Dragon.ee foorum

Ennast häiris mingi venna oda (kes oli rõõmsasti riietatud halli karvamütsi), mis napilt pöidlast jämedam oli ja mis tõesti väga räige silmatorkamispotentsiaaliga kasutusel oli.

Mitte et meil poleks olnud sellist venda, kes teatas: "Ah, ma ei viitsi sinna manalasse tagasi ronida" ja deklareeris omal AP-d HP-d täis pärast surmasaamist. Näpuga näitama ei hakka, aga vihale ajas küll.

Asjade luutimine oli natuke nõrk reegel, sest kõik abiväed mida raamatu järgi oleks rohkem pidanud olema, olid praktiliselt abitud. Minugi kilp jäi kusagile VG tagalasse, sest pidin varem lahkuma.

-"Kas kas see on lõpp?"
-"Kõik kestab edasi, nemadki ei saa hakkama ilma reliikviata..."

Mhh
tahame küll taolisi mänge veel...
tahame et oleks võrdsem, või korralik kindlus mida kaitsta saaks... (unistused unistused)

aga võrdsema mängu huvides oleks _võibolla_ õigustatud:
limiteerida VG max mängijate arv maksimaalse reganud nonVG mängijate arvuga... kuhu selline piiramine välja viib tsiribiribimm seda teab, aga fakt on see et kuitahes palju og mängijaid me ka ei värbaks VG -sid saab alati veel rohkem kohale tuua "Bernardi Sündroom"...

ja piiramatu arvu mängijatega läheb alla mängu kvaliteet... mis ei ole vist midagi uut...

alternatiiv oleks välja õpetada miski 12 Reegli GM staatusega mängijat käejalakeele ja mille iganes pikenduseks mängujuhtidele...

Aga muidu oli päris mõnus (kerge lohv vabas looduses) ::)

Muide, minumeelest väärib äramärkimist see, et "surematu VG" sündroomiga oli Bernard kõva tööd teinud. (Mis on öelda, et seda ei kohanud, Toim)