Dragon.ee foorum

Pilte:




Kiire kommentaar. Pähe löögid polnud mingi probleem, samuti nagu lubatud füüsiline kontakt.

Mängijate vanus oli keskmisest vanem ja väike mürgeldamine oli täitsa mõnus. Annab lahingule kõvasti juurde ja ei võta ohutust oluliselt vähemaks. Sest ega naljalt ei kipu küll virutama kedagi kui tollel on võimalus käed/jalad mõõgaga maha hakkida (mida ta ka kasutab).

LAHINGMÄNGU PÕHJALA-2 KOKKUVÕTE

Mängu alguseks olid Tuulerannal kanda kinnitanud Vanalinnas valitseva Turma Isanda üksused. Mitte küll arvukas, ent Maugi nõidsõdalase poolt hästi korraldatud vahisalk oli hõivanud Tuuleranna majaka ja hoidis kindlalt enda käes ka Verejõe silda Tuulerannale viival teel. Nad oleksid majaka meeleldi hävitanud, ent see seisis kõrgel ning kindlal kivijalamil, mille õhkamiseks oli väge vaid Turma Isandal enesel.

Vaatamata juba saadud kaotustele oli põlispõhjalaste vastupanu visa murduma. Karusaarel redutavad Tuuleranna sissid jätkasid vastupanu vallutajatele, olles sõjajalal nii Maugi, kui ka Surematuid Isandaid teenivate trollidega. Järjekindlalt, ent edutult, üritasid nad majakat vallutada ja seal tuld süüdata. Tuli pidi olema märk ja appikutse nende laevadega merele pagenud hõimlastle, et Tuulerannal on veel omasid elus. Lootus abivägedele merelt oli ainus, mis neile järele oli jäänud.

Karusaarel, kuhu sissid tavatsesid koguneda, elas Karusaare nõid, keda peeti siinkandis vägevaimaks. Kui häda käes või hüva nõu vaja, otsis rahvas abi ikka Karusaare Nõialt. Karusaare targad olid ennustanud Turma tõusmist ja nende sõnad olid kirja pandud Karusaare Ürikusse. Nad ütlesid, et ehkki Turm tõuseb inimeste seast ja inimeste vastu, ning inimesi hukkub selle läbi kõige enam, on see neile siiski vabaduse märk. Iseäranis on ta seda põlispõhjalastele, kes juba aegade koidikust saadik Surematute Isandate ja trollide tagakiusamise all on elanud. Ürik oli kuulunud Tuuleranna Mustale Malevale ja malevlased uskusid selles suurt väge peituvat. Must Malev purustati Turma Isanda poolt Tuuleranna lahingus, kuid enne surma õnnestus malevapealikul Ürik tagasi Karusaare Nõia kätte toimetada. Kuid Karusaare Nõidki ei teadnud, mida sellega peale hakata, sest Must Malev näis olevat viimse meheni hävitatud. Ürik oli sünge ese - sellel oli suur vägi, ent ta tõmbas ligi ka sõda ning surma. Hea meelega oleks nõid loobunud sellest koormast, kuid sisside kätte ei julgenud ta Ürikut anda, kuna nende endigi elu rippus juuksekarva otsas ja nad võinuks Üriku tahtmatult viia otse vaenlase kätte.

Tegelikkuses olid aga mõned Musta Maleva veteranid Tuuleranna lahingu siiski üle elanud. Nad olid põgenenud üle Verejõe Mustmäele ja jõudnud sihitult ringi seigeldes Mustmäe Nõiakoopani. Ka Mustmäe Nõida tunti põlispõhjalaste hulgas, kuid Mustmäel ja selle lähedal asuval Tähejärvel oli rahva seas kuri kuulsus. Need paigad olid sünged ning inimesei tabasid seal kummalised haigused. Isegi trollid ei armastanud siin pikemat aega ühel kohal viibida, ehkki neid sel ajal Mustmäe nõlvadel palju ümber hulkus. Mustmäe Nõid peitis seiklejad trollide eest mõneks ajaks oma koopasse. Kuna nõiad pidasid omavahel sidet neid teenivate vaimude abil, teadis Mustmäe Nõid Karusaare Üriku asukohta. Ta rääkis sellest Musta Maleva seiklejatele ja käskis neil Karusaarele minna ning Ürik Mustmäele tuua. Mustmäe sügavates koobastes oleks see väljaspool ohtu ja vajadusel saaks põlispõhjalased seda tulevikus taas kasutada.

Tee Karusaarele sulegesid aga ühest küljest Maugi sõdalased Verejõe sillal ja teisalt jõlkusid näljaste trollide jõugud ringi kõikjal Tuhande Järve Maal niitudest ja rabadest kuni Mustmäeni välja. Seiklejad pidid võtma ette ränga tee üle Hallmägede, läbi Hallsoo ning üle Tuhande Järve Maa jääväljade ja pooled neist hukkusid sellel rängal teekonnal. Trollid märkasid neid juba enne Hallmägesid ja hakkasid jälitama. Kuna soos ja metsas liikusid trollid inimestest kiiremini, oli seiklejate ainus võimalus pageda Hallmäe nõlvu ja kõrgemaid alasid mööda kuni Verejõe sillani. Nad teadsid, et seal ootab neid Turma Isanda vahisalk, aga see oli ainus võimalus trollide käest pääseda ja parimal juhul oleks trollid ning Maugi mehed omavahel karvupidi kokku läinud. Trollid aga loobusid mägedes jälitamisest ja seiklejad tapeti vihases võitluses Turma Isanda sõjameeste poolt.

Teistel seiklejatel õnnestus pika roostikus ragistamise ja soos sumpamise peale Karusaarele jõuda. Karusaare Nõid andis üriku nende kätte ja algas nõupidamine, mida edasi teha. Seiklejad leidsid, et ainus võimalik tee on seesama jubedus, mida mööda nad olid tulnud. Tuuleranna sissid, kellel oli selge, et üksi nad Maugi vastu ei saa, otsustasid oma jõud seiklejatega liita. Ka Karusaare Nõid läks nendega ühes, ehkki teadmine ütles talle, et oma saart ei näe ta enam kunagi. Üheskoos läbisid põlispõhjalased veel teist korda Hallsoo ja metsikud alad Tuhande Järve Maal ning viisid Üriku Mustmäele, kus Mustmäe Nõid selle kindlasse kohta toimetas.

Mustmäe jalamil hakkasid Verejõe silla ründamist ettevalmistavaid põlispõhjalasi jälitama trollid. Trollid olid jäänud Mustmäe viljatutel ja surnud aladel nälga ning nende seisukord oli muutunud niivõrd haletsusväärseks, et nad sõid juba üksteist. Põlispõhjalased otsustasid trollidele vastu astumise asemel nende eest põgeneda ja rünnata Turma teenreid Verejõe sillal, nagu nad olid kavatsenud.

Ehkki võitlejaid oli mõlemal pool võrdne arv, olid Maugi mehed paremini relvastatud ja hea väljaõppega. Üle poolte põlispõhjalastest löödi sillal maha, surma sai ka vägev Karusaare Nõid. Tõenäoliselt oleks sama saatus tabanud ka ülejäänud põlispõhjalasi, kui nende seljatagant poleks ilmunud trollid, kes saaki jälitades kohale olid jõudnud. Trollide ilmumine katkestas inimeste omavahelise võitluse. Ellujäänud põlispõhjalased pääsesid üle silla ja üheskoos otsustati trollidele vastu astuda. Arvuliselt olid trollid nüüd vähemuses. Nad ei rünnanud silda, vaid piirdusid teisele poole silda jäänud laipade rüüstamise ja nende õgimisega. Nad üritasid muist saaki isegi kaasa vedada, kuid Maug ja allesjäänud põlispõhjalased asusid neile kannule ja trollid pidid liha kohapeal alla kugistama.

Inimesed ajasid trolle taga, kuid nondel olid väledad jalad ning nad pagesid jälitajate eest Tuhande Järve Maale. Nüüd otsustasid jälitajad lahku minna ja trolle kahelt poolt korraga rünnata. Põlispõhjalased pidid minema otse Veteveere peale, Maug oma meestega läks läbi Hallsoo raba. Soos sumamine võttis aga Maugil kaua aega ja põlispõhjalased jõudsid Veteveere jalamile liiga vara. Trollid olid hõivanud ühe kõrgema künka Veteveere kandis. Nad nägid põlispõhjalasi juba kaugelt ja otsustasid rünnata, enne kui teine osa vaenlasi kohale jõuab. Kuna trolle oli rohkem ja neil oli ka parem relvastus, löödi Tuuleranna põlispõhjalaste viimased riismed Veteveere lahingus trollide poolt lõplikult puruks. Kohale jõudes leididsis Maug ja tema mehed eest vaid hüljatud lahinguvälja ja põlispõhjalaste paljaksnäritud kondid.

Trollid olid silmapiirilt kadunud ja Maug kiirustas Tuulerannale tagasi. Sisside vastupanu oli sestsaadik murtud ja ehkki toimus veel mitmeid kokkupõrkeid nii Verejõe sillal, kui ka Tuuleranna majaka all, ei kujutanud nad enesest enam olulist ohtu. Hoopis teine tegu oli aga trollidega, keda inimliha maitse oli tugevaks teinud ja tigedaks ajanud. Mäng lõppes verise lahinguga, milles trollid ründasid Maugi sõdalasi Verejõe sillal. Kuna trollid olid arvulises ülekaalus, tulid nad sellest kokkupõrkest võitjatena väja, Maug ning kõik tema sõdalased tapeti. Hetkeks olid trollid saanud Tuuleranna peremeesteks, kuid ka neist õnnestus väga vähestel sillal toime pandud tapatöö üle elada. Vähesed ellujäänud pidid pöörduma tagasi oma peajõudud juurde Emajõe rabades, kuna aga Vanalinnast oli peagi saabumas arvukas malev Turma Isanda sõdalasi, kes pidid selle maa lõplikult oma valitsuse alla murdma ning hävitama Tuuleranna majaka, et selle valgus enam kunagi põlispõhjalastest meresõitjate teed ei saaks valgustada.

Täname kõiki osalemise eest ja ootame ka teiste leeripealikute kokkuvõtteid ning võitlejate muljeid.

Mäng kestis umbes neli tundi ja osales 18 inimest.
Rohkem infot Põhjala mängude kohta asub Põhjala kodulehel: