Postitas paljasjalgne 13:00 1. Aug 2006
Unistan larbist, kus ei tunta väljendeid iige ja ooge või vähemasti ei kasutata neid ega nende analooge muul juhul kui äärmisel hädavajadusel ("Mänguväliselt: murdsin jalaluu! Appi!"). Larbist, kus mängijad käituvad vastavalt oma rollile ning saavad maksimaalselt vabalt tegutseda, vajamata igaks pisemaks toimetuseks mängujuhi kohalolu. Larbist, mis on lahe ilma tapmisteta ja lahinguteta ehk teiste sõnadega - rollimängul on kandev osa. Pahatihti juhtub, et kui lahingut ei ole, siis pole larp suure osa mängijate jaoks korda läinud ja nad igavlevad niisama (ja mitte alati omast lollusest, vaid mõnikord ka sellest, et mängu reaalseteks kandvateks sündmusteks ongi relvakonfliktid).
Alice Imedemaal oli larp, mille taolistest jäängi igaveseks unistama. Lisaks tugevale rollimängule, kus terve päeva jooksul kordagi ei kuulnud sõnu iige/ooge ega tulnud pähegi mõtet, et sellised olemas võiksid olla, oli mu lemmik see, et võimalikud vägivallaaktid lahendati kivi-paber-käärid meetodil.
Orkaan Zelda ja tema Hämmastav Konnasadu