üks väike jutt.
Postitatud: 22:01 16. Mai 2004[]
Ta avas oma silmad.
Algul ei näinud ta midagi peale oranzi ja pruuni taeva. Peaaaegu otse ta pea kohal oli üks heledam kollane laik, mis paistis järgnevate minutite jooksul veelgi heledamaks tõmbuvat. Ta liigutas oma pead ja märkas et ümberringi on üsna hämar, ning temast veidi eemal asus lõke, mis lisas niigi pruunikasoranzi maailma kollast kuma. Lõkke ümber istus kolm hallikat kogu mässituna tumedatesse ürpidesse. Edasi lamades muutus heledam laik taevas veelgi erksamaks ning hämarus taandus. Veelgi ümbrust uurides sai talle selgeks et ta asub murenenud kivisel pinnal, mis asub eraldatuna pimeduse kohal. Kauguses paistis selliseid platoosid veelgi ja mõnedel neist kumasid samasugused lõkked nagu see, mille kõrval ta praegu lebas. Taas langetas ta pea. Läbi tema pea jooksid paljud segased mõtted. Ta ei suutnud meenutada mitte midagi. Ei seda kes ta on, kus ta on, või isegi mis ta on. Kuid samas ei tekitanud need mõtted temas muret. Ta lebas vaikselt. Kogud lõkke ümber istusid samuti vaikuses.
Viimaks otsustas ta püsti tõusta. Pärast mõningast võitlust tasakaaluhäiretega see ka õnnestus ning ta sai heita ümbruskonnale uue pilgu. Eemal paistsid tõesti kivimoodustised, tornid mis kerkisid all lasuvast pimedusest. Paljudel nendest paistsid lõkete ümber tumedamad kogud, kuid mõned olid ka tühjad ning hämarad. Ta astus mõne sammu lõkkele lähemale ja silmitses istuvaid kogusid lähemalt. Nende nahk paistis isegi lõkkevalguses tuhmi ja hallina, nende näod olid kaetud kortsudega ning väliselt paistsid nad kõik sarnased. Ta tõstis käe et ühele neist viibata ja võpatas siis. Ka tema käsi oli hall. Ta katsus enda nägu ja ehmus selle külmusest. Justkui polekski ta elus. Justkui polekski ta istunud mõne meetri kaugusel soojast lõkkest. Taas läbisid tema pead küsimused, millele ta ei osanud leida vastuseid. Ta proovis uuesti saada kontakti hallide kogudega, kuid neile midagi ütlema asudes taipas ta, et ei oska midagi öelda. Ta suutis küll kuuldavale tuua üksikuid häälikuid, kuid ei suutnud oma mälust leida ühtegi sõna. Segaduses istus ta maha ja üritas peletada oma peas karjuvaid küsimusi.
Mõne aja möödudes märkas ta et hakkab hämarduma. Aeglaselt kuid siiski märgatavalt asus laik taevas tumenema ning altpoolt hakkas kerkima üles pimedus. Ta tõusis taas püsti ja sammus ühe kogu juurde ning puudutas teda õlalt. Sellele ei järgnenud mingit reaktsiooni. Endiselt oli olendi tumedad silmad suunatud lõkkele, mis põles endise heledusega hoolimata sellest et sinna polnud lisatud mingit põletusmaterjali. Polekski ju olnud midagi lisada. Ringi vaadates jõudis ta järeldusele et siin polnud mitte midagi peale tema, lõkke ja kolme vaikiva kogu. Ta istus taas maha. Koos kaduva valgusega tekkis temasse hirm. Hirm millele ta ei osanud seletust leida. Hirm pimeduse, üksinduse ja vaikuse ees. Ta nihutas ennast lõkkele lähemale. Mõne aja pärast oli kogu ümbrus mattunud pimedusse. Tundus et aeg oli seisma jäänud. Ta vaid istus, liikumatult, vaikuses.
Viimaks hakkas taevas taas heledamaks muutuma. Aeglaselt kuid kindlalt voolas valgus tagasi, kuid hoolimata hirmu kadumisest ta ei liigutanud ennast. Ta istus vaikselt koos oma kolme kaaslasega. Varsti asus valgus taas eemalduma kuid sellega ei kaasnenud enam sellist hirmu nagu eelmine kord. Öö möödus aeglaselt. Järgmise pimeduse tulekuga ei kaasnenud enam üldse hirmu, kuid koos hirmuga olid kadunud ka muud tunded. Kadusid ka mõtted. Jäi lihtsalt vaikus ja lõkkevalgus. Taas saabus öö. Taas päev. Mitte midagi ei muutunud. Ta lihtsalt oli. Ilma mingi eesmärgita ta lihtsalt eksisteeris mööduvas ajas. Mõnel ööl kustus kauguses mõni lõke ning järgmisel päeval olid kadunud ka seal istunud kogud. Kuid tema seda ei märganud. Tema jaoks polnud enam olemas midagi. Ta vaid istus mööduvas ajas.
Kuni ühel ööl lõke kustus. Järgmise päeva valgus paljastas vaid tühja kivipinna, mille keskel mustendas jälg lõkkest. Tema jaoks oli mööduv aeg lõppenud.
Taas saabus öö.
