Novelloid

[Tähepuu]

[Taliesin]

[Die]

[Tähepuu]

[Die]

[Taliesin]

Niisiis, sobrasin arvutis ja leidsin midagi. Ühesõnaga, minu järjekordse kähkuka - novelloidi.

Aga enne lugu on veel üks asi.
Ma avastasin just, et lugude kirjutamisega kaasneb üks kena privileeg - sa saad neid inimestele pühendada. Niisiis:
Järgneva loo pühendan ma siinse foorumi kõikidele
kirjameestele ja -naistele ja kõikidele teistele, kes kirjutavad või kirjutasid.

Andestus

12.juuni
2:43
Ööl on mustad silmad. See on tõde.
Vale on arvata, nagu oleks Öö silmad tähed või kuu. Kuu on vaid Päeva hädine katse heita oma valgust öhe ja tähed on päevad, mis on nii ammu surnud, et neist on näha vaid kübemed Öö näos.
Öö silmad ja lapsed oleme meie, vampiirid. Vaid meie oleme sündinud Ema Ööst, vaid meie ja mitte keegi muu. Mõned loomad küll elavad ja näevad pimedas, kui nad pole siiski Öö silmad. Nad on Hämariku lapsed, nagu ka kõik teised loomad. Ent kuna Hämarik ja Öö on lähedased, on pimedas elavad loomad meile kallid. Taimed ja inimesed seevastu on Päeva lapsed ja meie vahel on vähe armastust.
Võiks arvata, et seened ja pimedust armastavad taimed on samuti Öö lapsed, aga ei. Seened kuuluvad Aovalgusele, ajale enne koitu, kui maa peal on veel valgust, aga kui Koit, kellel ainsana kõikidest aegadest pole lapsi ega silmi ega lähedasi, pole veel tõusnud.
Koitu me kardame. Koit vihkab öösilmi ja Ema Öö pimedat, musta soojust. Ta toob maailmale näha Päeva, aga ta toob ka hävingu ja surma, mida päev endas kannab.
Ma k ardan Koitu. Ma põgenen tema eest oma pimedasse kirstu, kus ma ei tunne tema põletust. Täna on lõppenud.

15.juuni
2:57
Päeva lapsed tunnevad tuhandeid roimasid, aga meie pole nii koormatud. Päeva lapsed ütlevad, et me oleme kurjad, sest me tapame neid. See on jama. Lõvi tapab gaselli ja sööb ta ja selles pole midagi ebaloomulikku. Pole vaja end koormata mõtetega, kas gasellile see meeldib või mitte. Lõvi pole ju lõppude lõpuks gasell.
Päeva laste arust on veel vale ka see, et me neilt verd varastame. See on algusest lõpuni vale ja jura. Me ei varasta midagi nii labast kui verd. Hingi? – jah. Armastust? – muidugi. Und -? – ikka. Inspiratsiooni? - aga kust mujalt? Need on meie toit, aga mitte mingi hapnikku ja muud jura ringi kandev kude. Veri võib ju küll mõnes mõttes elu olla, aga me eelistame päris elu. Ja selles pole midagi valet. Päeva lapsed mõtlesid välja eraomandi aga see ei tähenda veel, et Öö lapsed seda järgima peaks. Me järgime Ema Öö seadust – see, mida sa võtad, on sinu ja sa ei pea sellepärast süümepiinu tundma. Teine isik pole sina. Sa ei saa kunagi teiseks. Ära vaeva oma pead sellega.
Siiski, üks roim on olemas. Koletu roim.Ja ma sain sellega täna öösel hakkama.
Vennatapp.
See ei tähenda, et meil oleks üks bioloogiline ema.
Ei, see tähendab teist öösilma. Ma tapsin ta küllaltki mõttetu põhjuse pärast. Ma tundsin ühe vastassoost öösilma vastu midagi ja tapsin konkurendi. See polnud eriti arukas, seda pean ma tunnistama. Mul oli oma geenide edasikandmiseks ka teisi võimalusi, aga ma tahtsin parimat. Hariliku loogika järgi pole siin midagi vale, aga meil on ürgne instinkt oma vendi ja õdesid mitte tappa.
Siiski, mis tehtud, see tehtud.

3:03
Öö kohus on kiire, halastamatu ja õiglane nagu giljotiin. Ta mõistis mind süüdi ja minu karistus on kohutav.

Mind mõisteti kõndima valgusesse.
Ma ei palunud armu. Ema Öö ei anna seda. Varsti koidab ja ma suren piineldes.
Siis tundsin ma uuesti endal Ema Öö pilku, kui ta minu karistust täpsustas.
Mind ei mõistetud surma
Minu karistus on veel hullem.
Ema Öö pani mu peale loitsu, et Päeva kiired mulle viga ei saaks teha. Koit suudaks ehk, aga seda vaid paljale nahale, läbi riide tema kiired mind ei võta.
Ema Öö muutis mind inimeseks.

16. juuni

8:42

Ma ärkasin ja tõstsin oma kirstukaane pealt ära. Me magame tõesti kirstudes, aga ma polnud kunagi seda täheldanud. Vampiiride elu on kui lõputu joobnud unenägu, me heidame enne koitu oma kirstudesse ja tõuseme sealt loojangul, seda ise mitte tähele pannes. Nüüd panin ma tähele, et kirst oli küllaltki ebamugav, seal polnud ei patja ega tekke. Ma pean need endale hankima.
Mul on raha, millest end ära elatada. Ma saan seda regulaarselt Ema Öö saadikute kaudu. See näib veider. Maksta asjade eest. Et saada, tuleb midagi ära anda. Väga kummalline. Siiski, kui ma juba inimene olen, tuleb mul ilmselt nende traditsioonidega harjuda.

9:15 Sahvris näib olevat veidike inimeste toitu. Ma ei tea, kuidas seda valmistada, seepärast söön ma mune ja kartuleid toorelt. Ilmselt tuleb mul küpsetamine ära õppida. Järjekordne inimeste veidrus. Hingi ja unesid pole vaja kuumutada, et nad söögiks kõlbaksid. Siiski saan ma neist kõhu täis.


17. juuni

17: 07

Mulle tuli külaline! Ta on noor ja õrn neiu, kes elab minu lossi ligiduses mustlaslaagris ja tema nimi on Magda.Ta väitis, nagu oleks varem minu lossi kohal hõljunud tume vägi, needus, aga täna ja eile olevat needus kadunud. Ta tahtis näha, mis on juhtunud. Ta rääkis kohalikust jutust, et siin lossis elutsevat kohaliku jutu järgi kuri vampiir, kes ristiinimeste verd joob. Neiu oli arvanud, et vampiir oli pruulimas mingit kurja loitsu ja läinud püha vee ja risti abil kurja hävitama. Ent kurja vampiiri asemel oli ta leidnud hoopis võrratu džentelmeni. Minus ta kurja ei näinud. Ta ütles, et ta on ennustaja ja et minus ei näeb ta ainult tumedat minevikku ja heledat olevikku. See rõõmustas teda. Ta arvas, et mina olevat vampiirikütt ja et ma olen ise kurja hävitanud.
Kogu ta jutt oli üks suur jama, alates sellest ristist ja pühast veest, mida me muuseas ei karda, kuni selle vampiiriküti-lolluseni. Ent ma julgustasin teda edasi rääkima. Tema jutus oli teatav võlu, kaunis lumm. Ta oli ise ka kaunis. Ma ei saa aru, mida ma tundsin. See ei saanud olla armastus, sest hoolimata minu muutusest olin ma bioloogiliselt siiski öösilm ja me poleks saanud järglasi anda. Siiski meeldis tüdruk mulle. Mulle näis, et ta võiks rääkida kuitahes igavast asjast, aga mina võiksin kuulata igavesti, mitte kunagi tüdinedes.
Praegu rääkis ta oma vennast, kes oli samuti kunagi siia lossi tulnud, et vampiiri tappa. Ent kuri olevus oli tema venna tapnud. Ta hakkas oma kadunud vennast rääkima ja puhkes siis varsti nutma.
Ma võtsin ta sülle ja kiigutasin ja kussutasin teda nagu last, pomisedes seosetuid lausejuppe, kuni tema nuuksumine järgi jäi. Ma jätsin ta sinnasamasse kiiktooli. Enne uinumist pomises ta veel mingi tänusõna vampiiri surmamise eest.
Saatuse iroonia on vahel väga julm.

18: 16

Ma ei saa sellest aru!
Ma tunnen oma sees, et ma olen toiminud valesti. Ma tean, et ma tapsin tüdruku venna, aga mis siis? Ma olin siis näljane ja pealegi oli ta vaid lihtsalt üks närune inimene.
Mul on tunne, nagu oleksin ma tüdruku usaldust petnud. See on samuti jama. Usaldus ongi petmiseks ja ainult loll usaldab teisi. Miks peaks mind huvitama see, kuidas keegi teine tunneb? Aga huvitab. See tunne surub ennast minu sisse nagu maasse tungiv puujuur. Äkitselt on minus ennast nagu parasiit sisse seadnud mure teiste inimeste pärast.

18. juuni

9: 03

Ma ärkasin. Tüdruk tegi all köögis süüa ja ma suundusin lõhna peale alla.
Ta tervitas mind ja seletas, et tema kohus on vaprale vampiiritapjale kas või üks hommikusöök küpsetada. Panni peal auras sama toit, mida olin söönud üleeile – munad ja kartulid, aga selle erinevusega, et nad polnud toored.
Me sõime suure isuga ja tüdruk vaatas mulle söögi ajal ilusasti silma. Mina üritasin toidule keskenduda, aga tema vahtis mind nagu kuutõbine. No kas siis niimoodi saab korralikult süüa? Ent järsku muutus minu sees midagi ja ma vaatasin talle otsa. Tal olid ilusad silmad. Suured ja pruunid. Need olid täis andumust, aga mina nägin neis vaid süüdistust. Ei, tüdruk ei süüdistanud mind üldsegi, aga just see süütu süüdistuse puudumine oli just kõige kohutavam. Ma läksin näost valgeks ja pomisesin midagi sarnast, et olen haige.
Magda tahtis mind kohe põetama asuda, aga ma veensin teda, et mul on vaja vaid veidike vaikust ja rahu. Samuti soovitasin tal tagasi oma laagrisse minna.
Kiiresti põgenesin ma ühte kaugesse eraldatud ruumi.
Süü voolas minust aina üle ja üle nagu tormine meri, andes vaid üksikuid hingetõmbehetki. Ma tundsin oma südametunnistust mulle kõiki mu ohvreid, keda oli väga suur hulk, meelde tuletamas. Igaüks oli nagu tuleriit, aga Magda vend oli kõige hullem. Ma kukkusin põrandale ja kriipisin ennast küüntega, aga see ei lõppenud.
Seda tähendasgi valguses käimine.
See tähendas südametunnistust. Ma oleksin võinud olla pidevalt oma kõige sügavamas keldris ja ikka oleksin ma käinud valguses. Valgus võib tunududa kaunis, aga ta põletab. Oo, kuidas ta põletab.
Ma palusin põlvili Ema Ööd, et ta mulle andestaks ja laseks mul uuesti pimeduses käia. Aga, nagu talle tavaline on, ei teinud ta mind kuulmagi. Teda polnud minu jaoks otsekui olemas, rääkimata siis mind tagasi oma rüppe võtmisest. Ma hüüdsin tema poole. Ma kisendasin. Ma isegi tõstsin käe ja needsin teda, aga ei midagi. Ainult vaikus.
Ma nutsin. Ma nutsin põlvili selles kambris. Nutsin oma needuse pärast, nutsin Öö julmuse pärast, aga kõige enam nutsin ma kõikide oma ohvrite ja Magda pärast.
Siis tõusin ma püsti ja tegin otsuse.

19 juuni

3: 53

Ma kirjutasin Magdale kirja, kus seletasin, et vampiir oli surres pannud mulle needuse ja et ma suren praegu sellest needusest. Parem on, kui ta kunagi tõde teada ei saa. Las jääb talle mälestus julgest ja toredast vampiirikütist. Tõde teeks talle vaid haiget.

Valgus piinab mind ikka veel. Ma kuulen oma peas oma ohvrite surmakarjeid ja näen nende tühje nägusid, kellelt ma armastust või hinge varastanud olen. Toon kuuldavale oma viimase palve Ema Öö poole, aga nagu ikka, on ta vait. Ta ei päästa mind valguse käest.

4: 01 Ma heidan pilgu kellale ja vaatan silmapiiri. See peaks kohe-kohe juhtuma.
Ma rebin oma särgi eest lahti ja tervitan tõusvat päikest, näol hullumeelne irve.
Koit sarnaneb mõnes mõttes Ööga – ka tema on kiire ja halastamatu. Päikesekiired rebivad mu liha ja vaimu ja mõni sekund kisendan ma piineldes ja tolmustun siis.
Ja siis vajun ma lõplikku pimedusse, mäletades mitte midagi.
Ema Öö on mulle lõppude lõpuks andeks andnud.


(Toomas Kr. 2004)

[Tähepuu]

[Kirves]

[Taliesin]

[Kriku]

Hea looja - kirjandus see kõik siiski ei ole. Väheks jääb. Mõnikord mõeldakse, et lühivorme on lihtsam kirjutada, kuid selleks, et lihtsuse ilu avalduks ning lugejat vapustaks, peab iga sõna ja silp täpselt paigas olema. See nõuab suurt meisterlikkust. Kui lugeja lühikese jutu puhul avastab, et asja mõte talle korda ei lähe, on tema jaoks terve jutt väärtusetu, sest üle ühe mõtte sinna ei mahu... Pikema loo puhul on aga võimalus, et lugejat ükskõikseks jätnud kohast tagapool asi paremaks läheb. Seetõttu on ilmselt pikemat asja kergem nii kirjutada, et see lugejat ükskõikseks ei jätaks.

[Tähepuu]

[Die]

Nende mustad silmad olid nii ilusad.

[Shadow]

Minu meelest siiski väga head lood.

[Irve]