Soe tuuleõhk tantsiskleb üle tumeroheliste lehtede, uinutav rohutirtsude siristamine ning sume südasuvi...
Väikesed lapsed jooksevad naerdes lillekimpudega üle heinamaa sinna, kust kostab muusikat...
Terve kuningriik ootab kesksuvist päeva, mil koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt linnusesse, et mitu päeva järjest kuulata muusikuid, tantsida, pidada laata ning muidugi vaadata turniiri.
Kassinurme, kus kõrgub uhke esivanemate kants ning iidsete kuningate hauad, siin toimub ka igaaastane kohus, kus iga vaba mees kuninga ees võib õiglust otsida.
Ka seekord on valitsejat oodata ning teatakse, et nendel päevadel teeb
kuningapoeg, muidugi ülejäänud aadlineidiste kurvastuseks, lõpuks teatavaks, kes on tema väljavalitu.
Laulud räägivad, et see on maa, kus kuningad õilsast soost valitsejad, kus kõige ilusamad emandad ja kõige vapramad rüütlid.
Kuningat tuntakse kui kavala, õiglase mehena, kes viimased 17 pööripäeva on seda maad valitsenud. Tal on kaunis kaasa, kaks poega, kes heade omadustega isale küll alla ei jää ning tütar, kes oma terava keelega kosilaste hulgas tuntud, kuid kes nähtavalt on kuninga silmatera. Kuningatütar hoolitseb ka majapidamise eest, kuni uus kuninganna selle üle võtab.
Kuningaga reisivad kaasa ka tema lähikondlased ning teenrid, vahel isegi ette rutates.
Pidustusele tulevad kokku peale valitseja pere ja kaaskonna, ka ülejäänud ülikud koos kaaskondadega, sõjapealikud, aga ka kaupmehed, muusikud, näitlejad, talupojad, ennustajad, kerjused ning paljud muudki olendid, keda muidu silm ei kohta...
Lisainfo: