Must ängiamblik koob
söövitavast siidiniidist
mu südamele kesta
Ta selle ohvriks toob
ja teravjäiselt piigilt
veel lakub verelehka
Must elumahla joob
Inimsilmil vahest ääretu on jaks
ta pilk mind salvas sipelgaks
mis piina nüüd ma tunnen
näib otsatu see tunnel
ja ekslen pilkapimedas
Hõõguvkuumas piinarattas
nutuvesi susiseb
Üks jalapaas must üle tatsas
veel vari mööda vuhiseb
Ääretumasuures katlas
veri pulbitsevalt keeb
Justkui roomaks tuhat
janust deemonit mu sees
Küünistades puruks minu hinge
Kui kõues naerev kurat
mulle näib see sünge mees
Sopaga ta mürgitas mu hinge
* * *
Kutse
Salajasel armukutsel
kaotan mõistuse
Läbi metsa, läbi soo,
rägastiku, vetevoo
sinu juurde jooksen
justkui susi, tiirane
Rebin riided, sasin juuksed,
sääremarjad veriseks
Sest hundi ulg mu ainus kutse,
siis matan keelud, lõhun uksed
Su juurde torman,
et tunda korraks vaid
sinu südametukseid
mu pehmel õitsval ihul,
et tunda korraks vaid
sinu salamõtteid
läbi keeva armukihu:
"Mu arm, tahan tunda sind seestpoolt,
oma niudeid sinu pinnal,
oma rinda sinu rinnal,
oma keha sinu kuumas kehas
Heita oma armunool sinusse
kesk suve punavat eha!"
Jah! Ma võtaksin su endasse,
iga sinu sooja tukset
ma jooksin kõigi meeltega!
Avaksin kõik salauksed,
su üle külvaks armukeeltega!
Kui vaid teaksin,
et see siht ja tee mul ainuke,
kui vaid teaksin,
et ma sulle üks ja ainuke
Nii patused mu aated,
kuid siiski üllad on mu vaated
Soovite veel?