Dragon.ee foorum

Hiljuti nimetas keegi mind idealistiks ja see kõlas nagu süüdistus.
Seega üks väike luuletus:

***************
Mu idealismi surnuaial
on nii mõnigi rist,
siit ikka ja jälle end leian,
süda puru, hing laiali kist.


Naerda kõkutab kurat,
eks jumalgi muiga mu pääl,
seegi kord, pole midagi parat,
jäi kuulmata mõistuse hääl.

Eelmisel suvel, ühel soojal ja pimedal augustiööl, jalutasin paljajalu metsas. Nii joovastav oli tunda jääkülma kastet oma jalgadel.
Olin justkui metsloom -võimas oma elemendis...
Kui jalad muutusid külmast tuimaks, toetasin selja vastu puutüve...
Tähtede kalatiik sillerdas kuuvalguses ja iga hingetõmbega tõusin kõrgemale kuni mu tiivad puudutasid tähti...

Olgu see sissejuhatuseks mu segasele luuletusele.

On kesköö...
pikad udude jõed, kirkjad tähed
ja vaid varjuna...mina
üle väljade lähen.

Kaste tuimestab jalgu,
ma olen metsloom,
minu jaoks öö on algus -
ürgne kutse ja soov.

Torman sügaval metsas,
siia peitugi poen,
kurgus pekslemas süda,
mille tuikeid ma loen.

Nii ennast kaotan
ja öölinnuna siis
musti tiibu ma laotan -
viivuks seisatan siin...

mõtted kõlavad selgelt
kui südametuik
...iseendastki eemal...justkui
unetu krantsi üksildushuik.

Seks viivuks maailm
jääb minust maha
ja kedagi enda kõrval
tunda ma ei taha.

Sel hetkel ma tean -
elu vaimustav olema peab.

:::ovatsioonid kestavad...ja kestavad:::

See oli .

Väga, väga ilus!

Erit ilahe oli kui seda kõike endale vaimusilmas ette kuutasin. Ilus- nomaitia, aga kaasakiskuv küll, tekitab soovi vaikselt öhe lennata. Ise tunnen end kah just öösel kõige erksamana, mulle meeldib öööööööööööö, ja see luuletus kah, kui keegi veel aru ei saanud

Sa oled üks igati individualistlik... ee süda ei lase midagi kurja öelda, kuigi sooviks et sa ennast süüdistatuna tunneks, et tuleks lisa. Hoian pöidlaid pihus lootuses, et sa vastad ka tavalistele palvetele, oma maailma jagada.

Mõnus
Ööga ja pimedusega luuletused on niiiiiiii mõnusad. Fantaasia läheb tööle ja kujutada end ette seal metsas jooksmas....
Tähtedel on üldse selline kahtlane müstiline mõju

*****************
Lähen jällegi öös...
jätan maailma maha,
iseendastki mööda,
oma mõtete taha...

Näen, seisavad reas ideaalid,
nii kaunid, kuid elutud maalid,
äng pettumus segavad värve,
toovad valgust ja heidavad varje.

Ja sina...
miks valu lõikab nii vahedalt,
ja tiivad...
vaid sinuga tundsin end ehedalt.

Ja mina...
kord kaugel ja võõras,
kord siinsamas ja ehtne,
ennast veenmas, et elu on lihtne...


Siin lõpeb mu tee
hommik viivitab veel,
jätan öö tumeda süle...
päev laotab mõtted mu üle.

*************

üksildus sirutab tiibu,
õhus viirastub kurblik hääl,
pead pööran veel viivuks ja
kaunis nägemus kirgastub sääl...
ning uuesti tormlevas vinas
leian kiiresti hääbumas end,
silmad naelutet heledas sinas,
tuules tardumas mõtete lend...