Väike vigurlik lohejutt minu klaverilt

[Lee]

Natuke õnne, ehk kinnisvaraarendajast prints

Elas kord ühe tillukeses kuningriigis suure tulemäe jalamil vana ja vaene kuningas. Polnud teisel suurt vara ega rikkust, isegi lossi oli ta koopasuu najale ehitanud, ilmselt selleks, et kahe seina arvelt ehitusmaterjali kokku hoida.

Sellel kuningal oli poeg just naisevõtuikka jõudnud, aga naaberkuningriikide isandad viskasid üksteise juures õhtusöökidel käies kehva kosilase üle mõnuga nalja. "Noh, tütrel saab hea elu olema, pudrupoti alla pole tuld vajagi, küll mägi kütab", ilkus üks. "Põrandaid on ka vähem küürida, koopasuu saab lihtsalt luuaga puhtaks lüüa," irvitas teine. "Kuningriigi ühest servast saab teise serva hõlpsasti meest sööma hõikuda, ilma et peakshäält tõstma!" leiutas kolmas. Nii need naljad ringlesid.

Noor prints tusanes iga päevaga järjest enam ja enam, ning oli naisevõtu suhtes juba kaunikesti lootust kaotamas, kui korraga andis vana kuningas talle kukrutäie kulda ja saatis naaberkuningriiki hobuselaadale, käsuga sealt endale kangelasele vääriline ratsu otsida. Printsil läks meel koheselt rõõmsamaks. Seadiski mehike sammud suurele laadale. Koju naasis prints lumivalge toreda täkuga, kelle lakk ja saba tuules siidiste pilvedena lehvisid.

Naaberkunigriikide kuningad kukkusid jälle irvitama: "Sõidab setukaga treppi ja loodab sellega piigade silmi pimestada," "Kuhu ta sellisega kihutab, oma riigis pole ruumi hobuse selgagi hüppamiseks..."

Vana kunigas kiitis aga poja hobusevaliku vaikse noogutusega heaks, ning viis seejärel printsi lossikeldris asuva lukustatud koopaukse ette ja ulatas talle tillukese hõbedase võtme. "Vaata, pojake, sellest ruumist leiad kõik kangelasele tarviliku. Vaata üle, pane selga, sea end valmis ja tule seejärel minu juurde lossitorni." Nende sõnadega pöördus vana kuningas minekule, prints keeras aga ukse raginaga ukust lahti, ning astus ruumi. Tolmuses koopasopis seisis täiuslikult ilus turvis, koos kõige sinna juurde kuuluvaga, kiivrist kannuste ja taevasinise pika mantlini. Seina äärest avastas prints pika hõbedase, teemantidega kaunistatud mõõga ja kuldseks häilitud kilbi, millele meistri käsi kaunistuseks Püha Jüri ja lohe kujutise oli verminud. Uhkeid asju küllalt imetlenud, proovis vaimustund prints turvist ja mantlit ülle, ning leidis kõik asjad otsekui täpselt enda mõõtude järgi tehtud olevat. Viimaks mõõga vööle riputanud ja kilbi kätte võtnud, kiirustas ta kärsitult isa juurde lossitorni, mille uks talle samuti seniajani suletud oli olnud.

Vana kunigas kutsus poja ukselävelt käeviipega edasi. Prints nägi seinal arvutut hulka peegliraame, milledest paistsid naaber- ja kaugemate riikide printsessid, üks ikka ilusam kui teine.
"Vali, pojake, siit endale meele järgi mõrsja" lausus vana kuningas lahkel häälel.
"Aga kuidas..." alustas prints...
"See jäta juba õnneliku juhuse hooleks. Õnn näitab end üksnes neile, kes teda otsida söandavad."
Prints imetles veidi aega peeglites edvistavaid iludusi, ning osutas siis ühele heledapäisele sinisilmsele iludusele kaugematest, põhjapoolsetest kuningriikidest.
"Selle printsessi naiksin ma meelsasti päevapealt!"
"Proovi siis oma õnne," lausus vana kuningas. "Tarvilised asjad andsin sulle teele kaasa. Edasine sõltub õnnest, julgusest ja osavusest. Asu nüüd teele, poeg, annan sulle oma õnnistuse!"

Prints tõttaski viivitamatult teele. Ratsutas läbi seitsme kuningriigi kuni lõpuks jõudis kaheksandasse, kauni printsessi isale kuululvasse kuningriiki. Teel kunigalinna poole nägi ta enda suureks hämmastuseks jõukaid maid, aga nende maadel elasid üksnes kurvad ja veelgi kurvemad inimesed, kes kahtlevalt tema hõbedast turvist, pikka mõõka ja uhket ratsut piidlesid.

Lõpuks ei pidanud kuningapoja uudishimu enam vastu, ta peatus teeäärses kõrtsis ning usutles tusase ilmega kõrtsmikku.
"Asi ikka selles va lohes," teatas kõrtsmik pika pinnimise peale.
"Lohes?"
"Tuli, va mauk, kuu aja eest meie maadele, rüüstas ja laastas nädalajagu nagu jaksas. Kuninga vapraimadki rüütlid ei suutnud elajale vastu astuda. Lõpuks saatis kuningas lohe juurde saadikud armu paluma. Sõlmiski, reo, kokkuleppe. Pistab nüüd iga päev ühe noore neidise kinni! Seni on piigasid liisu aluse valitud. Pühapäevaks on liisk langenud kuninga enda ainukese tütre peale. Kuningas on lohetapjale lubanud tütre ja pool kuningriiki, aga sellest hoolimata pole kangelast leitud. Ja kui juba printsessi ja poole kunigriigi eest ükski hingeline riskida ei julge, õgib see peletis lõpuks meid kõiki neidistele takkapihta." Kõrtsmik ohkas sügavalt.
"Pühapäevani on veel tervelt kaks päeva. Kui kaugel on siit kuningalinn?" päris prints ettevaatlikult.
"Kui varavalges teele asud, oled homme õhtuks oled kohal."

Nii prints teinudki. Kuningalossi jõudes nägi ta igal pool nutvaid nägusid. Vana kuningas, kuuldes, et võõramaa prints (olgugi puruvaene) tahab ta ainukest tütart surmasuust päästa, tõotas printsile päästmise korral maad ja ilmad kokku. Printsess ise oli veel ilusam kui printsile peeglist vaadates oli paistnud, kuid ahastusse uppumas. Prints meenutas isa õpetussõnu õnnest, julgusest ja osavusest, ning tõotas oma au nimel kuningale ja printsessile, et ta kas tapab lohe või hukkub printsessi päästes.


Koidikul ratsutaski prints, kaunisti ehitud printsess hobuse laudjal, sinine mantel hommikuses tuules uljalt lehvimas, ning koidukiired kilbil peegeldumas, lohe pesapaika.
Tiivuline peletis lendas juba madalal, kõrbenud metsa kohal. Polnudki teine nii hirmuäratav, kui kõrtsmik ja kunigalossi asukad olid kirjeldanud. Pigem paistis selline natuke küürakas ja igerikuvõitu sabaga. Taplesid, mis nad taplesid,lõpuksõ nnestus printsil lohe pea ühe osava mõõgahoobiga maha raiuda.

Printsess, kes võitlust hinge kinni pidades pealt oli vaadanud, langes nüüd printsile kaela, nuttes terve tagasitee lossi kuumi tänupisaraid ja pühkides suudlustega loheleekidest tekkinud nõge tema näolt. Vana kunigas, kelle rõõm oli suur, pidas ausasti oma sõna, ning korraldades koheselt uhked pulmad ja kinkis printsile pool kunigriigist ning raamatukogu veel pealekauba...

Peale pikki mesinädalaid hakkas printsi ometi koduigatsus piinama. Ühel ilusal päeval asuski ta koos oma noorikuga isakodu poole teele. Mida kaugelmale printsessi koduriigist jõuti, seda vähem oli rahvas printsi kangelasteost ja selle läbi teenitud jõukusest kuulnud, ning seda enam pilgati vana kuningat endiselt tema vaesuse pärast, ilkudes et kuningas oli poja hobuse peale viimasedki veeringud ära kulutanud, ning elas nüüd lossis erakuna üksnes paastu ja palve juures. Printsile, kel pool kunignriiki selja taga ja noor kaunis naine kaasas, ei läinud need jutud eriti korda, tema võlgnes oma õnne eest tänu isa kingitustele ja õpetussõnadele, kuid printsessi ilusate kulmude kohale tekkis tee edenedes üha sügavamaid pahameele- ja põlgusekurrukesi.

Ka kõige pikemad teed jõuavad ükskord lõpule, ja nii hakkas noorpaarile ühel ilusal päeval kõrge tulemägi paistma. Peagi tõttas prints kärmesti üle lossiõue, kus isa teda avasüli ootas. Tema noorik vaatas aga kahtlevalt koopasuu ees kügelevat lossikest, mille kaks seina otse kaljule toetusid, ning ohkas raskelt. Luksusega harjunud printsessi jaoks tundus kaasa loss tema kodu tõllakuuristki haletsusväärsemana.

Printsi rõõmu kojujõudmisest varjutas peagi tema ilusa noore kaasa pidev tujutsemine, millele lisandusid mitmed mürgised märkused vana kuninga suutmatuse üle isegi üht tibatillukest riiki valitseda. Ühel päeval lossikeldrist veini tooma minnes avastas printsess aga veinikeldri tagumisest sopikesest pisikese suletud ukse. Ta üritas ust igati avada, aga ükski lossis olev võti ei paistnud lukuauku passivat.

Vanalt kuningalt kambrikese võtit küsima minnes kuulis printsess oma jahmatuseks karmi keeldu ja järsku manitsust kambrike rahule jätta. Aga miline uudishimu kütkes olev naisterahvas, liiatigi veel printsess, on kunagi ühe vanamehe manitsusi kuulda võtnud... Kõigepealt kaebas printsess oma kaasale, et lossison kohti, kuhu teda ei lubata. Prints, keda printsessi kaeblemine oli juba pisut enam kui natuke ära tüütama hakkanud, ning kellele meenus esimesena peeglitega lossitorn, kus ta viimasel ajal üha rohkem aega veetma oli hakanud, teatas hoopistükkis kallile kaasale, et tema isa keelud on alati põhjendatud olnud, ning naine peaks vähem kurtmise ja rohkem majapidamisega tegelema.

Printsess aga ei jätnud jonni. Pika pinnimise ja nurkade taga luuramise peale sai ta lõpuks vana kuninga kammerteenrilt teada, et üks tilluke kuldne võti ripub vana kuninga magamistoas, voodi kohal. Toa uks käib muidu alati lukus, aga kammerteener lubas printsessi pika lunimise, pisarate ja kullatükkidega kukru peale heldides, et ta võib ju magamistoa ukse järgmisel hommikul kogemata lahti unustada.

Nii sündinudki. Printsess ei jätnud head juhust kasutamata, näppas kiiresti võtme, ja tõttas sellega tulistjalu keldri poole. Peale seda hommikut ei nähtud kuningapoja noort ja kaunist kaasat ei lossis ega ülepea kusagil mujal mitte kunagi. Samas ei paistnud prints naisukese kadumise väga sügavalt kurvastavat, leides sagedast tröösti lossitorni peeglisaalis viibimisest.

Ühel päeval, kui prints jälle peeglite ees kaunitare imetles, tuli ka vana kuningas lossitorni.
"Pojake, kas sinu pikkade päevade kurbust leevendaks uus kaasa?"
"Jah, isa, aga sedakorda soovin ma võimatut..."
"Räägi, mu poeg, mida pead sa nii võimatuks?"
"Mulle on hakanud meeldima meie kõige suurema ja võimsama naaberriigi kuninga tumedapäine ja pruunisilme tütar, aga tema juures pole minusugusel kosilasel lootustki..." ohkas prints sügavalt.
"Pojake, sul on ratsu, turvis ja relvad, julgus, ja osavus. Mine ja otsi oma õnne, ehk naeratab ta sulle seegi kord."

Poeg talitaski isa õpetussõnade kohaselt, tõmbas turvise ülle, kinnitas taas mõõga vööle, saduldas hobuse ja ratsutaski naaberkunignriiki. Juba piirivaltade juures nägi ta, kuidas vahideemalt tulise kiiruga tulnud käskjala poolt antud teate peale äkki süngeks tõmbusid, pead raputasid ja vargsi silmist pisaraid pühkisid. Sealsamas kuulis kuningapoeg piirivahtidelt, kuidas üks kuri lohe sedagi kuningriiki laastama on tunud, ning lepituseks ja hävitustöö lõpetamiseks kuningalt printsessi elu nõuab.

Sain ühe lohega toime, tapan hea õnne korral teisegi, mõtles prints endamisi. Naaberkunigriigi muidu õel ja kangesti pilkamishimuline kuningas tunnistas nüüd pisarsilmil printsile, et on tema varasemast vägiteost tegelikult juba kaugematelt naabritelt kuulnud, ning keelitas printsi tema ainukest tütart päästma, lubades lohe tapmise korral talle kohe poole kuningriigist loovutada ning oma tütrega sangariga naita. Mis pidanuks printsile veel meelepärasem olla, kui ta hoobilt nii kauni printessi kui ka seni suure ja jõuka naabri riigist suurema riigi omanikuks saaks.

Nii löödigi kokkuleppe märgiks käed. Järgmisel päeval ratsutas prints, kaunisti ehitud printsess hobuse laudjal, lohe asupaika. Elukas tiirutas juba madalal viljapõllu koha, ning tema tiivad paistsid printsile pisut lühikesevõitu ja kehvapoolsed. Lohe lendas raskelt ja keerulisemate manöövritega oli tal õhus lausa tükk tegemist. Paaril korral pidi va lendmadu peaaegu et kogemata alla prantsatades ise kaela murdma. Tema tapmisega ei olnud printsil tegelikult erilist vaeva, aga et printsessi ees veelgi enam hiilata, tegi ta keerulisemaid ratsamanöövreid, sundides võitluse käigus hobust tarbetult tagajalgadel tantsima, tulist traavi laskma ise sealjuures hirmsasti mõõgaga vehkides, ning muidu ratsugaosavalt lohe ümber tolmu üles keerutades...

Printsessi särasilmse ja joovastava imetluse paistel tagasi ratsutades meenutas ta jälle oma isa õpetussõnu natukesest õnnest ja tundis ennast tõepoolest õnnelikuna.

Pulmad korraldati uhked, printsist sai poole kuningriigi õnnelik omanik ja tema abikaasa ei väsinud oma mehe vahvust ja võitlusoskusi imetlemast ja valjuhäälselt ülistamast. Printsess kinkis kaasale oma elu päästmise eest tänutäheks tema kadunud emale kuulunud uhkeimast uhkeima lossi, kuhu nad printsiga üheskoos õnnelikult elama asusid. Prints kutsus-keelitas küll vana kuningat enese juurde vanaduspäevi veetma kolima, kuid vana kunigas pidas oma vana lossikökatsit armsamaks, ning käis noorpaari juures üksnes pühapäeviti lõunatamas.

Nii nad elasid rahus, üksmeeles ja õnnelikult, kuni printsi auhiilgus lähikaudsete kuningriikide seas aja möödumise tõttu pisut tuhmuma kippus.de Seesuguste kurjade keelte kantud õelate juttude ja inimeste lühikese mälu ning kadeduse peale ei maitsenud printsile enam söök ega jook, ning tema tuju ei parandanud noore nägusa naise imetlus ja naeratused. Suisa süngeks muutus mehike aga peale kaksikutest poegade sündi, mõeldes ilmse kibedusega sellest, kui väikseks tema kunigriik peale poegade vahel poolitamist muutub, ning kui kibedaid päevi tema lapsed sellepärast edaspidi vägevamate naabrite seas nägema peavad.

Järjekordsel ühisel pühapäevasel lõunasöögil kurtis prints oma muret isale, pajatades, kuidas suuremate ja võimsamate naaberkunigriikide kuningad temasse enam piisava lugupidamisega ei suhtuvat... ja mis saavat siis veel ükskord tema poegadest, kellel tema riigist poole pisemad maalapid kätte jäävad.

Isa vangutas üksnes muiates pead ning ei lausunud musta ega valget.

Aasta möödudes kuulis prints, kes vahepeal printsessi isa surma järel terve naaberkuningriigi pärinud oli, et ühes suurematest naaberkuningriikidest taas üks lohe võimust on võtnud... Lubatav printsess teda ennast enam ei huvitanud, küll aga lõi ta naaberkuningaga lohetapmise eest käed poole kunigriigi peale. Lohega võideldes märkas prints, et va tulemadu sedakorda pisut pimedavõitu kipub olema, ning võitlust vaatama tulnud naaberkuninga õukonna meeleheaks näitas ta võitluse vahele mõningaid ratsakunsttükke, mida ta oma tallmeistrilt igavusetunde täites oli õppinud...

Printsi kunigriik kasvas aga peale selle lohe tapmist jällegi üsna piraka tüki võrra.

Edasi pääses pea igal aastal mõnes naaberkunigriigis mõni lohe märatsema. Printsist oli ümberkaudsete maade seas saanud kuulus Kuningas Lohetapja, kes oma riigile järjest enam naaberiikide tükke juurde liitis. Päästetud printsessid koolitati printsi hoolsa ja mõistliku abikaasa poolt usinuse, hoole ja armastusega asehalduriteks, kes tänutäheks enestele õiguse eest ise südame- ja meelepärase abikaasa valida, Kuningas Lohetapja maade ja varade üle arvet pidasid ning usinalt hoolt kandsid.

Iga-pühapäevased lõunasöögid näisid kuninga isale endiselt headmeelt valmistavat kuigi ta juba väga vanaks ja põduraks oli jäänud. Lõpuks ei jõudnud vana kuningas enam poja juurde lõunasöögile sõita. Selle asemel saatis ta Kuningas Lohetapja juurde käskjala, kutsudes poega sedakorda enda tagasihoidlikusse lauda lõunatama. Viidates kehvale kokale ja vanaldasele teenrile palus ta poega sedakorda üksinda, ilma naise-lasteta tema viletsavõitu laua taha söömaajale ilmuda. Kuna Kuningas Lohetapja oma õnne aluseks isa õpetussõnu pidas, et passinud tal nüüdki vastu isa tahet toimida...

Peale vanas lossis toimunud tagasihoidlikku lõunasööki lausus vana kunigas pojale: "Tunnen oma viimset tundi liginevat, seepärast tahan sulle oma varanduse veel enne surma üle anda. Vaata, pojake, seda tillukest kuldset võtit. See avab ukse veinikeldri tagaseinas. Ukse tagant algab trepp, millest alla minnes jõuad tulemäe südamesse. Sinna ära omal vabal tahtel ega ka sunni ähvardusel mitte mingil juhul mine! Hoia üksnes seda võtit hoolega! Kui aga sina ise või sinu pojad natuke õnne vajate, mine tollest turvist hoidnud tolmusest toa tagumisest varjatud sopist algavat käiku pidi mererannani, ava koidukul suurema kuldse võtmega tulemäe merepoolses seinas asuv suur peidetud värav, ning tõtta tagasi vaatamata lossi tagasi. Peale loojangut mine ja pane värav hiljukesi uuesti kinni ja kindlasti võtmega lukku."

Seejärel ulatas isa talle ettevaatlikult raske tolmuse pärgamendirulli. " Vaata, armas poeg, see siin on kõige tähtsam osa minu tagasihoidlikust pärandist. Leping lohede kuningaga, kes meie kunigriigi tulemäge oma inkubaatorina kasutab. Vastutasuks on ta mulle kinkinud lohetuld tõrjuva turvise, mis selle kandjale alati parajaks muutub, lohetapja mõõga ja selle juurde kuuluva Lohevardja kilbi, ning mis kõige olulisem, lubaduse vajadusel kõige nõrgemaid ja hädisemaid lohesid, kes omal jõul tulemäest lahkuda ei suuda vabadusse päästa ja seejärel, et nad lohede sugu inimeste silmis pikalt ei häbistaks, ka surmata. Lepingu all on maagiline kaart, millele osutades väravatest vabastatud lohe viidatud aladele suundub. Hoia seda natukest õnne hoolega, mu poeg” Seda lausunud, heitis vana kunigas lõpuks rahulikult hinge.

Kunigas Lohetapja elab aga aus ja lugupeetuses koos oma pere ja natukese õnnega kuni tänase päevani, kui ta vahepeal ära pole surnud

[Lee]

[Tindome]

[stuart]

[Irve]

[paljasjalgne]

Mina lugesin ka läbi ja üritasin reaalilmaga kõrvutada, otsides autori inspiratsiooniallikat. Kuigi väga suurt vaeva paralleelide otsimisega ei näinud, tunnen, et need on täiesti olemas. Tänu paralleelidele ja klassikalise muinasjutuvormi olemasolule andestan ilusa etteaimatava lõpu.

Kirjutatud piisavalt hästi, st nauditavalt lõpuni loetav, kuigi jah lõpus loetletud maagilise kraami kuhilale oleks kena loo käigus viidata nii, et inimestel selle vastu huvi tekiks. Muidu võib veidi nagu poolikuks jääda see loetelu koht (Nii, praegu juhatati sisse lahedad maagilised asjad, järelikult läheb kohe põnevaks.. misasja... juba lõppeski ära??)

(Et oleks lisaks kiidusõnadele ka veidi konstruktiivset kriitikat.)

[TavalineKääbik]

Minu meelest päris lahe, aga minu meelestki oleks võinud lõppus midagi põnevat juhtuda... Muidu täitsa OK !

[Lee]

Minu jaoks oli lugu kirjutades asja mõte pigem selles, et isegi kui on 2 maailma, tava- ja maagiaMLM, mis kõrvuti üksteises eksisteerivad, teavad seda üksnes Vahid (nagu vana kuningas), elik need, kes seda sidet, teadmist ega maagiat ei kuritarvita. Selles seisnebki kogu elamise kunst. Lugu pajatas eelkõige vanast kuningast, mitte ainult kuulsusjanulisest printsist.

Printsile polnud ju tegelikult äraelamiseks sugugi kogu seda komejanti ja padajanni vaja, tema elu oli egotripp, mida tema isa kunagi ette ei võtnud. Vaevalt, et temast tulevikus väravavahti sai... seega edasi läheks lugu allamäge

[Heart]

Armas Lõpus tekkis nunnu naeratus näole. Paar kohta olid sellised, kus ma silmadega kiirelt üle vurasin, aga mind ilmselt huvitas see lõpp, et noh... mis.
Eriti elavalt kujutasin ma muidugi seda ette, kuidas Prints selle hobese seljas trikke tegi

[Lee]

TULELUUL JA PÄIKSEKUMMARDAJATE VIIMNE KANGELANE

Draakon kummardus ja haaras viimase palukese hammaste vahele. Igatahes oli see söömaaeg midagi uut. Ta nätsutas mõtlikult, keeras pea pahemale viltu ja neelatas. Sellise maitsega polnud ta veel oma pika eluea jooksul varem kokku puutunud. Liha joovastas mingi kõrvalmaiguga, pani valguse silmade eest sähvima ja tekitas mõnusa surina tiibadesse. Soomused võnkusid ja klõbisesid energiatulva all.

Ta oli kutsutud siia pidusöögikohta, oma maailmast, suisa sündsusetul moel ägedalt takka kiirustades. Seda korda mingite päiksekummardajate poolt, kes ühe korraliku draakoni lauakommetest üpris kummaliselt aru olid saanud. Tuleluul norsatas põlglikult. Ilmselt oli nende juures varem käinud vana Kivinägu. Too vennike lausa jumaldas kauni vaate ja jõulise arhitektuuriga söögipaiku. Vana veidrik, kelle koopast väljakihutamine oli olnud Tuleluulu jaoks asstatepikkune orienteerumisoskuse proovilepanek. Selle vägitüki sooritamisest hoolimata võis veel tänapäevalgi selles neetud labürindis aastaid eksida, leidmata ühtegi magamisaset või välisväravat. Õnneks kasutas vana Kivinägu ehitamiseks mitte tavalist asbesti, vaid mingil, ainult talle teadaoleval põhjusel, ülirasket tardunud elavhõbedat. Selle ülessulatamine oli draakoni jaoks käkitegu. Koopas kippus selle tulemusena viimasel ajal ainult koledasti meteoriite läbi laskma, mis omakorda segasid usuriitustele õigeks ajaks kohalejõudmist. Kutsed ei kostnud läbi meteoriidirahe selgesti Tuleluulu söögisaali.

Sel korral oli signaal olnud tavalisest veelgi segasem, nood jaburad preestrid ei jaganud täpselt oma kohta aegruumis, ning nende palvelaulus jagatavad juhtnöörid olid navigeerimise seisukohalt enam kui eksitavad. Kord juba terve loitsu jäljele sattunud, juhtis Tuleluulu preestrite veendumuse andunud higilõhn, mis segunes pühade õlide aroomiga, tunduvalt paremini kui nende loitsudes peituv taevakaardi vilets ja ebatäpne selgitus.

Tuleluul lasi end mõnusalt platvormil röötsakile. Tütarlaps oli söödud, preestrid laiali pagenud, nüüd oli tal aega uuest toidulisandist täit mõnu tunda...

* * *
“Ma võitlen sinuga!” hüüdis noormees ja kattis perekonnavappi kandva, servadest räsitud ja üldiselt kulunud moega kilbiga nii hästi-halvasti kui sai oma pikka kiitsakavõitu keha. Päikesekiir peegeldus korraks tuhmilt tema kehvasti läikimahõõrutud kiivril ja mattus siis koidest pisut puretud suletutti.
Milleks?” küsis Tuleluul hiljutisest söömaajast rammestunud häälel platvormile jäetud iidsest pronksist krissiga peenelt hambaid torkides.
Ma tulin siia selleks, et sind tappa! Sa laastad meie linna, õgid meie kauneimaid neide ja nüüd küsid veel milleks?“ Nooruki hääl värises vihast vaata et kõveminigi kui tema kondised põlved, mis vastu pisut roostekarva turvist klobisedes tema rõngassärgi kergelt tilisema panid.
Draakon krimpsutas otsaesist. Tema näole ilmus äärmiselt hämmeldunud ilme, ning tulekuma tema silmades moodustanuks tillukesi küsimärke, kui draakon teadnuks midagi sellise inimkirjas oleva sümboli olemasolust.
Ummm. Te ju kutsute mind, ” poetas ta tasakesi, otsekui iseendalt aru pärides.. „Ma ei oskaks teie kutseteta maailmaruumigi läbida.“
Ta vaatas noorukile avala pilguga otsa.
Noormehe otsaesine tõmbus kiivri all higiseks: „Sa, te... meie... meie kutsume... Sind?” Sõnade lõpus tõusis tema hääl kõrgeks falsetikriiskeks, ja katkes lõppeva häälemurde tuhmi äkilisusega
Nojah,” selgitas Tuleluul tagasihoidlikult. “Teie preestrid korraldavad riituse. Minu jaoks vahel väga ebasobival ajal, muide...“ ta rehmas kergelt soomuselise käpaga. “Mind kutsutakse ja ma pean tulema. Usu, mind, meteoriidisajuga ei taha ükski korralik draakon välja lennata. Ja igal planeedisüsteemil on oma tüütud komeedid, mille sõiduplaane meie ametiühing kohe kindlasti ei jaga...“
Ta ohkas. „Meie töö, kulla poiss, ei ole üksnes maiuspalade pugimine. Sellele eelneb aastaid väljaõpet. Lisaks veel alaline rivaalide vaheline olelusvõitlus koobaste ja paremate söögikohtade nimel... Ja nüüd veel sina...“ ta nuhutas korraks õhku, „Damaskuse terasest valmistet ja kolmanda kandja higi järele haiseva mõõgaga, hirmust ja vihast lehkav, end ise täiesti toidukõlbmatuks muutnud mees, tuled ja ähvardad mind tappa? Ütle mulle, miks sa seda teed ja ma ütlen sulle, kuidas saab mind surmata!“
„Sa laastad meie riigi! Ükski korralik ja üllast soost rüütel ei saa sellist asja taluda!“
Nooruk tõstis mõõga kõrgele päikesevalgusse.
„Tulin, et esitada oma au nimel sulle väljakutse ja võidelda sinuga elu ja surma peale! Kaitse ennast!“
Draakon tõi kuuldavale allasurutud röötsatuse. Tema suust välja sööstnud leek, olgugi et seda hoolega summutada üritati, pani sangarihakatise kiiresti selg ees paar sammu taganema
„Oota! Ära torma, ma täidan enne oma lubaduse. Sa ju ütlesid, miks peaksid sa mu enda arvates hävitama. Ütlen nüüd sulle kuidas seda teha. Tule mulle lähemale, et saaksin sulle õpetuse kõrva sosistada.“
Poiss piidles draakonit kahtlustavalt. “On see mingi uus alatus, milleks kõik lohed võimelised on?”
Tuleluul vangutas pead. "Inimsugu on kummaline. Kord usuvad nad ülikergesti ilmvõimatut, seejärel aga umbusaldavad täiesti asjatult tõde. Olge ometi pisut järjepidevamad...
Ta ohkas, mattudes hetkeks aurupilve, mis sisisedes hajus... Ta tõstis pidulikult parema, aurust veidi niiske käpa. “Ma luban sulle, et räägin tõtt. Ilma igasuguse kavaluse ja alatuseta. Peale seda võid sa mu tappa.“
Noormees põrnitses nähtava umbusuga Tuleluulule otsa. Vana draakon vaatas vastu. Tema pilgus särav punaka tule valgus kahvatus ja muutus päikseheledaks. Niisuguste siiraste silmadega vaatavad oma esimesel suvel päikselisse maailma väga väikesed lapsed...
Nooruk astus ikka veel kõheldes lohe kõrvale. Draakon painutas oma pikka graatsilist kaela, ning talitsedes tuld sosistas noorukile midagi ägedalt kõrva. Noormehe silmad vajusid pärani. Varsti järgnes neile ka suu. Ta seisis ning põrnitses jupp aega midagi nägemata kaugusse. Siis hakkasid mõtted aegamisi ta näkku tagasi kogunema, suu sulgus. Ta neelatas, pööras pead ja vaatas lohele pikalt otsa.
- „Tappa kõik preestrid???“ Ta vangutas uskumatult pead: “Sa ei tea, mida sa räägid. Meie elu põhinebki usul, sellel, mida räägivad preestrid. Nemad teenivad Jumalat, kes nende kaudu meie kõiki tegemisi õiglaselt juhib...”

Amps.

* * *
Kloostriruumides sahisesid aga veel sadu aastaid sajad suled, jutustades püha Jüri uskumatult südikast heitlusest va õevase lohemaoga ...