Haikumängu kokkuvõte.

[Taliesin]

See pole veel läbi. Aga ma otsustasin, et võtan natuke neid haikusid kokku.

Igatahes:

Esimene lehekülg

Lilleke rohus
on ära närbunud sest,
maailm on ohus.

Haarame ta siis sülle
Silmad pimedad

Gepetto vaatab nukku
See Pinocchio

südamlikult naeratab
süda on puine

Silmad pimedad
ma tõstan varjuks käe
süda kõneleb

Nina sa ära noki
Näpu otsas koll

pimeduse olemus;
põgenen öhe

Näpu otsas koll
pisi-väike elukas
sõbralik ja hea

näis mulle see maailm siis
kui polnud mind veel

vaatasin taevasse teel
astusin lompi

Tsibirimmim sügis see,
Saapas vesi sees.

Astusin lompi,
peegelpilt muutus mul ees
nüüd olen kole

Boferdamata kirves,
Põhjuseks on sel.

Et ei maga und ma veel
Stahhi ajujaht

Metsas kõrgub suur draakon
Jõle suur teine

Teine lehekülg

Jõle suur teine
koreograafist butafoor
kuid leebe kui tuul

Oli sinu surmaloits
Pimedusse vaon

Laukaring mu pea kohal
On kitsenev sõõr

minu mälestuste ring
Alzheimi tõbi
hinge murrab minul seest
lähen joon piima

Minni erutab Mikit
felinistlikult

kass kõnnib kesk niitusid
sume on õhtu

Hakkab vihma sadama,
Lähme tuppa nüüd.

piipu läites vaatame
Vilkuvaid Vaime

Kirvestega püüame
Kuni väsime

Heidame samblale end
Soe ja sipelgad

näen, see mark on vist mulle
this game has no name

through the glass-depths shivering
image of the dead

He never saw them dying
He never kill them

Image of the dead
Standing on my very big bed
Peksmas oma pead

Tõttan nüüd sinu pool
Ära nüüd mine


Kolmas lehekülg

ära nüüd mine
jää veel hetkeks mu juurde
ulmade maailm

on näota ja nimeta
ainult pimedus

istun siin, külmas vines
tasakest' suren

Kuramuse Legolas,
Puu otsas istus.

kuramuse legolas
lasi mu koera

kuramuse naabrimees,
nimeks on tal Jaan

laenu andja ametilt
oi kui vastik mees

pilk ja süda täis tühjust,
silmad pimedad.

Tuba samuti pime
Aga siiski näen

seina mille otsa ma
hooga põrutan

Tähtede poole ma nüüd
Hõbelaevas

Joodikust kapten elab,
Kuldlaev ää joodud.

hõbelaev on leekides
Naglfar tuleb

Hõbe ei põle enam,
Mis ta siis tuleb?

Vana kakerdav onkel
omalgi kodu

Neljas lehekülg

omalgi kodu
lilled, päike, heinamaa
trellid akendel

vangile need ei meeldi
ta tahab ära

minagi ihkan lendu
anna mul tiivad

kaugel kuldsed on liivad
ja vesi nii soe

nagu leige seljanka,
Setanta pubis

Istun iga päev ja söön
Kuni punu täis

Söön ma Setantas toitu.
Punu saigi täis!

näen unenägusi
ja magan kaua

kuigi maja põleb ju
magan edasi

veel kaua kuni jõuab
kätte otsatus

tunnen kärsahaisu
ärkan ülesse

kätte otsatus
jõuab jõle kiiresti
ei saa magada

vennad väljas lärmavad
ei nad taguma

Ug rahulik - magama,
Homme liha sööb.

Väike punane kärbes
Ja rõõmsalt lendab

Viies lehekülg

ja rõõmsalt lendab
üles tähtede poole
unistustelind

põrge lennukiga
kukkub maapoole

suur meteoorisadu
kõrgelt kosmosest

Kukub maa poole,
Thor keset kaatrit seisab,
Kus mu haamer on?

kadunud asjade maal
vastan teadlikult

ära sõin su haamri ma
maitses kehvasti

tulid seedehäired
Wc'd külastasin

ööd ja päevad läbi ma
nüüd rahu majas

Prostamol Uno ostke,
Ukselink kulub.

kulub külmkapil kah ju
kui liialt süüa

Siis ei mahu selga ju
Tehtav rõngassärk

on naguinii ju paha
12mm rõngastest

„Misasja?!" küsis Alfons.
Jean Todt ent vaikis.

ja toksis jalaga maad
tekkis miski rütm

mis kõiki laulma pani
ja tuju lõi särama

Kuues lehekülg

ja tuju lõi särama
hea praadiva vorsti lõhn
maitses õudselt hea

Inemiseliha süüa,
Lammaliha pähh.

lehmaliha parem ju
söögem koos lehmi

kirjutan haiku lõppu;
postituse room

on suur ja tore asi
korrata võiks veel

seda mida tehti nüüd,
on huvitavam.

kuid edasi lääb nüüd see,
meie kallis mäng

muutunud tõelisuseks
pimesikumäng

küll see on alles nõme-
pea ma katki lõin.

Koobas palju madalam,
Ettevaatust nüüd!

tuleb vaadata ette,
et ei komistaks

ma oma elurajal,
mõtlen, unistan.

[Dragonath]

[Taliesin]

Heh, see on ka võimalus. 8)
Aga ma võtan neid kokku, sest need teevad nii palju pöördeid ja on pidevas muutuses, nii et ühes pikas jorus on päris huvitav lugeda.

Seitsmes lehekülg

Mõtlen, unistan
Olla vaba jällegi
Kuid ei täitu see

minu õlle klaasike
täitub hoopis kann

kord korrast saab lõpmatus,
koorepakk külmkapis

läheb varsti hapuks seal
maitseb kehvasti

Südamepisarate
oja mõru mahl

nagu pohladki metsas
kenalt punavad

Neiu palged võililli
täis kuldsel niidul

lebab maani täis joodik
pudel kõrval maas

Päiksekiirtes sädeleb
Kui öötähe helk

sinu silmades põleb
salakaval near

tuhmun, pimedusse vaon
tule tagasi

Suur hõrgutav metssiga
Lämme praeme sind

Seal hõõguvatel sütel.
Siis saab kõtu täis.

Kui süvva rohkest sööki,
Juua rohkest õlu.

Oleks küll, jah päris hea
Kui ei hakka halb.

Kaheksas lehekülg

Kui ei hakka halb
Siis võta viina peale
Küll siis hakkab halb

Selle vastu aitab leib,
Leib jo väga hää

aga sai veel paremgi.
Sepik kahtlane.

roheluse keskele
saabus sündima

sepik kahtlane
Piim on kah hapuks läinud
tudengi menu

Pelmeenid sisalduvad
seal, maitsev söök see.

Kiirnuudlid, leib ja piim
Koiduvalguses

ma müüsin sind ja sa mind
kastanipuu all

Sutenööride nurk see,
Müüakse ennast.

Kiimastele naistele
Suure raha eest

päike loojus, ent jälle
tõuseb hommikul.

Suure raha eest
mõistust ei saa; Näe! Siin ei
tunta Orwelli.

Suomen poikat lumessa,
joo nyt Orwelli.

Hosta! Varya pilindi!
Võõrkeeled hääd on

Neid koolis tuupima pead
Lõpuks kasu saad

sest prantsusmaa võitiski
kas panustasid?

Üheksas lehekülg

Kas panustad?
Hiiu-hiire duellis
võidab inime'

Ta targem ja areneb,
Kohe lõputult.

Nii et pole otsa või
äärt sel piimajõel

Ei tippu sel pudrumäel
Liidu lubadused

Bez Rublika sai lutti
Murrame läbi!

Ärme nüüd anna alla
Kõik meil ees veel ju

Surm viib edasi
Mahajäetud elu

mis kasu saab t'ast olla?
Anname ära.

küsimata midagi
hinge ja keha

üht kahest ei tarvitse
hauatagune

Tasa toonela poole
Ära kiirusta

aeg liigub suga kaasa
Märka inimest

Homo homini lupus
est, vot nii on lood

Fin, üle mere kaugel
Rus, samas kõrval

seismas kaheksas diviis
poolküborghunte

[Taliesin]

Taliesn jätkab ÜKT-ga.

Kümnes lehekülg

Poolküborghunte
näeb euroarkaadias
ka in corpore

Kain corpore
Aabel corpore't ajab
taga kirvega

Sulg on vahedam kui mõõk
vahel labidas

liialt nüri, kõva muld
hauakaevur ma

Kaevan haudu sajale
surnud vennale

Torquemada ohvreile
rist jäi suitsema

Mõisad ikka põlema,
Kõik maa meitele.

Hüüdis vaimustusega
mererahva hõim.

Rõõmsalt suplevad vee all
Fileerivad koha

see on väga mõnus amps
lausa sulab suus

Jäähamba tulekeel see
mis jahmatab meid

ja päevi reostab tihti
on imbetsillus

ja lactobaccillus ka
pisilased kõik

verd himustavad lestad
saab joonuks Lestat

ei oska arvatagi
Et tal HIV on nüüd

üheteistkümnes lehekülg

Et tal HIV on nüüd
Süstal veenis juba käind
Eluisu läks

Ta lahkus koos tuultega
Surm viipab lävelt

Kondise vikatiga
Kutsub mind teele

Kenake meesterahvas
Aga ma ei joo

Viib mõistuse minema
See pudel viina

Äh mis? Oli konjak see??
Paraku vist jah.

kuivab kurk ja hing, temal,
Cinciglionel

kes on alistanud seal
läänegoodid kõik

Nii lõppeski see raamat,
läh'me magama.

unustame elu väe,
maitseme turma.

Hiilgus hingel kadunud
kui teral nüril

raske kaela lõigata
võta teravam

Üks piinaja sajatas
Teine: 'Valus ju.'

ja kolmas ka valus on
siis võta neljas

Eile baaris sõnati.
Seegi pold viimne

Kaheteistkümnes lehekülg

Seegi pold viimane
peale seda tuli veel
kümme tükki veel

Barbar mangus vangla ees.
"Peksta tahan ma!"

Peksa saada ei taha."
Annaks meeleldi!"

Jalgadesse, kätte,
Kaikaga veel kah.

Nüpeldan teda näkku
Kuni kukub ta

Surmanool krampund puusas
Suust voolvel veri

seguneb soolakate
pisaratega

mis voolavad silmas kui
kui tuju on kehv

kuulan Iron Maidenit,
läheb paremaks

aina parempoolsemaks,
me poliitika

poolusele jõuab siis
edasi ei saa

tagasi enam kah ei
saa liikuda ju

nüüdsest öösel ei saa, sest
vanus seitseteist

on vedeleval laibal
mis lapsed leidsid.

sealt mudast- rämpsu ilmselt.
Rõõmu kui palju.

Kolmeteistkümnes lehekülg langes taevast

Rõõmu kui palju
kõlas "raks" ja "mats" valjult
nüüd verine kõik

Langenud sõdurite
Kahvatud palged

vaatvad televiisoreid-
Inglismaa kaotas!!!

Oma parimad pojad
Stamford Bridge'i all

ükskord elas-suri parm.
Nukker oli meel.

ta ees põhjatu pudel
otsis tõde sealt

Kus seda polnud mitte
Ning kurvaks muutus

kui palju Yorki mehi
kooles tera all

raius neid normandia
Taara avita!

möirgas saarlane, tulles
appi yorklasteil

nägu oli higine
käsi oli verine

Jalg kurat surises otsas,
Hea elus olla.

ning parem surnult minna
Arkaadiasse

rändasin kaarnatega;
Tagasi ei tulnud.


Neljateistkümnes lehekülg. Ei langenud taevast. Maast langes

Tagasi ei tulnud,
nad jäidgi sinna
aastad lennates

tulevad ja lähevad,
kui palju ei tea

meie suur võitleja
kasepuust vibuga

kui palju ei tea
liiga palju ei saagi
kunagi teadma

hakkad saama et oled
suisa lollakas

enda kohta teada on
palju mis palju

kuid tarkust on vähe
vaja juurde on

aga ilma on ka hää
lihtne ja puha

on ju olla lollakas
oleks siiski tark

mölisemata jätta
kui asjast ei tea

siis mölise pimesi
looda parimat

Ütles, eemaldus ohvrist,
tõusis palge püss.

see suitsev kaheraudne
ja hunnik pappi

Looda parimat
nii loota võib loll vaid või
pubekas alles

tore olla, elu on
veel ees ja puha


Viieteistkümnes. Lehekülg loomulikult.

Veel ees ja puha,
taga pole midagi.
Mis jama see on?!

igavene jama ju
nagu öeldakse

Mis jama see on!?
kõik muudkui haikutavad
küber maailmas

kürb tegutseb usinalt
ja mujalgi nii

on nagu praegugi siin,
täitsa jamajutt.

ei ole ükski haiku
tegelikult vist

ja muidu nõme lugu
haikuta vähem

või rohkem kuid ikkagi
haiku jääb alles

hüüdsid vaprad haikujad
ja haikutasid

haiku haiku haiku hai
suurepäraselt

Ja haikutasid
ja haigutasid kah veel.
Õhtu hilisem.

kiiremini haikuta
et ommik tuleks

ja säraketas sätiks
taevalakke end


Kas keegi ei tahaks ulatada abistavat kätt selle Sisyphose tööga?
Või niisama kommentaare sellel teemal?

[Shadow]

[Die]

[Yrgnaine]

[Taliesin]

Jaaa.... see on läbi.
Või oota! Mida need kolmkümmend haikut teevad, mis mul selle postistuse tegemise ajal tekkisid. Aga pole hullu, paneme need ka sisse. Mis! Veel kümme!
Kas te Achilleuse ja kilpkonna lugu teate?

Igatahes panen ma vähemalt siia peaaegu viimased.

Kuusteist

Taevalakke end
jõi ta viina-rummiga.
Pärast halb olla.

oksendas üle parda
kukkus järele

põrgupõhjani välja,
otsis oma rüüd.

võimas sõdalane kuid
leidis aint plekki

ning seegi oli roostes
Ka boffrit ei olnd

mõõgal kah polnud seda
tuleb uus teha

maailm milles elame
hakkab väsima

istugu maha siis ta
muidu sureb ää

Hakkab väsima
silm ja meel kõigest tühjast
mõttetust surmast

meelelahutus meil sai
raha sisse tõi

puurtorn siin ja mujalgi
rikas paks magnaat.

muheles kohtusaalis
õiglus odav on

ebaõiglus odavam
ostke ära see

Hinges kirgastuv valu
Muidu toob surma

Kui ei täida nõudmisi
Jõhkard motikal


Seitseteist

Jõhkard motikal
pakkus mulle üht kommi
ei võtnud vastu

Hansapanga automaat
Mu pangakaarti

Nii väikest pisiasja
Ei tahtnud keegi

olla üksi maailmas
sündisid linnad

kivi võit rohu üle
kivid on kõvad

Ja nendel istuda halb
Tagument külmub

pole kiita ka teiste
asjade olu.

on alati sama, sest
roos on roos on roos.

Ilves meil korrutas nii
Sotsdem'id nad nüüd

Yorkshire'i mehed, kes kord
Stamfordil seisid.

Trafalgaris ujusid -
nii need inglased.

Harald Haardraage rahva
üle võidu said.

üle kaotuse ei saand
jooksid edasi

Kiirmarsil lõunasse, kust
sõjasõnumid!

Kaheksateistkümmend

Jooksid edasi
jänes ja hunt Wyaszeslaw,
väsisid nad pea.

puhkasid nad jõe ääres
jooksid edasi

jänes Tadeusz see põikas
metsa, kus ta koht.

leidis sõbrad üles
peale suurt seiklust

looja kiskus silm ja ilm
Jänes tehti praeks

kuid sellest väheks jäi
näljas partyle

näljata minema läks
partyl sai süüa

kui langes konni taevast
kes ära röstiti

Röstiti leiba
Äkki hakkas kärssama
Seesama must leib

On sajandeid me laual
Me vaimu toitnud

paganluse kaanonid
ja alma mater

imbetsille meil oleks
temata rohkem

Nendeta veelgi enam,
Endaga ülim.

Narkissos ka üllamaid
võib hoida ikkes

kuid mitte igavesti
ike lõpuks langeb


Üheksateist

Ike lõpuks langeb
Ei valitse kuningas
Maa vaba on taas

a taevas pole vaba
vabastame ta

kuid vabadus viib rahva
kaitsetõkkeile

siis kui Venemaa ründab.
Voitkad taas relvis.

keset laasi sügavaid
Bushi kiruvad

Sellepärast põõsastes
asjal käivadki.

asjast asja ei nad saa
kuid käivad siiski

mööda okkalist rada
jäljed verised

keset lokkavat aasa
on jätnud VIKAT

hinge rukkipõllule
leiba ja surma

ju on rahvale vaja
"Leiba ja tsirkust!"

See on mu meelislause
Meeles alati

Kuulipildujatule
All kuis jooksime

nägin ma teda
ja seisma ma jäin


KAkskümmend

Ja seisma ma jäin
Sest mingi võimas võlur
jäätamist loitsis

ta, ma ei tea, kes, aga
mu süda on jääs.

te olete nõmedad
tsiribiribimm

nii Demon kord kirjutas
mis tähendab see?


Uus teadmata saladus-
uus quest algab vist.

Hämar saab olema tee
Seiklejail julgeil

hundil ja jänesel heal
järsku lõppes tee.

kui Demon märkas juttu-
foorumi sulges

Väike poiss, kes ei teadnud
Ja nuttes lahkus

Vägev Maag, sest mängus taas
boffrita kirves

hõbeteibiga kaetud
maskeerimiseks

Vibude varjamiseks
Mida tuhandeid

Kulutati miljoneid
Ei aita miski

Elevanti ei peida
Sipelga varju

jääb makrokosmos oma
kollektiivsuses

varaste gild Dragonit
torkida proovis

Kakskümmend ja üks.

Torkida proovis
Paganini Chopin'i
ebakõlaga

do-re-sol-la -kvindid on
siin paralleelsed.

sirged painduvad viltu
kõverpeegel see

kus isiksus on laetud
illusoorias

mis sõna see nihuke?"
küsisin mina

Igaviku ulmadelt
Vaid kähinat sain

vikerraadiost siis
kui seda kuulsin

Noolte vihinat õhus
Süda tardus sees

vikerraadio oli
kinni pandud ehk

Oli läänetanner nüüd
Kui kohal Stratholm

Saab rohi rohelisem,
elu ilusam.....!"

Vahest Manala välul
Oda nüüd tõsta...

karu kõhtu viruta
pärast liha sööd

paelussi mune neelad
küpsetama peab

kuigi võib ka toorelt süüa
kõlbab nii ju kah

Kakskendkaks

"Kõlbab nii ju kah,
võõrikke all elada,
pole sel viga"
nii kõneles arg kes oli
südamest, nõrk.
Siiski vaid mõni üksik
neist, kes seal seisid.
Viis tuhat taplusse läks
Eluhinna eest 8)

nad surma müüa tahtsid
Jäid ristteele nad

Sõdur vabadust ostis
Kaitstes isamaad

maha tukkuma kuid
uni ei tulnud

jäi leidmata see veel.
nad ootama jäid.

uni siiski tuli veel
said nad magada

Hing neil surnuks piinatud
Ihu verel lööd'
Seal, kus paljudel lõppes
eluring. Ja hukk
Ootas paljusid veel sealt
Seekord vedas neil.
Surmasuust pääsenuna
Tasa lebasid
Taluneidude sängeis
Armsaimaga koos
Peale lõputut turma
Said nad magada. 8)

peale ...'. Ei ole õige
'peale'. On Pärast!!!

hüüdsid nad ja tõusid üles.
ja jätkus see veel

aastatuhandeid, kuni
saabus Eimiski

ja teatas: "jou mehed mis
mässate!" kahju

ei vääri te vabadust
ja läks minema.

too tore mees sinise
mütsi loduga

läks orke lööma eero
maani täis barrbarr

Teavani tühi varas
Lennake ära!

Kakskendkolm

Lennake ära!
Kurbuse sinilõngad
Saabugu rahu

vana mees lahkus õhtul
ühes surmaga.

Vaid kaduda võib uhkus
Mis meestel hinges

sünnitab naistes pinget
ja vastupidi

tahtmisele, südame
kutsele, mehed...
vastasid, kutsele, mis
eemale viis neid
Armastatute juurest
Tagasi möllu...
vähesed tapsid paljuid
ja vastupidi 8) 8)

On kõik tagurpidi
Mitte teistpidi

liikuda päripäeva
endale vastu

kui pole just peeglit sul
raske on astu

neil kes ei tea midagi
oma elust veel

tüdind ei olegi ma
mida kuradit

mida* el infierno
son infinitos

'Mida kuradit'
jõudis öelda goblin vaid
siis tuligi surm

Kandudes tuulte tiivul
Vaid vaikus siin nüüd

kõrv ei kuule nootigi
kuid süda karjub

ei kuule ma teda, jääb
mõistuse varju


Kakskendneli

Mõistuse varju
vajuvad kõik kired kui
ootel tapatöö

viimsed hingetõmbed ja...
Oh lõpeks see öö

ütles prohvet Hirmus kui
libahunt ründas

mu ämma kui olin seal.
Hea et niigi läits.

Heina tehes päikse all
Ühe puugi sain

väike vastik putukas
võsastike hirm

va puuk on päris tulus:
Piima koju toob.

põllumees Tomislaw, näeb:
loomad jooksevad.
liitun'd on ka rebane.
Käib üks tramburai.
lojused, va sõgedad
Üle Poolamaa...
ei näi jaks noil lõppevat -
sprindivad, raisad. 8)

nii et jalad valusad
rutates koju

ei vaadanud ette ma,
astusin lompi

mis mind endasse tõmbas
Ta armastas mind

Ta armastas mind
Tema, juuksed heledad,
silmad pruunid tal
Temal, kes minust hoolis
Embuses kui me
heinte vahel olime
Taas mina olin ma
Kuid nüüd möödas see aeg on
Taas vereväljal
seisan ning vaatan kuidas
hukkuvad sõbrad
mu silme ees...liigselt neid
elu jät' on siia
paljudki. Unistan ma
- ta armastas mind. 8)

ja hoolis kõige kiuste -
unistajahing.

Unistajahing,
miks lahkusid sa me seast!?
oli kõrge hind.
su hingel, mis kaotati,
kaotati ära.
ja talluti mutta see
kurb on nüüd olla
kadus kõik hea maailmast
ja lõpp on me lool

vanaema surmale
ütes loojangul.

Kakskend viis! Yay! Lõpp juba paistab.

Loojangul ütles
Buddha mulle, et mina
pole järgmine

hoopis kaheksas olen
masendav lugu

Masendav lugu
mida kõnelevad need
kes koolemas on
need teavad, and on elu
Kuid lõpp saabub ka
Nii mõtlesin ja olin
rahulik siiski
vaatamata sellele
et surm silme ees
ja vikatimees kõrval...
ei hooli enam se'st!
vaid kiskjasüda alles...
Masendav lugu 8)

alati on parem kui
loodud masendus

Loodud masendus
Ja lootuse asendus
Ei vii kuskile
Muremõtted, nad parem
Minema aja
Neid pole ju sul vaja
Naerata täna
Taas päike särab väljas
Ilm ilu on täis

Ilu, mis teistpoolt kole-
Näeb vaid kogend silm.

et täitsa torm on väljas..."
mõtles vanatoi.

a läks ikkagi Priisti
sünnipäevale

ärme parem üldse lähe,"
nii arutles ätt.

kel juuksed murest hallid
raske lapsepõlv

on teadupärast levin'd,"
avastas too näss.

et vererõhk tal kõrge.
Ravimeid siis sõi.

teed ka rüüpas peale veel -
kae, kus penskar-mutt!

käed tal liivapaberid
pea ära põlenud

Pea ära põlen'd
neil, kes tulepalli teel
seisma juhtusid
veretapluse lõpus
veel vähesed vaid
ma näen neid seismas oma
kohal, relvad käes
on vaenlasedki, niid'vad
jalust viimseni
haavatud nüüd me...leban
laibakuhilas...
ent veel hingan, kuigi nool
puurinud kopsu
rebestanud lihaseid...
unistan Temast...


Kakskendkuus

Unistan temast
ja panen talle seitsme
siis kommin kah veel

'willkommen zum himmel'
sosistas Himmler

ja kommis veelkord
siis pani kümne

juudi noorimad võsud
gaasikambrisse

Lunastama oma süüd
Mõrtsukas viidi

ahelais väljakule
kus ootamas kõis

Seal ikka palju pätte
Nööri ootamas

väike nutune poiss, kes
kommi varastas

vanatudi viimati
neljakümnendail


Minu arust on ka huvitavad pöörded. Eriti, kui samal ajal on teemas kaks inimest, kes sihivad otse vastassuundadesse. Nt. 21. lehekülg, kus Markus kiskus asja ühele ja Remarque.... hmm, vabandust, duud vend teisele poole.

[Ryhkija]

Mees... Sa ikka viitsid... Mul peaks ikka päris igav olema, kui sellist asja üldse tegema hakkaks... Igatahes "good luck!"

[Merlon]

[Markus]

[Taliesin]

Kulisside tagant kosdtub põrgulikult kurja naeru.
Ja hullumeelset naeru. Väga hullumeelset.


Ma ilmun välja, käes suur patakas kokkukogutud luulet.
Siin see on:

kakskümmend kuus

Neljakümnendail
Aastail tappis tank mehi
Suures Euroopas

Sa ära kaota ennast
Rahvamassides

On leida kirvemehi
Kes leiba söövad

need tööd tegema peavad
sest elu on karm

mul uksenugas kärbik
teises nurgas vint

Ukse kohal ka kirves
Ahi ja nari

Ses väikeses muldonnis
Pedaja varjus

Kakskümmend seitse

Pedaja varjus
Siblib miski rohekas
Ning äkki ta kaob

just oli ta siin olnud
kui juba ta läks

siis siin teda pole ju
mine järele

Vehi tule ja mõõgaga,
Äkki saad pihta.

Siis veidi expi juures
Ja meel rõõmus taas

vanakesel, kui poest ta
saiakestki sai.

Ja leivakestki leib, sai,
Kondiitritooted.

Rummikook on parim kuid
kalliks aetud raisk

Armastus tänapäeval
Ülehinnatud

praegune küpsuskirjand
tobe loterii

Sõi kõik mu raha ära
Ja võitu ei tulnd

Kaks-üks kaotus tõi häbi
Saksamaa koju

sõitis kurvalt vaikides
Oliver nuttis

Nii kaunilt ta pisar sääl
palli pääl säras

Beckhami pisar kui ta
väga mööda lõi


Kakskümmend kaheksa

Väga mööda lõi,
aga mis sellest siis on.
Mäng oli mõnna

liiga ruttu otsa sai
teeme uue siis

seekord pingviinidega
las lõbutsevad

sõdalased enne kui
Valhallas puhkvad

egiptlased; hävinud
Pillirooväli.

Tasa tuules kahiseb
Päikeseloojang

pastelseks õhtu maalib
Maa on tal lõuend

ja pintsliloputuseks
on vihmavesi

kasutatav joogikski,"
arvas vanamees.

nõnda, kuid selge on see
et eksis, va' raisk.

Pärast isalt peksa sai
Ja nutma hakkas

maa, sest mets oli läinud;
tuhat surnud puud.

teispoolsuse maailmast
spektraalne kütus

Mis loom see sihuke on?
kas on ta söödav?

Küsis päkkar võlurilt
Elevandi ees

uurivad kamp seiklejaid
ussitand liha

Kakskümmend üheksa


ussitand liha
ja hallitav leivatükk –
kuninglik eine

kus maitses hästi teine!
prooviks veel veine?

Punaseid ning roosasid
Valgeid prooviks ka

läheks üle rockile
õllesõber ma

Õllesõber ma
Kohe mitte ei ole
Joodamatu solk
Liig arvukalt alkohol
Meid hauda on viand
Meil mõistuse peast võtnud
Kuulge hoiatust
Loobuge selest mürgist
Elu liig ilus
Pole seda raisata
Mingit mõtet vist

Mingit mõtet vist
tekkimas tajun vahel
kindel ei ole

mis roll mulle määratud.
mängin pimesi

suupilli. Tuleb onu
ulatab tera

ulatab pideme kah
mäkaiveri nuga

enam pole
onu pole ka!

Poisi suu on kõrvuni
Maas on vereloik.

omanik lamab kõrval
otsas pole pead

pole jalgu, käsi ka.
Onu naeratab.

kuratlikku irvitust
kihvad paljastab

näksab poissi kavalalt
ise jube õnnelik

Kolmkümmend

Ise jube õnnelik
kihva otsas ila tilk
magu koriseb

kõhus kahtlane tunne
tahaks süüa vist?

kuid siis peab peale jooma
kuid jooki pole

tilgatum on õllevaat
mis elu see on?

Hüppan kaelalt kaelale
nagu vampiir konn...

kes vere peale maias
kuid hambaid pole

mis kasuks närimisel -
soodsalt saadud piim

vaene vana on nõutu -
tahke kui kivi.

Kiire kui kosmoselaev,
täpne nagu välk,

On metsa Robini nool
Vihiseb tuules

sa noolega saad kõhtu,
veri igalpool

Värske liha kõikjal maas,
Soed om välja pääl,

kae, su soolikad on sääl,
Robinil sõrm päästiku pääl.

Hrothgar läheneb, kirves
suur see käes tal on

ei taipa ma küll mis too
kuid tundub ohtlik

ta võtab siiski kätte
koristab tuba

Kolmkümmend üks

Koristab tuba
muldvana mees, kuid näeb siis:
puruneb hari.

ustav riist; kuusk'end aastat
varem - hind: üks mark.

kaks dinaari, üks zahir
Mammonajumal

on hästi halb ja kuri
käigem kirikus

Muidu Jumal vihastab
Saak rikutakse

kui hiies ohvrit ei too
Taara pahandab

ta viha on kohutav
värisege nüüd

bensiinihind on tõusnud
Hussein irivtab

Hussein irvitab
Džihaad lahti on nüüd: op.
Moskva-2 läbi
viidud: "Allah akbar!" üle
maade kajamas
Kui mägede pojad seal
on müristamas.
tšetšeenid...ja endiselt
Hussein irvitab.

Hussein irvitb,
usa kohale saadab,
lennukeid juurde.

lendab kui kihulasi
pommid lastiks neil

vaba maailma nimel nad
mõrvavad lapsi

ja lammutavad linnu
rahu lipu all

sureb me hing kunagi
päästame kurva

orvuks jäänud poisslapse
põlevast majast

leeke tõuseb taevasse
vett jääb väheseks

Kolmkümmend kaks

vett jääb väheks
kutsu tuletõrjujad
nad toovad hulgi

ei raatsi kulutada
viivad tagasi

tõrjujad raiped
lapsuke põles sisse
mõrvarid on

mis teha vahel juhtub
sääne on elu

tahad sa või mitte ah
verine kala

vaatab mul silma, seal vaid
üks küsimus - "Miks?"

rõhub sügaval hinges
ei anna asu

lapse hing, läheb piinab
tuletõrjujaid

Ükski draakon ei salli
liiga vesised

parem sööb ta pagareid
neil hea järelmaik

isegi ampsaks mõne,
pagaritoote

panin suhu, kuid hambad
mul murdusid siis.

Kui väike olin ma veel
Paljud kondid, luud

vedelesid ahjudes
juute ei olnud

Eurovisioonil sest
välja kukkusid.

Kolmkümmend kolm

välja kukkusid
kaks kaunist klaaskuulikest
mu pükste taskust

igavikuline ruum
pockets of holding

mu riiulifirma uus
maksudest päästab

Ja minu närve säästab
Üks kiire pankrott

Pages Miisu eest pakku
juustu näris siis.

juustuaugud alles jäid
miks süüa õhku

armastusest võib ju ka
ära elada

ja unistada võib ka
õilis metslane.

Hüppab rõõmsalt ringi seal
Kus puuduvad puud

Ainult lõputa hingus
On sosistamas...

mu kõrva kuneid sõnu
su valelik suu

see kelmuste juvelliir
pettuste geiser

Purskab valede kurus
Kelmuste kõrbes

kükitab üksik vari
ürg-kelm nimeks tal

esmasündinud varas
murdja-eremiit


Kolmkümmend neli

murdja-eremiit
kirglik-püha muigega
näpistab kintsu

kas too süüa kõlbab üldse.
sinine tundub.

vihmalõhn hommikul mil
maasikad valmis

pasknärid hävitajad
peenrale laskund

Pasknärid, hävitajad,
Maasikaid söövad.

maasikamaiad lohed,
maasikalohed

Trambivad me peenardel
Maasikamoosid

Seisavad purkides sees
Maasikas on hea

ei püsi moosipurgis
vaid kaob mu kõhtu

mis muudkui kasvab, paisub
varsti lääb lõhki

kes tal taraani andis,
partsu vangla müür

nõrgem kui ämblikuvõrk
Sõõrumaa türmi!

Partsu taraanil laser
ei see teda pea

Põrgusse poliitika
Laulame parem

tõusku me hääled taeva
tormituulena

Kolmkümmend viis

Tormituulena
üle taevalaotuse
kaigub SÕJAHÜÜD

Lahingusse lähme nüüd
Musta plagu all

Tõstame mõõgad, pikad
Hyyame: "Surm teile!"

kes surmaga mängite
elu põlgate

Elu põlgate
Ja seda nii raiskate
Te noored, miks küll?
Meil antud vaid lühike
Hetk siin maailmas
Seda raisata ei saa
Sellel elu hind
Ta nii üürike nagu
Küünlaleek tuules

Küünlaleek tuules
ja soikunud haikumäng
haikutage nüüd!

siia kirjutaks Raunok1
kui oleks düsgraaf

Aga ta suhteliselt
ongi ju seda...

ütleb kummaline mees
kes vaatab olnut

Ja mõtiskleb möödunust
Näeb tulevikku

mil' kaks kotkast surmale
sülle tormavad

jõuluvanale lapsed,
päkapikk valvab.
vibutab kirvest, vahib
kingikoti ees

klaasistunud pilguga
surnud päkapikk

Lamab siin kivist kirstus
Pehme mulla peal
Siit öösel tõuseb üles
Ta vampiirina

imeb kõik su energia
hingetu olend


Kolmkümmend kuus

Hingetu olend
pole tundeid ta kogend'
kui võõras siin maal

Öösel ringi ta uitab
Otsides ohvreid

omasuguste hulgast
näeb ta end kõikjal

WCs, rentslis ja metroos -
staari elu see.

millest midagi ei tea
ja nii ongi hea

Ja nii ongi hea
Ei vaja ma enamat
Rahu ja vaikus
Viljapõld voogab tuules
Päikesetõusul
Kaugelt kostab linnulaul
Koidumuusika
Oja tasane sulin
Eestimaa ärkab

Eestimaa ärkab
materjalismi hülgab
unistus vaid see

mis tihti minu mõtteis
ringi seal uitab

Üks hallis keebis võlur
Oodates Frodot

paadipõhjas kükitab
väike taiplik Sam

kükitab kalju serval
Alla ei vaata

inglid paradiisist, neil
kivisüdamed.

neil kivist ka lihased
kivigolemid

Ränikivid ajudeks
Ujuda ei saa

mööda põhja kõnnivad
ära ei upu
sest hapnikku ei vaja
plutooniumküttel



Asi pole selles, nagu tunneksin ma ennast mingi ÜKT tegijana. Mulle lihtsalt meeldib vaadata, milliseid haikusid varem kohata võis. Täitsa ilusaid muide.

Mul on juba lemmikautor.....



Taliesin kaob hullumeelse naeru saatel taas kulisside taha.