Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
Tema nimi oli Jones ja ta oli üks sellistest, kelle kohta öeldakse „kogukonna tugisammas“. Ta töötas ühes väikeses firmas mingil küllaltki juhtival ametikohal ehkki keegi (peale ilmselt härra Jones’i enda) ei teadnud täpsemalt, mis firmas ja kellena Jones töötas. Jones oli vallaline, lasteta ja umbes viiekümnendates. Tal oli oma vanuse kohta veidike liiga valge habe ja veidike liiga hallid juuksed ja tema vasakus kõrvas polnud kõrvarõngast, ehkki auk selle tarvis oli olemas. Muidu oli Jones täiesti tavaline inimene.
Muidugi, kui välja arvata tõsiasi, et ta oli zombi.
See ei ole päris nii, nagu see kõlab……
Jones hingas. Jones sõi ja eritas jääkaineid. Jonesi süda lõi. Jones polnud usklik, aga ta oli jõulude ajal kirikus käinud ja tal ei hakanud seal paha – ta ei hakanud pühades leekides kõrbema ja needusi hüüdma – tal ei läinud isegi süda pahaks. Tõsi küll, ükskord oli tal jalad pikema seismise tõttu ära surnud ja see oli maru vastik olnud ja pealegi oli preestri jutlus väga igav ja sisutühi olnud, aga seda on juhtunud ka inimestega, kes on rohkem elus kui tema ja pole seetõttu mingi näitaja.
Jones ei olnud näost roheline, välja arvatud siis kui ta merel oli, ta ei ajanud ninast vaklu välja ja tema keha ei olnud pooleldi mädanenud – ümbruskonna inimesed oleksid aru saanud ja niimoodi väljanägemine ei tee sinust ühiskonna tugisammast – sa ei ole lihtsalt piisavalt karismaatiline. Ümbruskonna inimesed ei teadnud seda, et ta zombi on. Või vähemalt mitte ametlikult. (kui on olemas ametlik seadus või blankett inimese zombi-olemise kohta, mis ei olegi väga võimatu) Ütlusele „Tere, minu nimi on Jones, mulle meeldib margikogumine ja kudumine, ma olen sõbralik ja tore inimene, minu uks on alati avatud ja ma loodan, et me saame kõik hästi läbi nagu üks suur tore pere,“ lõppu ei sobi nagu hästi järellisand „ja ma olen zombi“
Jones ei olnud söönud mingisugust kahtlast juurt ja kala. Jonesile ei meeldinud sushi, tema arust maitses see halvasti ja oli lisaks veel ka moraalselt vale ja ta oli kuulnud, et igasuguste juurte söömine võib lõppeda mürgistusega ja veidrate nägemuste nägemisega, häälte kuulmisega, idioodiks muutumisega, UFO de poolt äraröövimisega ja muu sarnase tülinaga.
Jones suutis ületada voolavat vett, aga seda vaid silla abiga. Tal polnud mingit üleloomulikku võimet ja ta ei suutnud inimesi puruks rebida kui paberilehti - see poleks tema seltskondlikule positsioonile kasuks tulnud. Tõsi, ta suutis küll paberilehti rebida puruks kui paberilehti, aga seda ta eriti tihti ei teinud, kuna see oleks viidanud vaimsele ebastabiilsusele ja oli muidu imelik.
Tegelikult oli Jones zombi seetõttu, et ta oli surnud. Oli võimalik, et tal ei olnud sellist asja nagu elan vital ehk elujõud, ent võib-olla ka oli ja üldiselt kuulus see küsimus samasse kategooriasse, kui küsimus mitu inglit mahub tantsima nõelaterale. Muidu käitus Jones täpselt samamoodi nagu kõik teised inimesed.
Seda kuni päevani, mis muutis tema elu.
No hea küll, surma.
See oli olnud sünge novembriõhtu. Ta oli istunud oma kodu lähedal olevas pargis ja toitnud parte saiaga. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kes üksinda pargis konutab või mingeid sulelisi toidab –ta oli ikkagi laip ja kartis aeg-ajalt raisakotkaid.
Igatahes, miksiganes ta seal ka polnud, oli tema kõrvale istunud üks mees. Ka tema oli võtnud taskust saia ja hakkas sellega parte toitma. Paistis aga, et too polnud hästi linnutoitmise põhimõttest aru saanud –ta oli võtnud kaasa kõvakskuivanud ja teravaotsalise saiu ja üritas nendega parte lennult maha võtta. Pardijahiga kaasnesid sellised pominad nagu: „Assa, napilt mööda!“ „Tuul on süüdi!“ ja nii edasi. Linnud protesteerisid otse loomulikult sellise mõnitamise peale ja lahkusid nende eest.
Jones pööras pead ja hakkas võõrast küsivalt vaatama, ent ei jõudnudki selleni. Võõra silmades oli müstiline kuma – või õigemini, ei olnud. Võõra silmad olid täiesti elutuleta ja meenutasid Jonesile väheke tema enda silmi, kui ta mõnikord peeglisse oli vaadanud. Kulus veidi aega, enne kui Jones aru sai, et mees, kes tema kõrval istus, oli sama surnud kui ta ise.
„Te olete surnud?“ küsis ta ja oli ise veidike oma küsimuse üle üllatunud. See polnud just kõige harilikum avalause. Võõraste inimestega suheldes räägiti ilmast ja siis mindi üle tõsisematele jututeemadele. Praegune jututeema oli aga nii tõsine, et võis lõppeda Jonesi hullusärki sidumisega.
Ent võõras ei ehmunud. Ta ei vaadanud Jonesit kummaliselt ja ei leidnud mingit põhjust, nagu oleks ta kodus triikraua seina unustanud, et siis minema kiirustada. Ta vaatas Jonesile sügavalt silma ja ütles siis: „Jah, olen küll. Ja sina oled ka. Ma olen sind jälginud.“
„Ma tean, et ma olen surnud,“ vastas Jones, „Aga miks sa mind jälgid. See on pisut veider käitumine.“ Jones mõtles hetke ja lisas: „Ja miks sa parte saiaga loobid? See on väga veider käitumine.“
„Psst!“ vastas võõras ja tõstis sõrme suule, „Keegi ei tohi meid näha ega kuulda. Isegi mitte pardid. Me ei saa riskida. Inimesed on väga ebatolerantsed. Viimasega meie seast, kellest nad teada said, juhtus õudne asi. Ta… Aga ka siin pole ohutu. Tule meie salajasse ühingusse.“ Võõras poetas visiitkaardi. „Aga ära kaardi peal olevaid andmeid usu, see kõik on pettekas. Tule hoopis järgmine neljapäev Jam Street 4- le ja küsi Jacki. Kui Jack tuleb, küsi temalt Tomi. Kui Tom tuleb, küsi Laurat. Siis saad sa sisse. Peatse nägemiseni.“
Siis tõusis võõras püsti, korjas üles ühe pardi, kelle reaktsioonid polnud piisavalt kiired olnud ja läks oma teed.
Sellest ajast peale Jonesi elu või õigemini surm muutus. Iga teine neljapäev hakkas ta käima kohas, kus zombid koos käisid. Ta oli zombide ühiskonnas populaarne ja tõusis varsti seitsmendasse looži. Ta õppis salatarkusi ja sai teada kogu sellest kurjast, mida inimesed surnute peale välja valasid.
„Ma ütlen, selles on süüdi valitsus,“ ütles Jim (müstiline parditapja novembriööst) „Inimesed ei ole selles süüdi ,et nad kedagi diskrimineerivad. See on nende loomuses. Kunagi olid nendeks neegrid, naised ja hiinlased. Need head ajad on nüüd möödas. – Jim sülitas – Valitsus annab neegritele ja naistele õigusi ja ei luba neid diskrimineerida. Aga seetõttu saame põhilise vasarahoobi just meie, zombid.“
Jim tegi pausi ja hakkas siis mõne minuti pärast uuesti väga vaikselt rääkima: „Mäletad, ma lubasin sulle rääkida sellest, kellest viimasena teada saadi. Nüüd ma räägin. Kuula!
Tema algupärane nimi oli Mihkel Jaakson ja ta elas ühes üsna kauges paigas. Ta oli noor neeger ja elas õnnelikku surma, aga siis hakkas ta tegelema muusikaga. Algul polnud hullu midagi, sest ta ei osanud väga hästi laulda. Aga siis imbus kusagilt välja, et Mihkel on zombi. Ja siis läks kisa-kära lahti. Temast tehti suur staar ja tema nimi muudeti ära. Ja siis hakati teda sundima zombide trikke tegema. Nad käskisid tal valgeks muutuda, sest zombid ei olevat mustad. See asi aeti veel lubjavärviga korda. Aga siis hakkasid nad nõudma, et ta hakkaks oma kontsertide ajal laiali pudenema – noortele lähevat peale. Sellega Mihkel hakkama ei saanud ja seetõttu lõigati tal suure piinamisega nina maha ja kleebiti kleepelindiga näkku tagasi. Talle anti pihku väikesed käärid ja kästi kontserdi ajal kleeplint läbi lõigata.
Noh, ta on praegu väga populaarne, aga teda piinati tükk aega vaid selle pärast, et ta ebasurnu oli. Kas mõistad? “
Jones mõistis. Jones sai aru elusate inimeste vihast. Aga Jones sai ka aru, et selleks, et ebasurnud rahule jäetaks, tuleb inimestes kasvatada teadlikkust. Muidugi ei saanud ta minna tänavale „Olen ebasurnud ja selle üle uhke!“ T-särgiga – inimesed poleks taibanud. Elusad olid vahel väga kitsarinnalised. Aga Jones otsustas alata surnute valgustamisega.
Tema lähikonda oli viimasel ajal kolinud noor mees nimega John Tirwalk. Jones oli tal külas käinud ja ühel külaskäigul oli ta näinud, et John oli zombi. Jones polnud seda maininud, vaid koju läinud ja asja üle järgi mõelnud. Peale seda, kui ta oli Jimiga nõu pidanud, oli ta oma otsuses kindel –Johni tuli valgustada. Ta oli karismaatiline mees ja suudaks ilmselt veel paljusid veenda surnute õiguses elada.
Oli lämbe pühapäeva pärastlõuna ja Tirwalk kastis parajasti muru, kui Jones tema koduväravast sisse astus. Jones tervitas ning asus juttu puhuma. Jones viis teema õudusfilmidele ja mainis varsti teema sees, et nad mõlemad on zombid. John hakkas naerma ja Jones ühines temaga. Jones aimas, milline šokk võis olla teada saada, et sa oled surnud ja ei süüdistanud Johni. Aga ta oli viinud mehe mõtted sellele teemale ja Jones lootis, et varsti hakkab John selle üle mõtlema ja muutub rohkema zombi-altimaks.
Igatahes ütles ta järgmisel nädalal Johnile seda jälle.
„Vana nali,“ märkis John ja hakkas rääkima oma lemmikjäähokimeeskonna kaotusest kohtuniku lolluse tõttu. Ja Jones ei vaielnud talle vastu. Jones võis olla väga kannatlik.
„Kuule, tõesti ei ole enam naljakas,“ ütles Tirwalk järgmisel korral kui Jones talle seda mainis.
„No saa aru, ei ole enam naljakas, mitu korda pean ma sulle seda ütlema,“ ütles John neljas kord. Aga seekord rääkis Jones vastu.
„Ma ei tee nalja,“ ütles ta vaikse, pühaliku naeratusega, „Sa oled tõesti zombi.“
„Ja sina oled tõesti hullumeelne,“ vastas John, „Järgmine kord, kui sa mulle ütled, et ma zombi olen, kutsun ma hulluarsti. Kas saad aru?!“ Nende sõnadega võttis Tirwalk Jonesil rinnust kinni, tõstis ta üles ja raputas teda.
Sel päeval sai Jones aru, et John Tirwalki sõnad enam ei mõjuta. Johnile oli vaja palju kindlamat argumenti ja, ehkki karm, pidi see Johnile tõestama tema zombilikkust.
Ühel neljapäeva hommikul puges ta Johni aiakuuri peitu. Johnil oli kombeks igal neljapäeval aia eest hoolitseda ja järelikult pidi ta siia tulema.
Jones kuulis seda, kuidas Tirwalk reha otsa pikali kukkus. Jones kuulis Tirwalki sõimu. Jones kuulis, kuidas Tirwalk uuesti püsti tõusis ja aiakuuri poole suundus. Ta kuulis, kuidas Tirwalk ukse lahti tegi..
Golfikepp langes neli korda.
Jones haaras Tirwalki õlgadest kinni ja hüüdis talle rõõmsalt: „Näed nüüd, sa ei surnud praegu! Sa oled juba ammu surnud olnud. Näed nüüd! Kui sa oleksid elus olnud, oleksid sa praegu liikumatu ja sa ei hingaks enam. Sa oleksid surnud! Aga kuna sa oled kogu aeg surnud olnud siis..,“
Jones peatus ja tema hääl muutus närviliseks: „Ole nüüd, tõuse püsti. Sa oled kogu aeg surnud olnud. Mis sul nüüd viga on? Lõpeta see lollimängimine!“
Jones muutus vihaseks. Sellega, et elavad nii kitsarinnalised olid, oli ta harjunud. Aga, et kaaszombi niimoodi käitub….
Jones pistis karjuma ja tagus Tirwalki laipa golfikepiga.
„SA OLED ZOMBI!“ karjus Jones ja lõi Tirwalki laipa kepiga. „Sa OLED zombi“ karjus ta ja lõi aina uuesti ja uuesti.
Ta tagus Tirwalki keha seni, kuni Tirwalki naaber – keskealine tüsedapoolne naisterahvas- aiakuuri astus ja Jonesit ja Tirwalki keha vaatama jäi.
Politsei saabus kümne minuti pärast.
Hukkamine toimub kahekümne viiendal mail.
Lõpp
Nonii, nüüd on aeg vabandusteks.
Kõigepealt: vabandan inglise nimede pärast
Teiseks: vabandan sõna "zombi" ja muude amerikanismide pärast
Kolmandaks: Need, kes leiavad, et ebasurnute klubi on Pratchetti idee, võiksid seda
fanfic'ina lugeda ja mind mitte kohtusse kaevata.
JA neljandaks: vabandan selle üle, et lugu üks kähkukas on ja et tema stiil ebaühtlane on
Ja kui te loo mõttest üheselt aru ei saa, siis pole hullu, mina ka ei saa.
