilise pitsri pannud. (Og. See on nii masendav et me lausa naersime selle peale). Ja siis mediteerisin.

Ärgates leian kulga rahvast enda ümber. Nõutakse, et külavanem näitaks, mida ta kirstus varjab. Ei taha. Soovuitakse, et ma loitsuga kirstu avada püüaksin. Noks eks ma sooritasinm selle , kuid midagi ei juhtu. Lõpus külavanem murdub ja avab kirstu. Massloits “Näe vaime”.

Me näeme Meest ja naist. Naine kutsub meest endaga. Aga mees ei lähe. Mees tapab naise. Selgub et kummituis on külavanema poeg, keda viimane kinni hoidis. Q/A voor.

Hiljem. Uitan sumiseva kivipoole. Proovin teha sama mida nõid. Panna käed kivile ja saada teada mis juhtub. Kohale jõudes teen seda lendan teistkordselt vastu seina. Leffa teadvus..

Arabša äratab mind raputades. Korraga on kohapeal enamus meie frupist ja nõid ma kaaskonnaga. Mis toimub? Ent juba haarab meie kallis juht mõõha ja lööb kivi...

Ja me hajusime maamunalt. JÄLLE

Niih, üritan siis kah miskit kirja saada.

Kes meie seltskond üldse oli:

mustlasest nõid Koirohi (oma pisukese alkeemia laboriga) - mina

ullikesest pimedusehaldjas Tuuletallaja - Taliesin

imearmas suurte roheliste kõrvadega pool-ork Nette - Liiliatüdruk

isane troll Tölpa, suure nuiaga - Daleios

emane troll Mõhk, suure kondiga ja lapseootel - Dru

veel üks mustlasest nõid (nimi ei meenu) - Nimrodel

ja kõrghaldjast maag (vms) - ??? (ei tea OG nime...)

Suur aitäh teile kõigile ja Zelorile, kes oli imearmas Deemon nagu alati.

Panime laagrit üles, korjasime ja keetsime rohtu, tegime süüa, uurisime ümbrust ja auke, suhtlesime natike ka untsantsakatega (mitte ükski meie grupist ei kannatanud eriti inimesi).

Infot oli käes ja tuli kätte, aga selle rakendamiseks ei jätkunud aega.

Paar põnevamat katset, mis sai tehtud:

* sõime koos ullikesega sisse 3 väga kahtlast segu, saavutades nii immuniteedi mürgi vastu.

* et Nette väga last tahtis, siis üritasime armujoogi abil talle ka meest sebida - esteks kõrghaldjat, kes osutus immuunseks (kurat!) ja siis unenägudemaa-poissi (kes osutus ka immuunseks, kurat! Zel, sa oleks võinud meile siiski vastu tulla). Muuseas sai üritatud ka unenägudemaa tüdrukust Tuuletallajale naist saada.

* tänu unenäorahvale sai ka lõpuks rohkem tegevust kui arusaama, et see neetud küla on täis poolpiduseid ja külavanem näeb välja rohkem zombi kui kummitused . Aga täpselt siis, kui sündmused ometi meite laagri jaoks keerlema hakkasid, ja Koirohi energiaallika abil üritas eriti võimsat unenägu näha ning poissi-tüdrukut tagasi saata (jajah, tean - total failure, jälle...) ning laagrisse jäänud jälle Deemonit välja manada, et nõida ennast tagasi saada, tulid jälle miskid neetud untsantsakad, ja koobas tühjendas end nii mõnestki, k.a meie seltskond, kes seal viibis, ning mäng sai otsa.

Olen väga rahul: kogu oma seltskonnaga, oli kohutavalt mõnus teiega koos mängida, teeme teinekordki Ja tähh Zelorile, kes oli üldiselt alati olemas siis, kui teda vaja oli ja nii edasi

Ei ole rahul: ütlen suhtleliselt sama kui peale Iiri mängu - kogu tegelastele kätteantud potentsiaali juures ei jõua nii väikese ajaühiku juures veeranditki võimalustest lahti mängida, otsi kokku viia jne jne. Isegi kui tegelane oleks hüperaktiivne kõigi rasside ja rahvaste sõbrast sebija, ning päälegi veel hirmus välejalgne. Paraku ja loogiliselt tegelane üldiselt ei ole selline. Info kogumine ja kokkuviimine võtab aega, suhete loomine võtab aega, ja oma ettekirjutatud loo väljamängimine võtab aega. Milleks need keerukad plaanid ja hullult põhjalik eeltöö (respekt selle eest, muuseas, sean teid eeskujuks!), kui loo arenguks aega ei anta? Üks variant on siin tagant lükata, siis on kõik nagu oravad rattas (Iiri mäng) - ja ikka ei jõua. Ja teine variant on võtta asja loomuliku areneva tempoga - ja siis igatahes ei jõua. Meie jaoks lõppes mäng just siis, kui ta korralikult käima läks. Pettumus. Siiras kuradi pettumus.

Igatahes - tänud mängu eest, sain mängida koos parima seltskonnaga ja jään ootama järgmist KAHEPÄEVAST Diablo't. Vot siis näitame, kuidas üks mäng rokkida võib!

Parimat,

Koirohi

Väga lahe oli...Mu esimene LARP ja see jääb mulle veel pikaks ajaks meelde. Parim oli siis kui meie külas reididel käidi 8) ja Gerberos oli ka tasemel

Pildid on ka head

väga tore mäng oli!

Suured tänud GM-idele ja kaasmängijatele.

Alguses mängisin orkipealiku kelle laagrit ründas Koletis, see tegelane lõpetas oma tegutsemise Naro käe läbi. Päris mõnus oli seal lõkkes üksteise otsas põleda

Järgmine tegelane oli Taskuvargast telepaat. Samas pidin ka needma orke amuletti mõju alla. Alles pärast poole sain teada et võin ka külarahvast oma mõju alla võtta. Töötasin siis natuke aega kõrtsis puid tuues ja lõket valvates ning samas ka sealt asju varastades. Samuti suutsin ma mitmeid kordi joosta otse lõksudesse selle tegelasega.

Viimased tegelased olid mõned orkid kes järjest surid, neid viimaseid tegelasi meeldisgi mulle kõige rohkem mängida. Hirmutada, rüüstada, tappa ja ringi hulkuda oli tõeliselt lõbus.

aga küsimus: Kes siis tegelikult külla neid lõkse panid ?

ja mulle küll Cerberos meeldis, väga lahe tegelane

Minu arust mängis No0ne väga hästi oma orki tegelast. Samuti ka Kõrtsi rahvas ning rändurid.

Ainus asi mis küll pärast selgeks sai aga tol hetkel oli jõle segane, oli see kuidas Gaston " ajanihke" ajal liikus ja tappis.

PS: kui mäng lõppes andisin ära kõik mis mulle ei kuulunud peale püksitasku, kuhu polnud lihtsalt meeles vaadata. Suured Vabandused selle pärast omanikele . Aga minu kätte jäid: Kadri antud pesulõks, Ravitseja Frida 1 side ning Ilmselt Idamaalasele ( see kes kandis valgeid riideid ) kuuluv väike pruun nahkkotike, kus see on vist tubakas. Palun võtke ühendust ning ma katsun asjad teile tagastada.

Minu kätte jäi minu mänguraha-kristallid ja unenäorahva kinnisidumiseks antud manaköis (oli vist) / telginöör. Viimase saab omanik endast teadaandmisel võimalusel tagasi. Ja esimesed võin lihtsalt ilusti järgmise Logosevaimude mänguni enese käes hoida. Ei juhtu nendega midagi.