Dragon.ee foorum

Kirjutasin väikese lookese. Eks ta küllaltki selline kähkukas ole, aga kuna ma laisk olen, siis ega ma palju kirjutada ka ei viitsinud. Heatahtlik kriitika on teretulnud.


Tema nimi oli Jones ja ta oli üks sellistest, kelle kohta öeldakse „kogukonna tugisammas“. Ta töötas ühes väikeses firmas mingil küllaltki juhtival ametikohal ehkki keegi (peale ilmselt härra Jones’i enda) ei teadnud täpsemalt, mis firmas ja kellena Jones töötas. Jones oli vallaline, lasteta ja umbes viiekümnendates. Tal oli oma vanuse kohta veidike liiga valge habe ja veidike liiga hallid juuksed ja tema vasakus kõrvas polnud kõrvarõngast, ehkki auk selle tarvis oli olemas. Muidu oli Jones täiesti tavaline inimene.
Muidugi, kui välja arvata tõsiasi, et ta oli zombi.
See ei ole päris nii, nagu see kõlab……
Jones hingas. Jones sõi ja eritas jääkaineid. Jonesi süda lõi. Jones polnud usklik, aga ta oli jõulude ajal kirikus käinud ja tal ei hakanud seal paha – ta ei hakanud pühades leekides kõrbema ja needusi hüüdma – tal ei läinud isegi süda pahaks. Tõsi küll, ükskord oli tal jalad pikema seismise tõttu ära surnud ja see oli maru vastik olnud ja pealegi oli preestri jutlus väga igav ja sisutühi olnud, aga seda on juhtunud ka inimestega, kes on rohkem elus kui tema ja pole seetõttu mingi näitaja.
Jones ei olnud näost roheline, välja arvatud siis kui ta merel oli, ta ei ajanud ninast vaklu välja ja tema keha ei olnud pooleldi mädanenud – ümbruskonna inimesed oleksid aru saanud ja niimoodi väljanägemine ei tee sinust ühiskonna tugisammast – sa ei ole lihtsalt piisavalt karismaatiline. Ümbruskonna inimesed ei teadnud seda, et ta zombi on. Või vähemalt mitte ametlikult. (kui on olemas ametlik seadus või blankett inimese zombi-olemise kohta, mis ei olegi väga võimatu) Ütlusele „Tere, minu nimi on Jones, mulle meeldib margikogumine ja kudumine, ma olen sõbralik ja tore inimene, minu uks on alati avatud ja ma loodan, et me saame kõik hästi läbi nagu üks suur tore pere,“ lõppu ei sobi nagu hästi järellisand „ja ma olen zombi“
Jones ei olnud söönud mingisugust kahtlast juurt ja kala. Jonesile ei meeldinud sushi, tema arust maitses see halvasti ja oli lisaks veel ka moraalselt vale ja ta oli kuulnud, et igasuguste juurte söömine võib lõppeda mürgistusega ja veidrate nägemuste nägemisega, häälte kuulmisega, idioodiks muutumisega, UFO de poolt äraröövimisega ja muu sarnase tülinaga.
Jones suutis ületada voolavat vett, aga seda vaid silla abiga. Tal polnud mingit üleloomulikku võimet ja ta ei suutnud inimesi puruks rebida kui paberilehti - see poleks tema seltskondlikule positsioonile kasuks tulnud. Tõsi, ta suutis küll paberilehti rebida puruks kui paberilehti, aga seda ta eriti tihti ei teinud, kuna see oleks viidanud vaimsele ebastabiilsusele ja oli muidu imelik.
Tegelikult oli Jones zombi seetõttu, et ta oli surnud. Oli võimalik, et tal ei olnud sellist asja nagu elan vital ehk elujõud, ent võib-olla ka oli ja üldiselt kuulus see küsimus samasse kategooriasse, kui küsimus mitu inglit mahub tantsima nõelaterale. Muidu käitus Jones täpselt samamoodi nagu kõik teised inimesed.
Seda kuni päevani, mis muutis tema elu.
No hea küll, surma.
See oli olnud sünge novembriõhtu. Ta oli istunud oma kodu lähedal olevas pargis ja toitnud parte saiaga. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kes üksinda pargis konutab või mingeid sulelisi toidab –ta oli ikkagi laip ja kartis aeg-ajalt raisakotkaid.
Igatahes, miksiganes ta seal ka polnud, oli tema kõrvale istunud üks mees. Ka tema oli võtnud taskust saia ja hakkas sellega parte toitma. Paistis aga, et too polnud hästi linnutoitmise põhimõttest aru saanud –ta oli võtnud kaasa kõvakskuivanud ja teravaotsalise saiu ja üritas nendega parte lennult maha võtta. Pardijahiga kaasnesid sellised pominad nagu: „Assa, napilt mööda!“ „Tuul on süüdi!“ ja nii edasi. Linnud protesteerisid otse loomulikult sellise mõnitamise peale ja lahkusid nende eest.
Jones pööras pead ja hakkas võõrast küsivalt vaatama, ent ei jõudnudki selleni. Võõra silmades oli müstiline kuma – või õigemini, ei olnud. Võõra silmad olid täiesti elutuleta ja meenutasid Jonesile väheke tema enda silmi, kui ta mõnikord peeglisse oli vaadanud. Kulus veidi aega, enne kui Jones aru sai, et mees, kes tema kõrval istus, oli sama surnud kui ta ise.
„Te olete surnud?“ küsis ta ja oli ise veidike oma küsimuse üle üllatunud. See polnud just kõige harilikum avalause. Võõraste inimestega suheldes räägiti ilmast ja siis mindi üle tõsisematele jututeemadele. Praegune jututeema oli aga nii tõsine, et võis lõppeda Jonesi hullusärki sidumisega.
Ent võõras ei ehmunud. Ta ei vaadanud Jonesit kummaliselt ja ei leidnud mingit põhjust, nagu oleks ta kodus triikraua seina unustanud, et siis minema kiirustada. Ta vaatas Jonesile sügavalt silma ja ütles siis: „Jah, olen küll. Ja sina oled ka. Ma olen sind jälginud.“
„Ma tean, et ma olen surnud,“ vastas Jones, „Aga miks sa mind jälgid. See on pisut veider käitumine.“ Jones mõtles hetke ja lisas: „Ja miks sa parte saiaga loobid? See on väga veider käitumine.“
„Psst!“ vastas võõras ja tõstis sõrme suule, „Keegi ei tohi meid näha ega kuulda. Isegi mitte pardid. Me ei saa riskida. Inimesed on väga ebatolerantsed. Viimasega meie seast, kellest nad teada said, juhtus õudne asi. Ta… Aga ka siin pole ohutu. Tule meie salajasse ühingusse.“ Võõras poetas visiitkaardi. „Aga ära kaardi peal olevaid andmeid usu, see kõik on pettekas. Tule hoopis järgmine neljapäev Jam Street 4- le ja küsi Jacki. Kui Jack tuleb, küsi temalt Tomi. Kui Tom tuleb, küsi Laurat. Siis saad sa sisse. Peatse nägemiseni.“
Siis tõusis võõras püsti, korjas üles ühe pardi, kelle reaktsioonid polnud piisavalt kiired olnud ja läks oma teed.
Sellest ajast peale Jonesi elu või õigemini surm muutus. Iga teine neljapäev hakkas ta käima kohas, kus zombid koos käisid. Ta oli zombide ühiskonnas populaarne ja tõusis varsti seitsmendasse looži. Ta õppis salatarkusi ja sai teada kogu sellest kurjast, mida inimesed surnute peale välja valasid.
„Ma ütlen, selles on süüdi valitsus,“ ütles Jim (müstiline parditapja novembriööst) „Inimesed ei ole selles süüdi ,et nad kedagi diskrimineerivad. See on nende loomuses. Kunagi olid nendeks neegrid, naised ja hiinlased. Need head ajad on nüüd möödas. – Jim sülitas – Valitsus annab neegritele ja naistele õigusi ja ei luba neid diskrimineerida. Aga seetõttu saame põhilise vasarahoobi just meie, zombid.“
Jim tegi pausi ja hakkas siis mõne minuti pärast uuesti väga vaikselt rääkima: „Mäletad, ma lubasin sulle rääkida sellest, kellest viimasena teada saadi. Nüüd ma räägin. Kuula!
Tema algupärane nimi oli Mihkel Jaakson ja ta elas ühes üsna kauges paigas. Ta oli noor neeger ja elas õnnelikku surma, aga siis hakkas ta tegelema muusikaga. Algul polnud hullu midagi, sest ta ei osanud väga hästi laulda. Aga siis imbus kusagilt välja, et Mihkel on zombi. Ja siis läks kisa-kära lahti. Temast tehti suur staar ja tema nimi muudeti ära. Ja siis hakati teda sundima zombide trikke tegema. Nad käskisid tal valgeks muutuda, sest zombid ei olevat mustad. See asi aeti veel lubjavärviga korda. Aga siis hakkasid nad nõudma, et ta hakkaks oma kontsertide ajal laiali pudenema – noortele lähevat peale. Sellega Mihkel hakkama ei saanud ja seetõttu lõigati tal suure piinamisega nina maha ja kleebiti kleepelindiga näkku tagasi. Talle anti pihku väikesed käärid ja kästi kontserdi ajal kleeplint läbi lõigata.
Noh, ta on praegu väga populaarne, aga teda piinati tükk aega vaid selle pärast, et ta ebasurnu oli. Kas mõistad? “
Jones mõistis. Jones sai aru elusate inimeste vihast. Aga Jones sai ka aru, et selleks, et ebasurnud rahule jäetaks, tuleb inimestes kasvatada teadlikkust. Muidugi ei saanud ta minna tänavale „Olen ebasurnud ja selle üle uhke!“ T-särgiga – inimesed poleks taibanud. Elusad olid vahel väga kitsarinnalised. Aga Jones otsustas alata surnute valgustamisega.
Tema lähikonda oli viimasel ajal kolinud noor mees nimega John Tirwalk. Jones oli tal külas käinud ja ühel külaskäigul oli ta näinud, et John oli zombi. Jones polnud seda maininud, vaid koju läinud ja asja üle järgi mõelnud. Peale seda, kui ta oli Jimiga nõu pidanud, oli ta oma otsuses kindel –Johni tuli valgustada. Ta oli karismaatiline mees ja suudaks ilmselt veel paljusid veenda surnute õiguses elada.
Oli lämbe pühapäeva pärastlõuna ja Tirwalk kastis parajasti muru, kui Jones tema koduväravast sisse astus. Jones tervitas ning asus juttu puhuma. Jones viis teema õudusfilmidele ja mainis varsti teema sees, et nad mõlemad on zombid. John hakkas naerma ja Jones ühines temaga. Jones aimas, milline šokk võis olla teada saada, et sa oled surnud ja ei süüdistanud Johni. Aga ta oli viinud mehe mõtted sellele teemale ja Jones lootis, et varsti hakkab John selle üle mõtlema ja muutub rohkema zombi-altimaks.
Igatahes ütles ta järgmisel nädalal Johnile seda jälle.
„Vana nali,“ märkis John ja hakkas rääkima oma lemmikjäähokimeeskonna kaotusest kohtuniku lolluse tõttu. Ja Jones ei vaielnud talle vastu. Jones võis olla väga kannatlik.
„Kuule, tõesti ei ole enam naljakas,“ ütles Tirwalk järgmisel korral kui Jones talle seda mainis.
„No saa aru, ei ole enam naljakas, mitu korda pean ma sulle seda ütlema,“ ütles John neljas kord. Aga seekord rääkis Jones vastu.
„Ma ei tee nalja,“ ütles ta vaikse, pühaliku naeratusega, „Sa oled tõesti zombi.“
„Ja sina oled tõesti hullumeelne,“ vastas John, „Järgmine kord, kui sa mulle ütled, et ma zombi olen, kutsun ma hulluarsti. Kas saad aru?!“ Nende sõnadega võttis Tirwalk Jonesil rinnust kinni, tõstis ta üles ja raputas teda.
Sel päeval sai Jones aru, et John Tirwalki sõnad enam ei mõjuta. Johnile oli vaja palju kindlamat argumenti ja, ehkki karm, pidi see Johnile tõestama tema zombilikkust.
Ühel neljapäeva hommikul puges ta Johni aiakuuri peitu. Johnil oli kombeks igal neljapäeval aia eest hoolitseda ja järelikult pidi ta siia tulema.
Jones kuulis seda, kuidas Tirwalk reha otsa pikali kukkus. Jones kuulis Tirwalki sõimu. Jones kuulis, kuidas Tirwalk uuesti püsti tõusis ja aiakuuri poole suundus. Ta kuulis, kuidas Tirwalk ukse lahti tegi..
Golfikepp langes neli korda.
Jones haaras Tirwalki õlgadest kinni ja hüüdis talle rõõmsalt: „Näed nüüd, sa ei surnud praegu! Sa oled juba ammu surnud olnud. Näed nüüd! Kui sa oleksid elus olnud, oleksid sa praegu liikumatu ja sa ei hingaks enam. Sa oleksid surnud! Aga kuna sa oled kogu aeg surnud olnud siis..,“
Jones peatus ja tema hääl muutus närviliseks: „Ole nüüd, tõuse püsti. Sa oled kogu aeg surnud olnud. Mis sul nüüd viga on? Lõpeta see lollimängimine!“
Jones muutus vihaseks. Sellega, et elavad nii kitsarinnalised olid, oli ta harjunud. Aga, et kaaszombi niimoodi käitub….
Jones pistis karjuma ja tagus Tirwalki laipa golfikepiga.
„SA OLED ZOMBI!“ karjus Jones ja lõi Tirwalki laipa kepiga. „Sa OLED zombi“ karjus ta ja lõi aina uuesti ja uuesti.
Ta tagus Tirwalki keha seni, kuni Tirwalki naaber – keskealine tüsedapoolne naisterahvas- aiakuuri astus ja Jonesit ja Tirwalki keha vaatama jäi.
Politsei saabus kümne minuti pärast.

Hukkamine toimub kahekümne viiendal mail.


Lõpp



Nonii, nüüd on aeg vabandusteks.
Kõigepealt: vabandan inglise nimede pärast
Teiseks: vabandan sõna "zombi" ja muude amerikanismide pärast
Kolmandaks: Need, kes leiavad, et ebasurnute klubi on Pratchetti idee, võiksid seda
fanfic'ina lugeda ja mind mitte kohtusse kaevata.
JA neljandaks: vabandan selle üle, et lugu üks kähkukas on ja et tema stiil ebaühtlane on
Ja kui te loo mõttest üheselt aru ei saa, siis pole hullu, mina ka ei saa.

paganasta hea lugu
oskaks ma nii hästi...
tavaliselt ma kipun küllaltki kriitiline olema, aga hetkel ei suuda siin küll midagi halba leida

See oli uvitav... mõnus oli lugeda... tegelikult ma peaks magama minema, aga enne ei lähe kui see postitus on lõppenud...

aaaga... miks see tapja hukatakse... ma tõsiselt kahtlen, kas meest kes end zombiks peab, yldse tõsiselt võetakse... kuid see lisab lõpule vürtsi..

me likes it

hmm mulle ka täitsa meeldis

Grafomaan Taliesin on tagasi tulnud
Jaa, ma olen tagasi, värisege.
Ja tõin kaasa veel ka "opus kähkuka no.2"
Kirjutatud poole lühema ajaga kui "opus kähkukas no.1

Siin ta siis on:

Tormiingel

Oli valge ja tormitu öö.
Sha puhkas. Tal polnud mitte kui midagi teha, jaht oleks teda väsitanud ja juua polnud midagi. Ei, parem oodata, kuni hakkab vihma sadama ja siis… siis hakkab Sha tegutsema. Loomulikult ei teadvustanud Sha seda endale. Tal ei olnud erilist filosoofilist mõttekäiku; ehkki inimkujuline, polnud ta jõudnud evolutsiooniredelil eriti kõrgele ronida – võiks öelda, et ta oli evolutsiooniline jäänuk, ent tema vägi oli liialt võimas, et midagi sellist Sha kohta öelda saaks. Ta oli tormiingel või äikesedžinn, tal oli mitmeid nimesid, ent kummalisel kombel ei teadnud neid ükski inimlaps. Tormiinglid olid jäänud mütoloogiast puutumata; nad olid liialt märkamatud, et lihtsurelikud neid märgata võiksid, millest oli tegelikult kahju, sest nende mittetundmisest oli gothic-horror natuke kaotanud.
Tormis liikusid nad pea sama kiiresti kui üle taevakupli sibavad välgunooled ja muul ajal polnud neid lihtsalt näha. Hallid, nagu nad olid, ei märganud neid ei loomad, linnud ega inimesed. Taimed võib-olla. Taimedel oli piisavalt püsivust, et tajuda tormiingli tiivavarju oma juurte all, kui see maa alt päikeseloojangu eest varju otsis, aga taimed ei saanud oma teadmist mitte mingil kombel mitte kellegagi jagada.
Tormiinglid kartsid päikeseloojangut. Neil oli selle ees ebamaine hirm. Keegi ei teadnud, kas see neid tapab – teised tormiinglid olid peidus ja inimesed ja loomad neid ei näinud, aga oma külmades südametes teadsid nad, et ühe päikesetõusu nägemine tähendab nende eksistentsi lõppu.
Koitis päev. Sha lõpetas korraks puhkamise, et lennata üles, kõrgele pealpool pilvi, et seal koitvat päikest tervitada. Sha ei kartnud päikesetõusu, ei, päike oli ilus ja teda tuli tervitada. Aga siis laskus Sha pilvepiirist allapoole ja maandus kõrgepingeliinipostil, kus paiknes üks mahajäetud varesepesa, millele ta uuesti puhkama lasus. Ta voltis oma laiad hallid tiivad oma pea kohale kokku, kuni Sha’st oli näha vaid tema kõrged halljad tiivad, mis tema pea ja keha kohal troonisid. Kummalisel kombel inimesed seda Sha osalist nähtavust ära ei kasutanud, vaid vaatasid temast otse läbi, nägemata midagi. Sha’ d see ei häirinud. Ta keskendus hoopis muule.
Tuul oli idast.
Tuul kandis endas vihma lõhna.
Vihm kandis endas tormi aimdust.
Lõuna paiku hakkas sadama. Sha voltis oma tiivad laiali ja jõi kogu oma keha pinnaga, lasi niiskusel oma kehasse imbuda ja tõusis õhku. Ta lendas pealpoole pilvi ja jäi ootama.
Varsti oli sadu paisunud äikeseks, taevas kostitas maad heledate välgulöökidele, millele järgnes raksuv mürin, mida oleks võinud pidada maa oigeks taeva löökide all, ent Sha’le oli see midagi muud. Temale oli see signaal ja ta laskus pilvede sisse.
Sha vaatas maapinda ja nägi seal liikumist. Sha fokuseeris pilgu ja nägi, et liikumist põhjustab saju kätte sattunud umbes kahekümnendates keskmist kasvu hallide silmade ja kastanpruunide juustega, mille otsad olid pisut lõhenenud, ja tumedates dressides naine. Sha polnud kunagi riiete mõtet taibanud; need ei häirinud söömist, aga nende mõte oli talle siiani mõistatuseks.

Ta sööstis kiiresti välgulöögikanalis alla-üles, haarates samal ajal naise ja tolle liha lennu pealt ära imedes. Tormiingel naases oma varesepessa, naise skelett nokas, ja tundis end häirituna.
See oli veider. Sha polnud kunagi end häirituna tundnud. Ta oli sel viisil söönud lõpmatul arvul inimesi ja loomi; ta oli söönud ürginimesi, kes ei kandnud isegi riideid, haaranud põlluharijaid otse nende põldudelt, söönud kütte-korilasi ühes nende saagiga, vanu egiptlasi ja kreeklasi; rooma leegionäre, kellest mõni oli suutnud isegi oma mõõga enne surma Sha vastu pöörata. Loomulikult polnud sellest kasu olnud. Sha’d ei saanud miski vigastada, ei koolibri tiivalöök ega rooma gladius, ei automaatrelvad ega termotuumapomm; Sha kartis vaid päikeseloojangu kuma.
Sha purustas naise kondid ja riided tükkideks, mis olid nii tibatillukesed, et koosnesid vaid mõnest üksikust kokkuhaagitud molekulist, ent jättis miskipärast tema kolba alles.
Võib-olla oli asi selles; et ehkki teda oldi mitu korda löögi pealt rünnatud, oli tegu olnud lihaste motoorse refleksiga; keegi neist polnud Sha’d teadvustanud.
Aga naine oli teda teadvustanud. Naine oli teda näinud ja teadnud, mida ta näeb. Ja naine oli teda kartnud. Sha oli naise silmades näinud hetkelist hirmuhelki, mis teda kummaliselt paelus.
Seepärast võttis Sha naise kolba oma käte vahele ja vaatas selle tühjadesse silmakoobastesse, üritades veel näha seal seda, mida ta oli pelga välgulöögi ajal näinud. Ta vaatas naise silmadesse tunde , taibates alles õhtul, et ta ennast varjama peab, sööstes päikeseloojangu ajaks tunnikeseks ühte rebaseurgu.
Kui päike oli loojunud, tõusis Sha uuesti taevasse, naise kolp käte vahel, aina vaadates nendesse sügavaisse silmakoobastesse, milles ta kunagi midagi imelist näinud oli. Ta tõusis pealpoole pilvi, keereldes seal kogu öö.
Koidikuks oli ta naisele nime pannud.
Rfe.
Ta vaatas südamlikult kolpa ja sosistas aeg-ajalt oma hääletu häälega tema nime. Ta ei tervitanud päikest, ta lihtsalt istus ja vaatas. Vaatas tunde. Sel õhtul sadas, mis tähendas seda, et Sha’l ei pruukinud varju otsida, aga ka seda, et Sha võinuks uuesti küttida. Aga ta ei teinud seda. Ta lihtsalt istus oma vanas varesepesas ja vaatas kolpa.
Öö oli lühike.
Sha ei näinud seda, et kuu käigud, mida ta aeg-ajalt vaadanud oli, tõotasid muutust. Ta ei näinud seda, kuidas kuu aeglaselt üle taeva tõusis, et end päikese ette seada. Ta ei näinud, kui kuu päikeseratta peaaegu üleni kattis, mis tähendas päikeseloojangut. Ta ei näinud midagi sellist, ta lihtsalt istus ja vaatas naise pealuud.
Siis kattis kuu täielikult päikese.
Sha tõusis lendu. Ta märkas, et ta ei jaksa enam kolpa hoida. Ta märkas, et ta on nüüd palju väiksem ja et tema tiivad olid mustad. Ja siis unustas kaaren kolba, selle nime ja isegi omaenda nime ning sööstis taeva piirituisse sinisteisse avarustesse ja võttis suuna läände.

Lõpp


Nüüd siis jälle vanad head vabandused:
1)Nagu näha, katsetan ma eri stiilidega. Vabandan.
2)Nagu näha - kähkukas. Vabandan.

Heatahtlik s.t konstruktiivne kriitika on jällegi teretulnud. Aga negatiivset võib ka. Sest äkki eelmine kord kõik sellepärast kiitsidki mind, et ma soovitasin neil heatahtlikult kritiseerida. Seekord ma seda viga ei tee.

Väga head lood mõlemad. Miks sa neid Fantaasia kirjandusvõistlusele ei pakkunud? Ja kas on sul mingeid varusid lauasahtlis?

Fantaasia kirjandusvõistlus???
Kui see on juba läbi, siis on tõenäoline, et ma alustasin mõlema kirjutamist peale selle läbisaamist.
Kui veel kestab, siis ma vist tahaks neid esitada. Ma ju saan neid esitada? Või ei saa enam? Nüüd, kui need on juba foorumis kõigi silmadele näha olnud?
Ja ei, sahtlipõhjas mul veel varusid pole. Need on sellised küllaltki ekspromptid lood. (ehk siis kähkukad)

Kirjandusvõistlus lõppes umbes paari nädala eest. Aga proovi järgmisel aastal. Neil see vist iga-aastane. Päris täpselt ei tea. Foorumis avaldatud lugu vist sinna esitada ei saa - aga sellegipoolest tasuks sul oma eksprompt-jutud kuhugi kokku korjata ja alles hoida. Ei või iial teada, mis elu tuua võib.

Edevuse laat jätkub.

Igatahes: Kuu või paar tagasi oli mingi omaloominguvõistlus koolinoortele (lähed kohale, teema antakse kätte, siis kirjutad 3 tundi) MInu emakeeleõpetaja saatis mu sinna.
Sain teemad kätte, jõllitasin neid tükk aega, siis hakkasin ühel teemal luuletust kirjutama. Ei tulnud välja. Jõllitasin veel. Valisin teise teema. Proovisin sellel ka üht luuletust kirjutada. Ei tulnud välja. Sain aru, et olen si.. ee.. kehv poeet. (esimene tund sai umbes siis läbi. Klassiõde lõpetas oma luuletuse kirjutamise ja läks koju)
Siis tulid mulle pähe umbes sellised mõtted, et mida ma siit üldse otsima tulin. Õudne kriis. Peksin peaga vastu arvutit (hea küll, ei peksnud. Aga oleks võinud) ja otsisin inspiratsiooni. Ja kassanäe, inspiratsioon tuligi.
Mõtlesin veidi ja kirjutasin kolmandal teemal. Seekord siis vahelduseks proosas.

Üleeile sain kätte almanahhi, kus need tööd sees olid. Avastasin, et mina olin oma ala-alarühmas teise koha võitnud. Avastasin ka selle, et hoolimata sellest, et mu klassiõde 16- aastane on, käib ta siiski alles 1a klassis. (nii oli tõesti kirjas)

Igatahes, siin toon ma oma lookese ära. Kuigi pisut liiga melodramaatiline, teen ma seda sõna-sõnalt.

Kui laulmisest paremaks saaks maailm.

Ta laulis. Ta laulis kaunist laulu, mis oli sama vana kui kaljud maa südames või tähed taeva keskel. Ta laulis, tundmata hirmu selle üle, et teda oli välja aetud tema kodust, millest oli järel vaid väike hunnik tuhka, tundmata hirmu selle üle, et tema ümber käis sajandi suurim sõda, tundmata hirmu nälja ja haiguste üle, mis murdsid inimesi tema ümber kui marutõbine lõvi. Ta laulis, olles isegi oma laulu helidest võlutud.
Ja tema laul oli maagilise mõjuga. Inimesed tema ümber pöördusid ja vaatasid teda ning kuulasid tema laulu ja unustasid koleda sõja ja nälja ja haigused ning piinad, mis seisid neil ees, taga, kõrval ja ümber. Nad vaatasid teda nagu ilmaimet ja tema laul oligi see. Tema laul tõi nende südametesse lootust ja usku kõige lootuse ja usus kiuste ja tema laul pani nad tundma elu vägevust ja tema igavest võitu surma üle.
Aga üks inimene vaatas teda ja kuulas tema laulu suure armastuse ja hellusega, pisarad silmis. Ta kartis laulja pärast. Ta teadis, et varsti laulja sureb ja tema laul kustub ja hääbub nagu küünal tuules ja pea on nii, et seal, kus oli laulja, on vaid tühjus ja näib, nagu poleks lauljat kunagi olnudki, jättes järgi vaid sügava, põhjatu valu. Ta teadis ka, et varsti hääbub ka tema, aga see polnud tähtis, polnud oluline. Oluline ja tähtis oli vaid laulja elu ja selle säilimine, hoolimata sellest, et see rippus vaid juuksekarva otsas.
Ent laulja laulis kõige selle surma ja lootusetuse ja pisarate kiuste.
"Äääääääääääää," laulis ta. Ta oli äsja sündinud tugevate kopsudega väike terve laps. Ta oli võitnud surma ja laulis võidulaulu ja sellest laulust paremaks sai maailm.

Lõpp

Ja mida me sellest kõigest järeldada võime - pastakast võib välja imeda igasugust kraami. Ka siis, kui see pastakas on arvutikujuline.