Ithilieni luuletusi

[Ithilien]

Lugesin siin kauneid luuletusib ja mõtlesin, et panen ka mõned oma luuletused üles. Teilt aga ootaks arendavat kriitikat.
Neiu surm
Meri põlvini tõusnud tal juba,
kuult anub ta nutmiseks luba.
Oma mured tuulde ta hüüab
ja pisarad matta püüab.

Hingel suremis tahe on suur,
see elu sel tundub kui puur.
Vaim vabalt lennata soovib,
surres noori tiibu see proovib.

Kuu vaatab nukralt alla
ja päästab pisarad valla,
me neidis nii kaunis ja õrn
ning langeb merre ta elutu põrm.

Surma sõnad
Su kirjad tappa tahavad,
Su sõnad haavata suudavad.
Verega märgid sa tähed,
Alla kirjutad Surm.

Kaasa viid mu hinge,
Kehast lahutad vaimu,
Südame kiviks sa muudad,
Mõistus põrgusse mõistad.

Su verised kirjad mind hukutavad,
Su verised sõnad mu tapavad,
Su verine nägu mul viimseks jääb,
näha siin verises ilmas.

Võitlus öös
On mustaks värvund taevas,
tormi oodata on.
Kuid keset vihma ja tuult ta seiseb
ja trotsib tormi mis tulemas on.

Ta kuldsed juuksed lehvivad tuules,
ta silmad valgust täis on,
ta huuled vormivad sõjahüüdu,
ta kätes mõõk nüüd järsku on.

Pimedusest vastane tõuseb,
riietatud musta kui öö ta on.
Ta silmist vihkamist paistab
ja see viha on suurem kui surm.

Mõõk mõõga vihmas leiab,
löök löögil järgneb öös.
Kumbki vastase surma ei leinaks,
kui surm öös tee leidma peaks.

Kumma võitu ma lootma pean.
Kumma eesmärk õilsam on.
Kumb kumma enne tapab.
Kumb surma leiab öös.

[Tinz]

[lemmit]