Postitas Hellera 18:49 29. Veebr 2004
*loeb Lemmitu ja Krafinna vahel arenenud dialoogi, haarab peast kinni ja tunneb end korraga väga pisikesena*
Kui ma seda luult kirjutasin, siis lihtsalt panin oma mõtteid ritta ja vaatasin, et silpide arv enam-vähem klapiks ja kogu asi minu kõrvadele kenast kõlaks.
-----------------------------------------------------
Luul, mis pesitses pikka aega matavihiku tagakaanel, kuni lõpuks endale saba sai:
-----------------------------------------------------
Minek ehk Agulist lahkumise hümn.
Seisan tühjal tänaval.
Pimedusse langeb udu.
Kass. Istub sel väraval.
Kus eile veel oli kodu.
Painav vaikus ja õudus.
Nii alati olnud on siin.
Pisut kogun veel jõudu.
Ja siis lähen minema siit.
Vaikides läen mööda teed.
Jah. Viimaks sai kõrini mul.
Sellest mõttetust elust, mis kellegi jaoks midagi ei tähendanud...
-----------------------------------------------------
Eks ta pisut kohmakas ole. Koolis kirjutamise asi. Ja minu mitteproffsuse asi.
"Minu jaoks on ta jätkuvalt kehastunud mässulisus." - Märt