Uued tuuled
Postitatud: 0:27 9. Nov 2007Revolutsioon
Õel naeratus näol tõuseb väike punasesse kapuutsi peidetud pea. Sellest peast käib korraga läbi palju mõtteid. Peamiselt on läbivaks mõtteks kirglik rõõm. Rõõm kättemaksu üle. Rõõm selle üle, et lõpuks ometi on üks nende seast tõusnud. Et lõpuks ometi on näidatud, et see rass pole mitte ainult arulage töötõug, vaid ka nemad soovivad vabadust.
Kaua. Liiga kaua on nad on nad olnud alamad. Liiga kaua on nad talunud pilkeid ja täitnud käsku. Nad on pidanud alati naeratama. Ka siis, kui sisimas põles juba vihkamisetuli. Nad pidid tegema head nägu mängu juures, mis nende jaoks oli juba liiga pikka aega hullem, kui lihtsalt halb.
Kuid nüüd. Kuid nüüd on asi muutunud. Nüüd on üks nende seast näidanud, et nende rassi ei saa niisamalihtsalt alla suruda. Kaua küpses see plaan tema peas. Kaua kogus ta selle teostamiseks julgust, aga siis juhtus see, mis andis talle midagi palju paremat, kui julgus. Juhtus midagi, millest süttis tema sisemuses vihane ning kiiret kättemaksu nõudev leek. Kui ta kuulis, et järjekordne tema rassi esindaja - seekord talle üks kõige armsamaid üldse - on langenud lõksu, mis oli seatud üles otse ta tööpostile ja millest pole pääsu.
Sellest aitas. Ja nüüd ongi meie kangelane saatanliku näoga tõusmas oma kättemaksuobjeki kohalt. Mööda tema lõuga tilgub midagi alla. Midagi punast. Või on see must. Jah. Juba niikaugele on ta läinud oma kättemaksuga. Juba nii meeleheitele on ta viidud, et ta ei põrku kättemaksu nimel tagasi ka kõige suurema kuriteo ees. Ta tõmbab keelega üle huulte ja naerab julmalt. Siis kohendab ta kapuutsi ja pöördub minekule. Tema selja taha jääb lebama mingi tume kogu. Justkui tühi kest lebab see vaikses hämaruses.
Hommikul, kui päike tõuseb, tuleb üks laps selle kogu juurde. Kohale jõudes valgub üle ta näo hirm. Läbi õrna lumesaju paistvad päiksekiired valgustavad aknalauda, millel lebab kommipaber vaid mõne üksiku šokolaadise riismega.
Õel naeratus näol tõuseb väike punasesse kapuutsi peidetud pea. Sellest peast käib korraga läbi palju mõtteid. Peamiselt on läbivaks mõtteks kirglik rõõm. Rõõm kättemaksu üle. Rõõm selle üle, et lõpuks ometi on üks nende seast tõusnud. Et lõpuks ometi on näidatud, et see rass pole mitte ainult arulage töötõug, vaid ka nemad soovivad vabadust.
Kaua. Liiga kaua on nad on nad olnud alamad. Liiga kaua on nad talunud pilkeid ja täitnud käsku. Nad on pidanud alati naeratama. Ka siis, kui sisimas põles juba vihkamisetuli. Nad pidid tegema head nägu mängu juures, mis nende jaoks oli juba liiga pikka aega hullem, kui lihtsalt halb.
Kuid nüüd. Kuid nüüd on asi muutunud. Nüüd on üks nende seast näidanud, et nende rassi ei saa niisamalihtsalt alla suruda. Kaua küpses see plaan tema peas. Kaua kogus ta selle teostamiseks julgust, aga siis juhtus see, mis andis talle midagi palju paremat, kui julgus. Juhtus midagi, millest süttis tema sisemuses vihane ning kiiret kättemaksu nõudev leek. Kui ta kuulis, et järjekordne tema rassi esindaja - seekord talle üks kõige armsamaid üldse - on langenud lõksu, mis oli seatud üles otse ta tööpostile ja millest pole pääsu.
Sellest aitas. Ja nüüd ongi meie kangelane saatanliku näoga tõusmas oma kättemaksuobjeki kohalt. Mööda tema lõuga tilgub midagi alla. Midagi punast. Või on see must. Jah. Juba niikaugele on ta läinud oma kättemaksuga. Juba nii meeleheitele on ta viidud, et ta ei põrku kättemaksu nimel tagasi ka kõige suurema kuriteo ees. Ta tõmbab keelega üle huulte ja naerab julmalt. Siis kohendab ta kapuutsi ja pöördub minekule. Tema selja taha jääb lebama mingi tume kogu. Justkui tühi kest lebab see vaikses hämaruses.
Hommikul, kui päike tõuseb, tuleb üks laps selle kogu juurde. Kohale jõudes valgub üle ta näo hirm. Läbi õrna lumesaju paistvad päiksekiired valgustavad aknalauda, millel lebab kommipaber vaid mõne üksiku šokolaadise riismega.
