Sophia Memphis'e looming siis

[Yrgnaine]

[Die]

Nagu ma autorile juba kostsin - mulle meeldib. Alliksaarelik.

[SophiaM]

tähh

punk muusika mõju;)

[Ryhkija]

Mulle meeldis Väga änksa

[SophiaM]

Valede Maja

väikeste neidude elud
kingitud
ja ära neetud.
sirutan käe
ja anuvail silmil
tänades
paludes
andke need mulle.

mängivad
ümber, minus
löövad
sees, minus
kõikjal nemad
ja ikka veel minus.

ei taha.
ära.
või tahan?
kas annate
ja jaotate nad mulle?
oh õnne
seda õnne lubage
mulle.

ulun
ja röögin
ja ulun
sedasi ma jäängi
kas aitab ehk?
ja teie,
jah teie,
olete nõnda õelad
ja pilgu viite mujale
ja keerate põsegi, teise.


by Sophia Memphis
19.juuli.2004

[Die]

[SophiaM]

[SophiaM]

[Die]

[SophiaM]

[SophiaM]

Tormilinnu süda

Üks väike neidis, lühike ja kõhn, üks kõver haavapuu ja tormine meri, metsistunud tuul nende ümber ja nende sees.
Ta hoiab kramplikult kinni sest kõverdund puust sel ohtlikult kõmiseval kaljueendil, mille jalami vastu vahune meri põrkub ja tagasi rullub.
Ja välgutorm sülitamas vihaseid vihmapiisku heledale nahale, mille sisemuses ründamas hingetorm vaibuvaid südametukseid.
Murdunud küüned puremas kidura puu kooruvat vaipa. Niutsatused kostumas üle huulte, üle vaikusest ärritunud huulte ja sinu silmad räägivad lugu, lugu Tormilinnust kaunist. Uhkest olendist, kel silmi jätkub vaid selle neiu jaoks. Jah, armastus. Kole ja kohutav armastus. Ja neiu ootab Tormilindu.
Valge, porist mustaks tõmbunud kleidisaba laperdamas ümber väikeste jalge ja löömas valusasti puukese väljaulatuvaid juuri. Teine ohkab, kriiksatab ja oks murdub tuulte õrritavate käte vahele. Leekpunanegi lai pael ümber piha kerib end lahti ja hüüab ja karjub neiu nime.
- Leeli! Leeli! Leeli! L-e-e-l-i! -
Pisarad, nõnda kerged, veeremas üle õhetava põse ja ta suleb silmad, et mitte tunda valu. Ta nutab ja nutab ja lahti laseb puust. Ta kiljatab. Ta kukub.
Surub pihku küüned ja veri voolamas kätel ja veri voolamas kätel. Punane. Nii punane. Ja see tilkumas räbaldunud rohulibledele. Ja hääbumas sealt. Ära.
Ta tõstab pilgu. Taeva. Suur tiibadega olend. Must kassike mustil tiivul. Hõbedaselt kumavais silmis välgatamas tunne. Tunne rõõmust. Leeli, tema väike tüdruk.
Tormilind kräunub. Torm ähvardab purustada tema kandjad ja kassike viskab selga oma pea. Valu sööstmas läbi neiu keha ja puule toetudes ta tõuseb püsti.
- Tormilind, Tormilind! - hüüab ta.
Ja hüppab õhku ja Tormilind püüab ta oma hiiglaslike käppade vahele. Tüdrukuke, kui närtsinud roosinupp, ilusail pisaratetuil silmil paluvalt hõikab Tormilinnu poole.
- Tee lõpp. Ma tahan ära. Siit ära. Kaugele ära. Tule minuga, mu kallis! Lähme! Ära! -
Kiisuke tõuseb. Kohutavate pilvede varju. Ja siis ta sööstab, siis ta sööstab noolena mustava vee poole. Neiuke, suleb taas silmad ja ohates, nad vajuvad sügavustesse. Ja viimasena neist laksuvad lained. Ja jääb haavapuu. Haige ja meeleheites. Ja jäävad lained, pekslemas kaljueendit ja rullumas tagasi…

By Sophia Memphis
19.september.2004

[Die]

Oeh. Natuke selgust tuleks su lugudele kasuks.