Postitas Miriel 14:36 14. Mär 2004
Ta paneb oma käe mu pihale
ja kannab reaalsusest ära.
Ta põletavaid suudlusi ihalen
ja puudutusi ootan väga.
Kuid ta tuleb ainult koos unega,
ta on mu alateadvuse vili.
Uinudes tajun teda tulevat,
kui ta hääletult mu juurde hiilib.
Vaikne ohe mu huulilt kostub,
kui tunnen ta õrna puudutust.
Minu pilk temaga kohtub
ja juba aiman õndsat unustust.
* * *
On nii valge see valgus,
mis mu silmi vägistab.
See on uue päeva algus,
mis mu hinge kägistab.
Ma meeleheitlikult põgenen
päikesekiirte põletuse eest,
nuuksudes pimedust janunen,
sellest mõtlen kui eluandvast veest.
I do not get mad I get even.