Armujoogist päris elus rollimängude kontekstis

[Irve]

Järgneb ülepingutatud laussõim armujoogi aadressil.


Esimest korda nägin armujooki -- kui ma nüüd õigest mäletan -- Helme mängul, kui Hordi pealik Pronto ja tema parem käsi Pokk üksteise embusse sattusid. See tundus natuke ülepakutud, labane ja veidike naljakas.

Hiljem olen näinud armujooki liiga palju ja iga kord tundub see jook minu jaoks tülgastavam kui varem.

Miks?

Sest armujook kombineerib hästi palju pahasid asju korraga. Esiteks teeb ta palju kära kui armunu püüab oma armastusobjekti tähelepanu võita. Selleks, et mitte harras ja siiras tunduda ja end vähegi väärikana tunda tuleb armujook jõhkralt üle mängida, mida üldiselt ka tehakse. Tekiks justkui mingi "sündmus" ja genereerub elevus. See on midagi, mida noorem rollimängija, kes esimest-teist korda armujooki kohtab, suvatseb edasi rääkida. (Vanemad suhtuvad sellesse nagu järjekordsesse laipa: "ah, keegi tapeti ära vää? nojah, normaalne, näe, täna alles kaheksas".) See elevus on ka üks asi, mis ilmselt GMidele antud elementi mängudesse lisades (õigemini kellegi reeglitest kopeerides ja mitte kustutades) tekib. Loo seisukohalt on armujook nagu valestart 100m jooksus: midagi nagu tuleks, aga tegelikult ei muutu midagi ja tüütab ära. Või teisipidi: larbi, kui jutu või kombineeruvate sündmuste jada mõttes on armujook nagu tühi sõlm, mis tõmmates lahti jookseb ja ei kätke endas midagi. Kui paljud siis ikka kasutavad seda diversiooniks? Reeglina läheb selline asi "pulli tegemiseks" nagu see, kui õhtul saavad kõrtsi ees kaks teksastes ja tabardites lontmõõka kokku ja esimene ütleb: "krt, üldse pole madistada saand." "jap, läheme lööme kedagi maha". Jamps.

Teine suurem jama on see, et igasugu paljunemisega seotud asjad on sellised kahtlased asjad, mille jaoks ei ole lõviosal mängijatest tegelikult korralikku käitumisprogrammi olemas. Mõne jaoks on mäng, mõne jaoks on reaalsus, mõne jaoks on arvatavasti mäng ja tegelikult siiski lõppkokkuvõttes reaalsus. Keegi armub ära ja keegi saab haiget ja keegi jälle võibolla leiab ka kedagi. Armujoogist võib inimesel tekkida jamasid, mida tegelikult mängujuhid ei tahaks tekitada. Inimesed saavad kokku kõigis keskkondades, kus nad läbi käivad, aga nad teevad seda ka armujoogi abita, eriti olukorras kus sa "justkui ei ole sina ise". Loomulikult on kõik nad ise, aga siis on kontingent, kes "suudavad päris elu ja mängu eristada". Mingi tasemeni see kehtib, olen nõus, aga kõik tegelikult mõjutab.

Minu point eelmise lõiguga? Igasugune pseudosuhe võib võimenduda situatsiooni, kuhu ei taha. Seepärast olen ise üritanud selliseid olukordi suhteliselt teadlikult nagu tuld karta. Jama on selles, et ei märka ka tegelikult alati.

Kokkuvõtteks: Armujoogil on mängu sisule harva midagi anda peale meeste omavahelise armastuse ja ülemängitud totterlabase iha. Peale selle võib armujook põhjustada kõrvalnähtusid, mille puhul pole arsti poole pöördumisest eriti abi.

Kui teed mängu, siis tee armujook nii, et see toimiks vähem kaootiliselt (st oleks sihtmärgiline ja pigem rituaalne) ja et jook sobituks looga, mitte ei häiriks selle jälgimist.

Tänan tähelepanu eest.

[Dan]

[Irve]

[Curunir]

[Dan]

Irve, kui sa ei saanud veel aru mu suhtumisest armujooki, siis ma olen selliste asjade vastu. Võlts, vuffel ja suht low-life või no-life

Kui mängujuhid tahavad oma mängu teiste kamandamiseks pruuliseid sisse kirjutada, võiks need olla teise nimega.

[hoarmurath]

[Florian]

[Irve]

[DaFakuda]

Senini polnud mul ig armujookidega ühtegi probleemi olnud. Ja isegi ei arvanud, et võiks tekkida. Aga nüüd....

Kujutleb õudusega olukorda, kuidas Jõgevamaa prominendid, noorsoopolitsei ametnik ja Õhtulehe ajakirjanik iga põõsa ja puhma taga teismeliste ig armuelu imiteerivaid puntraid näevad, kes nende poole sirutuvaid pungis silmi märgates karjuvad "Seksime! Seksime!".

[Telc]

[kadikas]

[Ghostwizard]

[Berit]

[Irve]

Iidmaa kujul olev jook on juba midagi sellist, millega peaaegu nõus olla. Ühesõnaga, et kui sisse tuua, siis pigem pigem juba sellisel suunatumal kujul.

Sellegipoolest annaks armujoogi efekti: kellegi poolehoiu või koostöö võitmist saavutada võtmes, kus teismelise mõte ei hakka ühes suunas jooksma.

[Sorontur]