Küsimus mängijate suhtes

[Morgan Le Fay]

See puudutab mängijate väljamängimise oskust. Kas teie meelest on tähtsam kui on väga palju inimesi (et oleks korralikud massitseenid ja mitmetsorti tegelasi), kes küll ei oska nii hästi oma tegelasi välja mängida või oleks vähem osavõtjaid,kes samas mängiksid oma osi paremini välja ja mängu tase oleks tõelisem

[Imrahil]

[liiisbet]

Parem olgu vähe, aga häid mängijaid. Kui on palju, aga halvad rollimängurid võib juhtuda, et mängust ei saagi asja... Aga kõige parem variant on siiski palju ja tublsid rollimängijaid
See vaid minu tagasihoidlik arvamus...

[Die]

[Dwar]

[Die]

[Dwar]

[Tamerlan]

Kvaliteedi ja kvantiteedi suhtest teineteisesse võib alati pikalt rääkida.

Minu enese jaoks aga imponeerivad suured rahvamassid. Ja põhjused on täiesti praktilised.

Nagu ülalpool mainitud, on suuri sõdu raske 15 sõdalasega läbi mängida, selliste hulkade juures pole tegemist lahingu, vaid relvastatud kaklusega.

Lisaks on suur rahvahulk selle poolest parem, et kõik ei ole seal ilmtingimata vajalikud tegelased, et väikesele noakangelasele jagub tööd ja mängu üldine kulg sellest ei kannata. Kui on vaja rahva hulka peituda, saab seda ka praktiliselt sooritada, mitte lihtsalt paluda sõpra ette seista.

Kui rahvast on palju, on käimas mitu erinevat mahhinatsiooni ja sahker-mahkerit ning see annab võimaluse igasugustel palganoameestel tööd leida erinevatel pooltel.

Kõrts on tavaliselt siis rahvast täis ja suminat seal ei pea ette kujutama, vaid võib kogeda selle eheduses.

Ja kui võetakse ainult häid mängijaid, siis kus neid katsetatakse ja järele proovitakse? Kui mitte mängul? Kas siis sellisele valitud mängule pääsemiseks peab eelnevalt kursustel käima? Tõenäoliselt oleks selline mäng siis kutsetega.

Minu enese jaoks oli suurim elamus Arnori matus. Ilma massideta poleks see sugugi nii vahva olnud.

Ennast ei tahaks ma pidada nii heaks rollimängijaks, et seda esile tõsta tasuks ja lisaks imponeerivad mulle sellised mängud, kus aeg-ajalt hüüdlauseks on "Verd ja rupskeid!". Ise eelistan mängida lihtsakoelisemaid karaktereid nagu mind tundvad inimesed minda ka tegemas on näinud-- sõjasulane, kooli turvamees jne. Võib-olla on see tingitud mulle tuttavast miljööst.

Alati on neid inimesi, kes eelistavad peene intriigipunumise asemel kõõluseid pingutada ja ilmselt ei peeta neid väga headeks rollimängijateks (ma ise selline) ja LARP annab nende lahingupidamisele sellise olulise asja nagu panus, eellugu jms.

[UL]

[Die]

[Irve]

[osiga]

[Coros]

[Dru]

Eelistan ise väikest ja kampa väga häid rollimängureid. Sest see, mis siis toimuma hakkab on lihtsalt fantastiline- vaata nagu filmi kõrvalt.
piisavalt mooduleid, intriige ja segadust... ja voila

Aga kui kunagi peaks tulema väga suur hulk mängijaid, kes on kõik väga head rollimängurid, sisi.. maitea. väga hea ju
see saab kindlasti vägev olema

[Kristjan Oad]