Kesköö lummuses
Postitatud: 20:47 26. Juun 2004Olen kaua mõelnud oma saladuse yle, mis on kummitanud mind juba oma 680 aastat. Pika juurdlemise tagajärjel otsustasin selle paberile jäädvustada. Mitte just tulevastele põlvedele, rohkem ehk selle jaoks, et minu hing taas ometi hingata saaks.
Just nii, mu hing on olnud pikka aega vangistuses. Aheldatud selle neetud öö kylge. Värisedes igal neljandal täiskuu ööl, sest just aasta teise poole neljandal täiskuu ööl toimus minu elus suur muudatus. Algselt oli see näiline tragöödia, sest ma ei osanud oma eluga midagi peale hakata, kuid tasapisi harjusin teadmisega, minust ei saa enam ealeski kedagi sellist, kui olin olnud seda aastal 1342. Olin siis veel vaid 18 talve vana. Noor ja täis hakkamist ning vapper rind tulvil piiritut elujanu, kuni tugev kopsuhaigus mu peagi voodisse murdis. Ja sedagi veel keset sydasuve.
Lamasin oma kaks nädalat voodis, higistades ja väherdes palaviku embuses. Minu hooldaja märkas, et kolmanda nädala alguses on märgata paranemise märke, kuid see vaid oli vaikus enne tormi.
Teise haiguskuu alguses tundsin end juba päris hästi, kuid pisik polnud minust siiski veel lahkunud. Arstid ei osanud mitte mingisugust nõu anda ja tulemusena, et puudus täielik abivalmidus, murdis haigus mind peagi taas nelja seina vahele märga voodisse.
Olin ahastuses. Ei mõistnud, mis minuga toimub. Kartsin, et keegi on mulle needuse kaela kupatanud, kuid ometigi ma polnud ealeski kellelegi halba soovinud, selle tegemisest rääkimattagi. Olin tol ajal ju veel noor ja nõnda kogenematu. Ei teadnud maailmast mitte midagi ning oma saatusestki puudus mul vähemgi aim.
Saatusel aga oli minu jaoks eriline eesmärk. Mina ei nimetaks seda eriliseks, sest see on siiani minu vaimu jaoks kohutav shokk. Eriliseks nimetas seda kyll aga keegi teine. Keegi, kes vastutab minu hirmu ja piinade eest. Ma nimetaksin teda Hingede Vardjaks, sest just seda tema on. Tundmatu mees tundmatult maalt. Ma ytlesin talle nõnda, tema nähvas vastu: “Vaid otse põrgust!” Tol hetkel vaikis minu suu. Ma ei lausunud talle yhtki sõna. Enam mitte.
Kolmanda haiguskuu keskel hakkasin end tundma järjest hullemini. Hakkasin nägema kohutavaid unenägusid, mis olid liigagi nägemuste moodi, et olla vaid unenäod. Ja need unenäod hakkasid täide minema.
Läbi pideva poolune kuulsin, kuidas mu hooldaja luges ette telegramme, kuis mu lähisugulased olid hukkunud erinevail kombeil. Alati enne kohutavat surma olid nad kuulnud minu häält hyydmas nende nime ja näinud nägemust minust, tugevast ja tervest neiust, seismas nende ees ja naeratamas, justkui ma tahaks neile öelda, et kõik saab korda.
Mingil hetkel tuli paus. Ei yhtki surma või mõrva või mõrva vägistamise järel. Hakkasin vähehaaval toibuma. Oli neljas haiguskuu. Hooldaja arvates oli aeg mulle jutustada, kuidas nad hukkusid.
Yhel pärastlõunal sisenes ta minu ruumi, palus oma Issandalt jõudu, võttis raske puutooli ja istus minu voodi kõrvale. Ta alustas juttu. Järsult peatasin selle. Mäletan, et ytlesin eneselegi yllatusena järsult: “Piisab! Mulle ei ole vaja korrata kõike seda, mida ma juba tean. Te soovite vaid minu hirmu suurendada, syymepiinu syvendada ja hingegi raskemaks muuta. Aitab juba! Ärge lausuge enam yhtki oma nurjatut sõna! Minge! Tahan rahu!”
Keskealine naine, silmad murest aukus, vaatas mind yllatunult. Mina pööritasin selle peale vaid silmi. Tema, vaene väikene, kysis: “Aga mileedi, te ise nõudsite minult lugusid… Mileedi, ma pään siiski rääkima. On parem, kui te tääksite!”
Vaatasin talle yllatunult otsa. Ma ei mäletanud sellist korraldust. Olin vist tõesti väga vähe ärkvel olnud, et needki hetked tundusid unena. Siiski ma lausin rahustavalt, naisele käsivarrele patsutades: “Kallis Ketty, olge rahulik. Ma tean juba kõike. Ma usun, et tean seda kõike isegi paremini, kui matusekorraldajad või konstaabel Röövik ise.”
“Kus te tääte, et asja ajajaks oli konstaabel Erik Röövik,” kysib hooldaja pead raputades, pilgutades oma suuri kastanpruune silmi ja lähemale nihkudes järgnes esimesele teine kysimus, “ja kust mileedi tääb öölda, kuidas keik toimus?”
Mulle hakkas aitama neist läbitungivatest ja liig uudishimulikest kysimustest, et ma lõpuks sydamest ohkasin ja vastasin: “Kullake, Kettyke, kas te ei muutu ehk liiga uudishimulikuks? Aitab ehk, kas pole? Jätame selle jutu, ma tunnen end liig väsinuna.” Seejärel teesklesin minestust.
Ketty yritas palju kordi, et ehk ma hakkan rääkima. Ei, mitte millestki polnud abi. Minu suu vaikis kindlalt. Lõpuks yhel kolmapäeva õhtul vihastas see väikest kasvu hooldaja mind tõsiselt. Hooletult needsin tema surma.
Paar päeva virelesin oma higist läbi imbunud linade vahel, näljasena ootasin Kettyt. Ta ei tulnud. Sulgusin seda enam enesesse. Ootasin veel paar päeva. Teda ei tulnud ikka veel. Mu lootus hakkas vaikselt hääbuma, kuid siis avanes uks. Värske tuuleiil kammis minusse lootuse taas, kuid see suri samal hetkel, kui uksest astus sisse konstaabel Röövik. Olin siis juba peaaegu istuli tõusnud. Nähes aga teda, vajusin ma meeleheitliku ohkega voodisse tagasi.
Kuulsin tol õhtul, Kettyt polnud enam. Ta oli libastunud järsakul ja merre kukkunud. Väljas oli tormine ja mu vaene väike hooldaja uppus lainetesse. Tema tormist räsitud keha ei leitud enam. Oh, kuidas ma teda armastasin. Kuidas ma võisin kyll nii hooletu olla?
Tundsin end syydi, kuid mitte ykski pisar ei langenud minu silmist. Konstaabel tõi mulle syya ja lubas mind vaatamas käia iga paari päeva tagant. Tundsin end siis juba mõnevõrra paremini. Röövik andis mulle veel mingisugust tubaka taolist asja. See oli kanep. Ytles, et ma suitsetaksin seda, kui mul krambihood peale hakkavad tikkuma. Mõni päev varem hakkasid mul peal käima kummalised hood ja eriti veel kätes. Need olid valulikud hetked, kuid ilma yhegi karjatuse või pisarata, kannatasin need ära. Ta ei hoolinud, et mu tervis oli veel nõrk ja võisin sellest sõltuvusse sattuda.
Konstaabel käis nii kuukese, kuid siis mingil hetkel ta ei tulnud enam. Kuulsin hobusekabja plaginat oma maja ees. Keegi kõndis ysna julmalt minu hyti uksest sisse, kus oli vaid köök ja minu tuba. See ei meeldinud mulle kohe yldse mitte. Kui võõras astus toa uksest sisse, istusin mina tugitoolis ja kuulasin tuule kohinat, pooleldi tukkudes. Uks löödi lahti, see äratas mu võpatusega.
Vaatasin uudishimulikult ukse poole. Lykkasin kiirelt lahtised juuksesalgud silme eest tagasi kõrva taha ja yritasin pysti tõusta, kuid võõras punases keebis kõndis minu poole ja lykkas mu julmalt tagasi tugitooli embusesse. Karjatasin pool summutatult: “Kuidas te julgete!?”
“Härra konstaabel ei tule enam. Ta puhkab vaikselt mullasängis,” lausus võõras, tõmbas kindad käest ning tõmbas teiselt poolt lauda oleva puust tooli minu ette. Istus sellele ja tõmbas kapuutsi peast. Karjatasin sel hetkel läbilõikavalt. See on tema, see on tema, tundmatu mees minu unenägudest, mõrvar ja teejuht minu nägemustest, see on tema- tembeldas minu mõtteis tol hetkel.
Võõras noogutas rahulolevalt. Ta mõistis, lõpuks tundsin ma ta ära. Ta toetus ettepoole, nii et, pool meetrit jäi meie nägude vahele. Ruum hingamiseks. Ja siis ta lausus oma kõige sygavama rahuga: “Ma tulin sinu järele, Luphe. Pärast homset ööd, saad sa uue nime, uue elu ja uue maailmavaate.”
Ma yksnes põrnitsesin talle otsa. Mu mõistus oli otsakorral. Ma ei teadnud, mida teha või mida öelda. Lõpuks kuidagi õnnestus mul lausuda: “Mina ei lähe siit kuskile, võõras, enne, kui ma ei tea, kuidas teid, rännumees, kutsuda.”
“Kutsu mind Hingede Vardjaks, Lohetaltsutajaks või ykskik kelleks. Minu hingel on palju nimesid. Nimesid rohkem on minu vaimul. Näol ehk on kõige rohkem neid, tarbetuid sõnu. Kutsu mind kuidas soovite, mileedi, põrguväravate kaitsja,” lausus tema mulle oma leegitsevat hingeõhku näkku paisates.
“Ei ole mina kellegi kaitsja. Tyhipaljas naisterahvas vaid. Mis eesmärk on minu elul, vaid kohe lõpp tuleks teha sellele siin,” kriiskasin mina talle näkku ja hyppasin toolilt pysti.
Viha minus kees. See oli meeletu. Võõras pyydis taaskord mind toolile tagasi lykata, kuid seekord olin mina temast kiirem ja ma lipsasin Vardja eest ära. Paari hyppega olin riiuli ees akna all. Selle peal oli kandik, millel lebas roostes nuga. Haarasin selle ja end ymber pöörates oli tema juba minu selja taha jõudnud. Suutmata teha mingitki liigutust, ta lõi noa minu käest maha. Puss lendas voodi ääre alla.
Võõras haaras minu õlanukkidest oma tugevate kätega kinni. Raputas mind, ise sisistades läbi kokku surutud hammaste: “Mileedi, võtke end kokku. Haigus ja rohi on teie meeled myrgitanud. Te ei tohi enam seda rohtu tarvitada!”
Kuidagi sain ma tema haardest vabaks. Nägin tema reetlikest silmadest, et temaski kees viha, kuid see viha oli teistsugune, kui see, mis minus. Vardja viha oli minu jaoks tundmatu maa, kuhu oli keelatud astuda. Ja ma ei teinud seda, olgu Hingede Vardja tänatud, et ta sel juhtuda ei lasknud.
Olin hämmingu tugevas haardes. Pea oli tyhi ja hääl kähe, ma siiski suutsin hyyda: “Kuidas te julgete?”
Mäletan, kuidas ta virutas mulle oma käeseljaga vstu põske. Kukkusin põrandale. Pisarad segunesid mustusega minu põsil. Mõtteis valitses tyhjuse korralagedus ning mõnevõrra hakkasin kuulma karjeid ja trummi põrinat. See kestis, kuni ma pilkasesse pimedusse langesin. Mis edasi sai, seda ma ei mäleta. Vaid musta auku, kuhu ma langesin ja langesin, langesin ja langesin. Ei olnud tunda lähenevat lõppu, vaid tyhi tunne, mis mind muudkui tiivulisena kandis.
Ärkasin ja ringutasin. Olin tugitooli magama jäänud. Mõtlesin, et see kõik oli vaid järjekordne kohutav uni. Õnneks on neid pika peale vähemaks jäänud. Kuid mingil hetkel tundsin oma tulitavat põske. Viisin kiirelt pilgu voodi serva alla, sealt helkis hommikupäikeses vastu hõbedaselt läikiv pussnuga. Ohkasin sygavalt, see siiski oli olnud reaalsus.
Kuid ma ei mäletanud, kuidas ma oleks tugitooli tagasi jõudnud. Kyllap võõras oli tõstnud. Tool minu vastas oli oma kohale tagasi tõstetud, kuid kyllap ta oli unustanud noa. Ukski oli veel lahti ja tuul tungis sealt sisse, jahutades minu higist rinda. Milline hea vaheldus!
Siiski tundsin end kohutavalt väsinuna. Tõusin tugitoolist ja koperdasin vaevaliselt voodisse. Kiskusin teki enesele peale, paljad jalad selle alt välja ulatumas. Pea vajunud padjale, vajusid ka minu silmad vaikides kinni. Hinges valitses kaos. Langesin raskesse unenägudeta unne.
Avasin oma silmad uuesti mõni tund hiljem. Käes oli lõuna. Märkasin laual kandikut, millele oli asetatud veinikann, peeker, liud leivaga ja kanakints. Tundsin, et ei olnud näljane. Kuigi ma polnud kolm päev söönud, ettevatusest ma seda siiski ei puudutanud. Ma ei teadnud, kes selle tõi ja mis eesmärgil. Kindlasti myrgitamise, käis minu mõtteist kiirelt läbi.
Langesin uuesti padjale. Sulgesin silmad, ohkasin taas kord. Teesklesin magajat ja saavutanud oma tulemuse, kuulsin tunni möödudes kellegi raskeid samme. Tõsteti kandikut. Keegi vandus enese ette. Ma ei julgenud avada oma silmi. Äkki mind avastatakse. Keerasin teise kylje. Näoga akna poole, nii ei olnud see toas olijale nähtav. Silmalaud võisid mu hetkega reeta.
Keegi kõndis toast välja. Temagi ohkas. See oli naine. Kas Ketty? Välgatas korraks mu mõtteist läbi. Kahjuks mitte. Ketty ohe oli palju mahedam. Ketty oli palju malbem ja armsas. Tema sammudki olid tasasemad, justnagu vaikse tuule sahin rohus.
Asjatu oli loota, kuna ometigi ma teadsin kindlalt, et Ketty oli lahkunud elavate seast. Vaid selle rahutu naise hing võis mind unedes kylastada, ilma et ma ise sellest aru sain. Tean siiani, et ta oli minuga, minu mõtete ja hingega. Mil ta aga lahkus, seda ma enam öelda ei oska, sest sellest on möödas pikki pikki aastaid, isegi sajandeid. Kettyst on jäänud vaid õbluke mälestus, peidetud minu keevalisse alateadvusesse.
Virgusin unest kella viie paiku. Pöörasin end teisele kyljele ning märkasin, et uks oli kindlalt suletud. Ronisin voodist välja, otsisin voodi alt tugevst pingutatud nahast sandaalid, panin need jalga ning ruttasin ukse juurde. Proovisin seda avada, kuid katse ebaõnnestus. Uks oli lukus. Virutasin peopesaga vastu ust. Ebaõiglus, täielik ebaõiglus! Kuidas nad kyll võisid mind siia kinni lukustada? Mul on õigus, see on minu kodu ja mitte kellegi teise.
Märkasin laual lõunasööki. Paar õuna, viinamarjad, veinipeeker ja –kann, leib, hirsipuder ja einestamiseks vajalikud lauanõud. Ma polnud pikemat aega söönud, tõsi. Viimasest einestamisest oli möödas vaid kolm päeva, kuid nyyd ma tundsin tõsist nälga. Astusin maha rahunenult lauakese juurde, haarasin õuna, hypitasin seda mõttessevajunult käest kätte ning hammustasin siis isukalt kypset vilja. Mmm, mõnusalt mahlane. Hammustasin isukalt veel mõned ampsud ja ise mäludes, kõndisin puhvetkapi juurde, mis asus akna all oleva riiuli kõrval.
Avasin klaasukse. Panin pooleldi näritud punase õuna riiulile kausside vahele. Sirutasin käe ja võtsin tagumiste pudelite vahelt väiksema salaviina pläsku. Keerasin korgi pealt, kuid minu käsi haaras järjekordne krambihoog ja suurem osa pläsku sisust pritsis minu valgele kleidile. Pillasin pudeli maha ja haarasin lauast minu selja taga. Nägu moondunud valust krimassiks, lõin vaagna toiduga põrandale. Pudrukauss lendas vastu seina, puuviljad said lömastatud minu jalge all, veinikann purunes kildudeks ja leib määrdus koos veiniga peekrist mööda tugitooli laiali.
Kukkusin eebenipuust puhvetkapi ja tammepuust laua vahele. Mu käed tõmblesid ikka veel. Sulgesin silmad ja kui olin pannud pea põrandale, avasin nad taas. Keerasin end kõhuli, surusin käed kylma põranda ja omaenese rinna vahele. Tasapisi andis valu järele. Käed muutusid tuimaks ja lakkasid värisemast. Kui olin lamanud nii oma kakskymmend viis minutit, tõusin pysti, teotudes kapi vastu mu selja taga.
Avasin suu, et vanduda ja virutasin käega vastu toidust lauda. Jälestusega vaatasin jäänuseid oma peenikeste pikkade sõrmede vahel. Pyhkisin käe pihast kuni põlvedeni kleidi sisse puhtaks ja seejärel pöörasin end ymber. Mu mõtted olid koondatud vaid yhele asjale, saaks vaid kanepit. Ma ei märganud ei korralagedust ega ka mustust, mis oli mööda põrandat laiali. Olin endast väljas ja mul oli vaja kiirelt midagi, mis mu keha rahustaks.
Liikusin akna poole, teise klaasist ukse ette. Parema käega end toetades, avan vasemaga kapiukse. Lykkan lõhnõli pudeli eemale, võtan nende tagant paberkoti kanepi puru ja piibuga, lykkan pudeli oma kohale tagasi ja panen uksegi enese järelt kinni tagasi. Liigun tugitooli juurde. Vajun leivasele istmele. Võtan piibu välja, täidan selle ning syytan põlema. Olin siis endast nii väljas, et ei pannud tähele, mõttejõul syytasin piibu. Selleks ajaks olin sellega niivõrd harjunud, et alateadlikult hakkasin tegusid tegema, millest mul tol ajal veel aimugi polnud. Tõmbasin paar mahvi. Rahunesin tasapisi ja ma tundsin, kui hea on olla.
Ärkasin. Olin taaskord tukkuma jäänud. Piip oli põrandale kukkunud ja ma tundsin, et mul on jahe. Võdistasin õlgu. Viisin pilgu uksele, see oli pärani lahti ja kylm tuul paiskus sealt sisse. Järelikult oli ka välisuks lahti.
Tõusin. Raputasin rohupuru seelikult maha. Hakkasin ukse poole liikuma, kuid teel sinna peatusin. Mu silm oli tabanud voodi vastas asetseval kirstul istuvat kogu. Pöörasin pea tundmatu suunas. Temalgi oli seljas punane keep. Pöörasin siis kogu kehaga tema poole. Meie vahel valitses lämmatav vaikus. See häiris ja ma ei suutnud seda lõpuks siiski enam välja kannatada. Jooksujalu suundusin tema poole, sirutasin käe kapuutsi poole ja karjatasin: “Näita oma nägu, võõras!”
Ta peatas mu käe kiire liigutusega, pyydes selle oma sõrmede vahele. Pyydsin kätt ära tõmmata, kuid ta surus käsivarre kui rauast tangide vahele. Kiljatasin, kyll aga ehmatusest, mitte valust. Võibolla sellepärast oli raske mu vaenlasel mind ka piinata, sest olin valuga harjunud, olen siiani. See oli osa mu lapsepõlvest, millest on nyydseks järele jäänud vaid kauge uni.
“Lase lahti, madu!” sisistasin läbi hammaste. Tema vaid naeris oma nurjatut naeru. “Pole ma miskine madu, siga ehk,” lausus tema, ise ikka veel naeru kõhistades. Hääl oli tuttav. “See olete teie!” karjatasin mina.
Jah, see oli Hingede Vardja. Tõdesin seda hetkel, kui ta oma kapuutsi peast võttis. Mantli varrukas libises mööda Vardja käsivart ja jäi peatuma kyynarnuki juures. Minu käsi oli ikka veel tema haardes ja mitte miski tol hetkel poleks teda niivõrd häirinud, et ta oleks mu lahti lasknud. Ta silmitses vodka plekki minu rinnal ja muigas. Tõbras!
Minu silmad liikusid teatud nõiduslikul momendil tema käsivarrel veenide kohal asetsevale tätoveeringule. See oli madu, mille saba oli keerdus ymber kesmise sõrme ning selle ots kõditas Vardja peopesa.
Silmad kinnistusid kehamaalingu kylge. See hakkas liikuma. Ma pyydsin end lahti rabeleda, kuid võõras tiris mu enese vastu ja võttis parema käega minu peenikese piha ymbert kinni. Virutasin talle rusikaga ribide vahele. Me langesime voodile, tema all ja mina peal. Vardja käsi klammerdus ikka veel minu käsivarre kyljes. Madu sellel elustus, realiseerus ja roomas minu näo juurde.
Rahunesin. Sulgesin laud. Tundsin kuidas libe elukas mööda mu kaela roomas. Märg. Keha läbis värin ja siis oli torge. Vajusin minestusse.
Rahutust ryndas uimasus. Ymbruskonda piitsutas udu. Miski lainetas. Hingamine tundus raske. Olid punastes keepides kogud. Nende silmad värelesid. Ägasin. Mind tõsteti voodist. Rebiti määrdunud kalts ymber keha. Olin alasti, tuim, keset tuba.
Mind riietati. Punasesse siidi. Kaarnamusta sametisse. Öösinisesse sitsi. Seisin keset tuba ja ei osanud asjast mitte miskit arvata. Oli vaid yks soov, magada, magada ja veel kord magada. Mäletan, et varisesin kokku. Tuli pimedus. Trummid. Soigumine. Hääled. Needmine.
Tõusin õhtuhämaruses voodist. Sulgesin hetkeks silmad, kuid avasin need taas. Ei mäleta kas tukkusin või hõljusin nägemuste piirimail. Seega, tunne oli veider. Vaatasin, kõik uksed ja aknad olid avatud.
Minu punane seelikuosa oli kortsus, kuid ma ei hoolinud. Koperdasin kummaliselt virvendavatest mööbliköntidest mööda akna juurde. Lykkasin kõrge vaasi, vaagna kummutilt põrandale. Klaas purunes, vesi lainetas mu jalge all. Kogud tormasid tuppa, kuid ei jõudnud minuni. Olin juba yle aknalaua pimedusse hypanud, kõrvus kumisemas rebeneva riide hõige.
Põgenesin läbi kummitava metsa. Ei puhanud hetkegi. Mäletan läbi häguse ilma, kuis neli kaarnat mind sel meeleheitlikul teekonnal saatsid. Punased silmad kiiskamas läbi pilves öö justkui laternad kindluse munakivi sillutisel. Tundsin hirmu. Selle kyynised haarasid tugevalt ja mitte miski ei aidanud, et sellest vabaneda. Mitte miski. Ma eksisin.
Teadmata, kuhu suundusin, jõudsin kalmistule. Tormasin jooksujalu läbi langenud raudväravate kabeli uste ette. Kaarnad maandusid varjudesse ja neist said inimesed. Kolm meest ja naine. Vardjad.
Tormasin vastu klaasust. Põrkusin tagasi. Ryndasin ikka uuesti ja uuesti. Neli minu selja taga lähenemas, kasvas mu hirm kääbikust hiiglaseks. Karjatasin. Mida lähemale jõuti, seda rohkem ja rohkem surusin end ukse vastu.
Yhel viirastuslikul momendil avanes sissepääs neetute varjupaika. Vajusin kõhuli põrandale. Sees oli pime. Tundsin kuidas kaheksa kätt minust kinni haarasid ja yles tõstsid. Pyydsin vabaneda. See oli asjatu. Ma ei pääsenud.
Mind viidi altari ette. Seinal, kus tavaliselt ripub risti löödud Jeesus Kristuse maal, oli pentagramm ja hõõguvate silmadega lohe. Mind suruti põlvili. Silmitsesin interjööri. Antiikaegne mööbel. Rooma ajast. Mustad, kuldsed, hõbedased kyynlad. Sinised, violetsed leegid. Hõrk kõrbelõhn. Suursugused lyhtrid. Kõik tundus nõnda tuttav, et miski minus lausa sundis silmi sulgema. Kerkisid sygavalt kobrutavast alateadvusest mälestused. Pildid minevikust, mida olin pyydnud unustada.
Vanemad jutustasid alati, et olin hukatus, kes jäeti ukse taha. Ma ei nutnud. Ei röökinud ega kaevelnud. Olin vaikne laps, enesesse tõmbunud. Nad põlgasid mind. Vihkasid. Isegi kartsid. Teadsin seda, sest tundsin loomalikku himu neid tappa.
Olen alati kaelas kandnud risti. Kasuvanemad polnud teab mis kristlased, kuid nad siiski pelgasid amulette, mis ei olnud pärit Jumalalt. Kord pyydis isa metallist ripatsit kaelast rebida, kuid sai valusalt põletada. Arm. Igaveseks.
Yhel tormisel ööl ärkasin meeletu kirega voodist. Mul olid vennad ja õed. Palju oli veel tulemas. Mäletan, et läbi vihma koperdasin unesegaselt puukuurini, mille uks oli avatud. Haarasin kirve ja sammusin tuppa.
Sel ööl sai valatud verd. Palju verd. Vaid mõned neist värdjatest jäid ellu. Mõni, kes mulle toeks olnud peksu vastu. Õde ja vend. Natrix ja Karij oma lapsega. Nemad jäid tallu, mina põgenesin. Olin kolmteist talve vana ja ei tundnud syyd. Olin vaba.
Oma rännuteed mäletan vaid katkendlikult. Syya ja juua hankisin omapäi. Kyllap mu ellujäämise instinkt oli niivõrd tugev, et lämmatas viimasegi alla andmise eose. Seega õppisin ellu jääma.
Teel olin yle aasta. Peatusin kabelis. Ukse kohal kõrgus massiivne kaunite nikerdustega veripunane rist. Tundus nagu see ripuks õhus ja on seina kylge kinnitatud vaid nähtamatute inimkõõlustest nööridega. Mustaks võõbatud seinad olid mulle koduks seni, kuni mind leiti. Ketty.
Keegi tõukas mind. Tõstsin pea. Minu ees seisis Lohetaltsutaja. Ohkasin katkendlikult. Neli kätt tõstsid mind pysti. Rahmisin kätega, et vabaneda. Sel lasti syndida.
„Tere tulemast koju!” kostus seintelt. Ehmatusega silmitsesin inimesi, kes taganesid varjudesse. Vaid naine jäi paigale, võttis eneselt keebi ja asetas selle minu õlgadele. Pöörasin pale Vardja poole. Ehmatasin, sest minu silmanägemist ähvardas mõrvata ere valgus. Asetasin kyll käed näo ette, kuid sellest polnud abi. Kiljatasin ja langesin oliivrohelisele määrdunud vaibale.
Mind kallati külma verega üle, millest ma ka ärkasin. Rapsisin ägedalt. Olin aheldatud kivile. Mustad yle õlgade ulatuvad juuksed lainetamas yle serva. Karjusin. Mets minu ymber tundus tõmbuvat koomale. Kabelist väljusid kogud. Tundsin valgust laiali valgumas. Karjusin ikka veel. Veel ja veel enesele arusaamatus keeles. Ma ei hoolinud. Tahtsin emmata mulle nii armast vabadust!
Seisti ymber minu. Juustest haarati kinni ja pead hoiti paigal. Pyydsin vabaneda, kuid see oli asjatu.
„Sinu hing on visa,” sosistas blondide kiharatega naine mulle kõrva, „sinu rind on tulvil tuld.”
„Sinu silmis põleb põrgutuli,” ymiseb teine.
„Sinu kätes on jõud,” karjatas kolmas.
„Sinu sydames elab vägi,” mõmises neljas.
„Sinu soontes voolab myrk,” tähendas viies.
„Sinu meeltes valitseb tarkus,” kriiskas kuues.
„Sinu vaim on surematu,” lausuti kooris.
See kostus kui loits. Seda korrati. Kaks korda. Kolm korda veel. Iga korraga tõusis Vardjate hääl. Kõmises yle taeva. Vihises läbi metsalagendike. Langes loorina orgudele. Uppus sillerdavasse mägiojja. Pani mu keha värisema. Avasin suu, et kiljatada, kuid hyyde asemel täitus suu paksu kibeda vedelikuga. Juustest krabati kinni ja pea tõmmati kuklasse. Ei antud võimalustki välja sylitamiseks. Neelatasin kangekaelselt. Kõrvetas mu kurku ja hakkasin läkastama.
Hingede Vardja tõstis yles kummalise amuleti. Lohe või draakoni tumeda keti kyljes. Kõminal lausus loitsu, mille taustal muutus täiesti kottpime taevas karmiinpunaseks.
Tormitiivul me kutsume Sind
Otsi meid, me lööme su laulu
Keerle ja pöörle öö embuses
Oo draakon, tule, me valguse juht
Kaitsja, valvur, sõber mitte vaenlane
Tule meie juurde, näe me jõu ohverdust
Tugev ja õilis, sel sõpruse amuletil
Saab ta Sinule, kaitse teda halvast
Ymber ja sees, tema maagia keerd
Tule temani, oma tiivul laial
Tere tulemast, Ääla hinge kaitsja!
Yle öö taeva kajas kohutav möire. Neetute Metsa tagant tõusis õhku suur hiiglaslik pronksikarva lohe. Tähed kadusid suurest hirmust pilvede taha. Kuu suursugune keha väreles, kuid ei põgenenud. Rabelesin meeletult, kuid mida lähemale t jõudis kutsutu, seda rahulikumaks muutus minu hing. Mõistsin, et kuulume kokku.
Vardja pani amuleti mulle kaela ja lohe maandus. Mind vabastati. Mingi sisemine tung sundis mu kivisambalt maha ronima ja aegamisi tema juurde kõndima. Sirutasin väriseva käe ja puudutasin tema koonu. Julgust juurde saanud, kallistasin elegantset kaela. Me olime yks hing.
„Ma tervitan Sind, oo Viimane Draakon,” sosistasin talle kõrva.
Lohe kurgust kostus kerge korin. Tervitas mindki. Ronisin selga ja me tõusime õhku. Kogud meie all kummardusid ja suudlesid veresegust musta pärlendavat mulda. Surusin end tugeva kaela vastu ja sulgesin esimest korda oma uued silmad. Yle taeva lendas hymn. Nad laulsid.
Panen sule käest ja sulen raamatu. Köidan mustad nahkpaelad ja ohkan. Istun hetke vaikuses, tõusen siis, kustutan kyynlad ja astun väiksemõõdulisest kambrist välja. Lukustan ukse ja võtan võtme enesega kaasa. Jalutan pikki koridori, pööran paremale ja liigun trepist alla. Jõuan sammastatud saali. Kõnnin läbi selle ja mu sammud kajavad seintelt nõnda ähvardavalt, et olen sunnitud väristama oma õlgu.
Astun lamava lohe kõrvale ning viskan võtme udusesse orgu. Silmitsen päikest, mis loojub omaenese sängi meie kodumägede sylle. Jahe tuul paitamas meeletuid kiharaid ymber minu kõhna näo. Hingan sisse ja pahinaga uuesti välja. Istun kylmale kivipõrandale, tõmban põlved vastu rinda ja sõlmin käed ymber nende. Pöördume ja me pilgud kohtuvad vaid hetkeks.
(2004, by Sophia Memphis)
Just nii, mu hing on olnud pikka aega vangistuses. Aheldatud selle neetud öö kylge. Värisedes igal neljandal täiskuu ööl, sest just aasta teise poole neljandal täiskuu ööl toimus minu elus suur muudatus. Algselt oli see näiline tragöödia, sest ma ei osanud oma eluga midagi peale hakata, kuid tasapisi harjusin teadmisega, minust ei saa enam ealeski kedagi sellist, kui olin olnud seda aastal 1342. Olin siis veel vaid 18 talve vana. Noor ja täis hakkamist ning vapper rind tulvil piiritut elujanu, kuni tugev kopsuhaigus mu peagi voodisse murdis. Ja sedagi veel keset sydasuve.
Lamasin oma kaks nädalat voodis, higistades ja väherdes palaviku embuses. Minu hooldaja märkas, et kolmanda nädala alguses on märgata paranemise märke, kuid see vaid oli vaikus enne tormi.
Teise haiguskuu alguses tundsin end juba päris hästi, kuid pisik polnud minust siiski veel lahkunud. Arstid ei osanud mitte mingisugust nõu anda ja tulemusena, et puudus täielik abivalmidus, murdis haigus mind peagi taas nelja seina vahele märga voodisse.
Olin ahastuses. Ei mõistnud, mis minuga toimub. Kartsin, et keegi on mulle needuse kaela kupatanud, kuid ometigi ma polnud ealeski kellelegi halba soovinud, selle tegemisest rääkimattagi. Olin tol ajal ju veel noor ja nõnda kogenematu. Ei teadnud maailmast mitte midagi ning oma saatusestki puudus mul vähemgi aim.
Saatusel aga oli minu jaoks eriline eesmärk. Mina ei nimetaks seda eriliseks, sest see on siiani minu vaimu jaoks kohutav shokk. Eriliseks nimetas seda kyll aga keegi teine. Keegi, kes vastutab minu hirmu ja piinade eest. Ma nimetaksin teda Hingede Vardjaks, sest just seda tema on. Tundmatu mees tundmatult maalt. Ma ytlesin talle nõnda, tema nähvas vastu: “Vaid otse põrgust!” Tol hetkel vaikis minu suu. Ma ei lausunud talle yhtki sõna. Enam mitte.
Kolmanda haiguskuu keskel hakkasin end tundma järjest hullemini. Hakkasin nägema kohutavaid unenägusid, mis olid liigagi nägemuste moodi, et olla vaid unenäod. Ja need unenäod hakkasid täide minema.
Läbi pideva poolune kuulsin, kuidas mu hooldaja luges ette telegramme, kuis mu lähisugulased olid hukkunud erinevail kombeil. Alati enne kohutavat surma olid nad kuulnud minu häält hyydmas nende nime ja näinud nägemust minust, tugevast ja tervest neiust, seismas nende ees ja naeratamas, justkui ma tahaks neile öelda, et kõik saab korda.
Mingil hetkel tuli paus. Ei yhtki surma või mõrva või mõrva vägistamise järel. Hakkasin vähehaaval toibuma. Oli neljas haiguskuu. Hooldaja arvates oli aeg mulle jutustada, kuidas nad hukkusid.
Yhel pärastlõunal sisenes ta minu ruumi, palus oma Issandalt jõudu, võttis raske puutooli ja istus minu voodi kõrvale. Ta alustas juttu. Järsult peatasin selle. Mäletan, et ytlesin eneselegi yllatusena järsult: “Piisab! Mulle ei ole vaja korrata kõike seda, mida ma juba tean. Te soovite vaid minu hirmu suurendada, syymepiinu syvendada ja hingegi raskemaks muuta. Aitab juba! Ärge lausuge enam yhtki oma nurjatut sõna! Minge! Tahan rahu!”
Keskealine naine, silmad murest aukus, vaatas mind yllatunult. Mina pööritasin selle peale vaid silmi. Tema, vaene väikene, kysis: “Aga mileedi, te ise nõudsite minult lugusid… Mileedi, ma pään siiski rääkima. On parem, kui te tääksite!”
Vaatasin talle yllatunult otsa. Ma ei mäletanud sellist korraldust. Olin vist tõesti väga vähe ärkvel olnud, et needki hetked tundusid unena. Siiski ma lausin rahustavalt, naisele käsivarrele patsutades: “Kallis Ketty, olge rahulik. Ma tean juba kõike. Ma usun, et tean seda kõike isegi paremini, kui matusekorraldajad või konstaabel Röövik ise.”
“Kus te tääte, et asja ajajaks oli konstaabel Erik Röövik,” kysib hooldaja pead raputades, pilgutades oma suuri kastanpruune silmi ja lähemale nihkudes järgnes esimesele teine kysimus, “ja kust mileedi tääb öölda, kuidas keik toimus?”
Mulle hakkas aitama neist läbitungivatest ja liig uudishimulikest kysimustest, et ma lõpuks sydamest ohkasin ja vastasin: “Kullake, Kettyke, kas te ei muutu ehk liiga uudishimulikuks? Aitab ehk, kas pole? Jätame selle jutu, ma tunnen end liig väsinuna.” Seejärel teesklesin minestust.
Ketty yritas palju kordi, et ehk ma hakkan rääkima. Ei, mitte millestki polnud abi. Minu suu vaikis kindlalt. Lõpuks yhel kolmapäeva õhtul vihastas see väikest kasvu hooldaja mind tõsiselt. Hooletult needsin tema surma.
Paar päeva virelesin oma higist läbi imbunud linade vahel, näljasena ootasin Kettyt. Ta ei tulnud. Sulgusin seda enam enesesse. Ootasin veel paar päeva. Teda ei tulnud ikka veel. Mu lootus hakkas vaikselt hääbuma, kuid siis avanes uks. Värske tuuleiil kammis minusse lootuse taas, kuid see suri samal hetkel, kui uksest astus sisse konstaabel Röövik. Olin siis juba peaaegu istuli tõusnud. Nähes aga teda, vajusin ma meeleheitliku ohkega voodisse tagasi.
Kuulsin tol õhtul, Kettyt polnud enam. Ta oli libastunud järsakul ja merre kukkunud. Väljas oli tormine ja mu vaene väike hooldaja uppus lainetesse. Tema tormist räsitud keha ei leitud enam. Oh, kuidas ma teda armastasin. Kuidas ma võisin kyll nii hooletu olla?
Tundsin end syydi, kuid mitte ykski pisar ei langenud minu silmist. Konstaabel tõi mulle syya ja lubas mind vaatamas käia iga paari päeva tagant. Tundsin end siis juba mõnevõrra paremini. Röövik andis mulle veel mingisugust tubaka taolist asja. See oli kanep. Ytles, et ma suitsetaksin seda, kui mul krambihood peale hakkavad tikkuma. Mõni päev varem hakkasid mul peal käima kummalised hood ja eriti veel kätes. Need olid valulikud hetked, kuid ilma yhegi karjatuse või pisarata, kannatasin need ära. Ta ei hoolinud, et mu tervis oli veel nõrk ja võisin sellest sõltuvusse sattuda.
Konstaabel käis nii kuukese, kuid siis mingil hetkel ta ei tulnud enam. Kuulsin hobusekabja plaginat oma maja ees. Keegi kõndis ysna julmalt minu hyti uksest sisse, kus oli vaid köök ja minu tuba. See ei meeldinud mulle kohe yldse mitte. Kui võõras astus toa uksest sisse, istusin mina tugitoolis ja kuulasin tuule kohinat, pooleldi tukkudes. Uks löödi lahti, see äratas mu võpatusega.
Vaatasin uudishimulikult ukse poole. Lykkasin kiirelt lahtised juuksesalgud silme eest tagasi kõrva taha ja yritasin pysti tõusta, kuid võõras punases keebis kõndis minu poole ja lykkas mu julmalt tagasi tugitooli embusesse. Karjatasin pool summutatult: “Kuidas te julgete!?”
“Härra konstaabel ei tule enam. Ta puhkab vaikselt mullasängis,” lausus võõras, tõmbas kindad käest ning tõmbas teiselt poolt lauda oleva puust tooli minu ette. Istus sellele ja tõmbas kapuutsi peast. Karjatasin sel hetkel läbilõikavalt. See on tema, see on tema, tundmatu mees minu unenägudest, mõrvar ja teejuht minu nägemustest, see on tema- tembeldas minu mõtteis tol hetkel.
Võõras noogutas rahulolevalt. Ta mõistis, lõpuks tundsin ma ta ära. Ta toetus ettepoole, nii et, pool meetrit jäi meie nägude vahele. Ruum hingamiseks. Ja siis ta lausus oma kõige sygavama rahuga: “Ma tulin sinu järele, Luphe. Pärast homset ööd, saad sa uue nime, uue elu ja uue maailmavaate.”
Ma yksnes põrnitsesin talle otsa. Mu mõistus oli otsakorral. Ma ei teadnud, mida teha või mida öelda. Lõpuks kuidagi õnnestus mul lausuda: “Mina ei lähe siit kuskile, võõras, enne, kui ma ei tea, kuidas teid, rännumees, kutsuda.”
“Kutsu mind Hingede Vardjaks, Lohetaltsutajaks või ykskik kelleks. Minu hingel on palju nimesid. Nimesid rohkem on minu vaimul. Näol ehk on kõige rohkem neid, tarbetuid sõnu. Kutsu mind kuidas soovite, mileedi, põrguväravate kaitsja,” lausus tema mulle oma leegitsevat hingeõhku näkku paisates.
“Ei ole mina kellegi kaitsja. Tyhipaljas naisterahvas vaid. Mis eesmärk on minu elul, vaid kohe lõpp tuleks teha sellele siin,” kriiskasin mina talle näkku ja hyppasin toolilt pysti.
Viha minus kees. See oli meeletu. Võõras pyydis taaskord mind toolile tagasi lykata, kuid seekord olin mina temast kiirem ja ma lipsasin Vardja eest ära. Paari hyppega olin riiuli ees akna all. Selle peal oli kandik, millel lebas roostes nuga. Haarasin selle ja end ymber pöörates oli tema juba minu selja taha jõudnud. Suutmata teha mingitki liigutust, ta lõi noa minu käest maha. Puss lendas voodi ääre alla.
Võõras haaras minu õlanukkidest oma tugevate kätega kinni. Raputas mind, ise sisistades läbi kokku surutud hammaste: “Mileedi, võtke end kokku. Haigus ja rohi on teie meeled myrgitanud. Te ei tohi enam seda rohtu tarvitada!”
Kuidagi sain ma tema haardest vabaks. Nägin tema reetlikest silmadest, et temaski kees viha, kuid see viha oli teistsugune, kui see, mis minus. Vardja viha oli minu jaoks tundmatu maa, kuhu oli keelatud astuda. Ja ma ei teinud seda, olgu Hingede Vardja tänatud, et ta sel juhtuda ei lasknud.
Olin hämmingu tugevas haardes. Pea oli tyhi ja hääl kähe, ma siiski suutsin hyyda: “Kuidas te julgete?”
Mäletan, kuidas ta virutas mulle oma käeseljaga vstu põske. Kukkusin põrandale. Pisarad segunesid mustusega minu põsil. Mõtteis valitses tyhjuse korralagedus ning mõnevõrra hakkasin kuulma karjeid ja trummi põrinat. See kestis, kuni ma pilkasesse pimedusse langesin. Mis edasi sai, seda ma ei mäleta. Vaid musta auku, kuhu ma langesin ja langesin, langesin ja langesin. Ei olnud tunda lähenevat lõppu, vaid tyhi tunne, mis mind muudkui tiivulisena kandis.
Ärkasin ja ringutasin. Olin tugitooli magama jäänud. Mõtlesin, et see kõik oli vaid järjekordne kohutav uni. Õnneks on neid pika peale vähemaks jäänud. Kuid mingil hetkel tundsin oma tulitavat põske. Viisin kiirelt pilgu voodi serva alla, sealt helkis hommikupäikeses vastu hõbedaselt läikiv pussnuga. Ohkasin sygavalt, see siiski oli olnud reaalsus.
Kuid ma ei mäletanud, kuidas ma oleks tugitooli tagasi jõudnud. Kyllap võõras oli tõstnud. Tool minu vastas oli oma kohale tagasi tõstetud, kuid kyllap ta oli unustanud noa. Ukski oli veel lahti ja tuul tungis sealt sisse, jahutades minu higist rinda. Milline hea vaheldus!
Siiski tundsin end kohutavalt väsinuna. Tõusin tugitoolist ja koperdasin vaevaliselt voodisse. Kiskusin teki enesele peale, paljad jalad selle alt välja ulatumas. Pea vajunud padjale, vajusid ka minu silmad vaikides kinni. Hinges valitses kaos. Langesin raskesse unenägudeta unne.
Avasin oma silmad uuesti mõni tund hiljem. Käes oli lõuna. Märkasin laual kandikut, millele oli asetatud veinikann, peeker, liud leivaga ja kanakints. Tundsin, et ei olnud näljane. Kuigi ma polnud kolm päev söönud, ettevatusest ma seda siiski ei puudutanud. Ma ei teadnud, kes selle tõi ja mis eesmärgil. Kindlasti myrgitamise, käis minu mõtteist kiirelt läbi.
Langesin uuesti padjale. Sulgesin silmad, ohkasin taas kord. Teesklesin magajat ja saavutanud oma tulemuse, kuulsin tunni möödudes kellegi raskeid samme. Tõsteti kandikut. Keegi vandus enese ette. Ma ei julgenud avada oma silmi. Äkki mind avastatakse. Keerasin teise kylje. Näoga akna poole, nii ei olnud see toas olijale nähtav. Silmalaud võisid mu hetkega reeta.
Keegi kõndis toast välja. Temagi ohkas. See oli naine. Kas Ketty? Välgatas korraks mu mõtteist läbi. Kahjuks mitte. Ketty ohe oli palju mahedam. Ketty oli palju malbem ja armsas. Tema sammudki olid tasasemad, justnagu vaikse tuule sahin rohus.
Asjatu oli loota, kuna ometigi ma teadsin kindlalt, et Ketty oli lahkunud elavate seast. Vaid selle rahutu naise hing võis mind unedes kylastada, ilma et ma ise sellest aru sain. Tean siiani, et ta oli minuga, minu mõtete ja hingega. Mil ta aga lahkus, seda ma enam öelda ei oska, sest sellest on möödas pikki pikki aastaid, isegi sajandeid. Kettyst on jäänud vaid õbluke mälestus, peidetud minu keevalisse alateadvusesse.
Virgusin unest kella viie paiku. Pöörasin end teisele kyljele ning märkasin, et uks oli kindlalt suletud. Ronisin voodist välja, otsisin voodi alt tugevst pingutatud nahast sandaalid, panin need jalga ning ruttasin ukse juurde. Proovisin seda avada, kuid katse ebaõnnestus. Uks oli lukus. Virutasin peopesaga vastu ust. Ebaõiglus, täielik ebaõiglus! Kuidas nad kyll võisid mind siia kinni lukustada? Mul on õigus, see on minu kodu ja mitte kellegi teise.
Märkasin laual lõunasööki. Paar õuna, viinamarjad, veinipeeker ja –kann, leib, hirsipuder ja einestamiseks vajalikud lauanõud. Ma polnud pikemat aega söönud, tõsi. Viimasest einestamisest oli möödas vaid kolm päeva, kuid nyyd ma tundsin tõsist nälga. Astusin maha rahunenult lauakese juurde, haarasin õuna, hypitasin seda mõttessevajunult käest kätte ning hammustasin siis isukalt kypset vilja. Mmm, mõnusalt mahlane. Hammustasin isukalt veel mõned ampsud ja ise mäludes, kõndisin puhvetkapi juurde, mis asus akna all oleva riiuli kõrval.
Avasin klaasukse. Panin pooleldi näritud punase õuna riiulile kausside vahele. Sirutasin käe ja võtsin tagumiste pudelite vahelt väiksema salaviina pläsku. Keerasin korgi pealt, kuid minu käsi haaras järjekordne krambihoog ja suurem osa pläsku sisust pritsis minu valgele kleidile. Pillasin pudeli maha ja haarasin lauast minu selja taga. Nägu moondunud valust krimassiks, lõin vaagna toiduga põrandale. Pudrukauss lendas vastu seina, puuviljad said lömastatud minu jalge all, veinikann purunes kildudeks ja leib määrdus koos veiniga peekrist mööda tugitooli laiali.
Kukkusin eebenipuust puhvetkapi ja tammepuust laua vahele. Mu käed tõmblesid ikka veel. Sulgesin silmad ja kui olin pannud pea põrandale, avasin nad taas. Keerasin end kõhuli, surusin käed kylma põranda ja omaenese rinna vahele. Tasapisi andis valu järele. Käed muutusid tuimaks ja lakkasid värisemast. Kui olin lamanud nii oma kakskymmend viis minutit, tõusin pysti, teotudes kapi vastu mu selja taga.
Avasin suu, et vanduda ja virutasin käega vastu toidust lauda. Jälestusega vaatasin jäänuseid oma peenikeste pikkade sõrmede vahel. Pyhkisin käe pihast kuni põlvedeni kleidi sisse puhtaks ja seejärel pöörasin end ymber. Mu mõtted olid koondatud vaid yhele asjale, saaks vaid kanepit. Ma ei märganud ei korralagedust ega ka mustust, mis oli mööda põrandat laiali. Olin endast väljas ja mul oli vaja kiirelt midagi, mis mu keha rahustaks.
Liikusin akna poole, teise klaasist ukse ette. Parema käega end toetades, avan vasemaga kapiukse. Lykkan lõhnõli pudeli eemale, võtan nende tagant paberkoti kanepi puru ja piibuga, lykkan pudeli oma kohale tagasi ja panen uksegi enese järelt kinni tagasi. Liigun tugitooli juurde. Vajun leivasele istmele. Võtan piibu välja, täidan selle ning syytan põlema. Olin siis endast nii väljas, et ei pannud tähele, mõttejõul syytasin piibu. Selleks ajaks olin sellega niivõrd harjunud, et alateadlikult hakkasin tegusid tegema, millest mul tol ajal veel aimugi polnud. Tõmbasin paar mahvi. Rahunesin tasapisi ja ma tundsin, kui hea on olla.
Ärkasin. Olin taaskord tukkuma jäänud. Piip oli põrandale kukkunud ja ma tundsin, et mul on jahe. Võdistasin õlgu. Viisin pilgu uksele, see oli pärani lahti ja kylm tuul paiskus sealt sisse. Järelikult oli ka välisuks lahti.
Tõusin. Raputasin rohupuru seelikult maha. Hakkasin ukse poole liikuma, kuid teel sinna peatusin. Mu silm oli tabanud voodi vastas asetseval kirstul istuvat kogu. Pöörasin pea tundmatu suunas. Temalgi oli seljas punane keep. Pöörasin siis kogu kehaga tema poole. Meie vahel valitses lämmatav vaikus. See häiris ja ma ei suutnud seda lõpuks siiski enam välja kannatada. Jooksujalu suundusin tema poole, sirutasin käe kapuutsi poole ja karjatasin: “Näita oma nägu, võõras!”
Ta peatas mu käe kiire liigutusega, pyydes selle oma sõrmede vahele. Pyydsin kätt ära tõmmata, kuid ta surus käsivarre kui rauast tangide vahele. Kiljatasin, kyll aga ehmatusest, mitte valust. Võibolla sellepärast oli raske mu vaenlasel mind ka piinata, sest olin valuga harjunud, olen siiani. See oli osa mu lapsepõlvest, millest on nyydseks järele jäänud vaid kauge uni.
“Lase lahti, madu!” sisistasin läbi hammaste. Tema vaid naeris oma nurjatut naeru. “Pole ma miskine madu, siga ehk,” lausus tema, ise ikka veel naeru kõhistades. Hääl oli tuttav. “See olete teie!” karjatasin mina.
Jah, see oli Hingede Vardja. Tõdesin seda hetkel, kui ta oma kapuutsi peast võttis. Mantli varrukas libises mööda Vardja käsivart ja jäi peatuma kyynarnuki juures. Minu käsi oli ikka veel tema haardes ja mitte miski tol hetkel poleks teda niivõrd häirinud, et ta oleks mu lahti lasknud. Ta silmitses vodka plekki minu rinnal ja muigas. Tõbras!
Minu silmad liikusid teatud nõiduslikul momendil tema käsivarrel veenide kohal asetsevale tätoveeringule. See oli madu, mille saba oli keerdus ymber kesmise sõrme ning selle ots kõditas Vardja peopesa.
Silmad kinnistusid kehamaalingu kylge. See hakkas liikuma. Ma pyydsin end lahti rabeleda, kuid võõras tiris mu enese vastu ja võttis parema käega minu peenikese piha ymbert kinni. Virutasin talle rusikaga ribide vahele. Me langesime voodile, tema all ja mina peal. Vardja käsi klammerdus ikka veel minu käsivarre kyljes. Madu sellel elustus, realiseerus ja roomas minu näo juurde.
Rahunesin. Sulgesin laud. Tundsin kuidas libe elukas mööda mu kaela roomas. Märg. Keha läbis värin ja siis oli torge. Vajusin minestusse.
Rahutust ryndas uimasus. Ymbruskonda piitsutas udu. Miski lainetas. Hingamine tundus raske. Olid punastes keepides kogud. Nende silmad värelesid. Ägasin. Mind tõsteti voodist. Rebiti määrdunud kalts ymber keha. Olin alasti, tuim, keset tuba.
Mind riietati. Punasesse siidi. Kaarnamusta sametisse. Öösinisesse sitsi. Seisin keset tuba ja ei osanud asjast mitte miskit arvata. Oli vaid yks soov, magada, magada ja veel kord magada. Mäletan, et varisesin kokku. Tuli pimedus. Trummid. Soigumine. Hääled. Needmine.
Tõusin õhtuhämaruses voodist. Sulgesin hetkeks silmad, kuid avasin need taas. Ei mäleta kas tukkusin või hõljusin nägemuste piirimail. Seega, tunne oli veider. Vaatasin, kõik uksed ja aknad olid avatud.
Minu punane seelikuosa oli kortsus, kuid ma ei hoolinud. Koperdasin kummaliselt virvendavatest mööbliköntidest mööda akna juurde. Lykkasin kõrge vaasi, vaagna kummutilt põrandale. Klaas purunes, vesi lainetas mu jalge all. Kogud tormasid tuppa, kuid ei jõudnud minuni. Olin juba yle aknalaua pimedusse hypanud, kõrvus kumisemas rebeneva riide hõige.
Põgenesin läbi kummitava metsa. Ei puhanud hetkegi. Mäletan läbi häguse ilma, kuis neli kaarnat mind sel meeleheitlikul teekonnal saatsid. Punased silmad kiiskamas läbi pilves öö justkui laternad kindluse munakivi sillutisel. Tundsin hirmu. Selle kyynised haarasid tugevalt ja mitte miski ei aidanud, et sellest vabaneda. Mitte miski. Ma eksisin.
Teadmata, kuhu suundusin, jõudsin kalmistule. Tormasin jooksujalu läbi langenud raudväravate kabeli uste ette. Kaarnad maandusid varjudesse ja neist said inimesed. Kolm meest ja naine. Vardjad.
Tormasin vastu klaasust. Põrkusin tagasi. Ryndasin ikka uuesti ja uuesti. Neli minu selja taga lähenemas, kasvas mu hirm kääbikust hiiglaseks. Karjatasin. Mida lähemale jõuti, seda rohkem ja rohkem surusin end ukse vastu.
Yhel viirastuslikul momendil avanes sissepääs neetute varjupaika. Vajusin kõhuli põrandale. Sees oli pime. Tundsin kuidas kaheksa kätt minust kinni haarasid ja yles tõstsid. Pyydsin vabaneda. See oli asjatu. Ma ei pääsenud.
Mind viidi altari ette. Seinal, kus tavaliselt ripub risti löödud Jeesus Kristuse maal, oli pentagramm ja hõõguvate silmadega lohe. Mind suruti põlvili. Silmitsesin interjööri. Antiikaegne mööbel. Rooma ajast. Mustad, kuldsed, hõbedased kyynlad. Sinised, violetsed leegid. Hõrk kõrbelõhn. Suursugused lyhtrid. Kõik tundus nõnda tuttav, et miski minus lausa sundis silmi sulgema. Kerkisid sygavalt kobrutavast alateadvusest mälestused. Pildid minevikust, mida olin pyydnud unustada.
Vanemad jutustasid alati, et olin hukatus, kes jäeti ukse taha. Ma ei nutnud. Ei röökinud ega kaevelnud. Olin vaikne laps, enesesse tõmbunud. Nad põlgasid mind. Vihkasid. Isegi kartsid. Teadsin seda, sest tundsin loomalikku himu neid tappa.
Olen alati kaelas kandnud risti. Kasuvanemad polnud teab mis kristlased, kuid nad siiski pelgasid amulette, mis ei olnud pärit Jumalalt. Kord pyydis isa metallist ripatsit kaelast rebida, kuid sai valusalt põletada. Arm. Igaveseks.
Yhel tormisel ööl ärkasin meeletu kirega voodist. Mul olid vennad ja õed. Palju oli veel tulemas. Mäletan, et läbi vihma koperdasin unesegaselt puukuurini, mille uks oli avatud. Haarasin kirve ja sammusin tuppa.
Sel ööl sai valatud verd. Palju verd. Vaid mõned neist värdjatest jäid ellu. Mõni, kes mulle toeks olnud peksu vastu. Õde ja vend. Natrix ja Karij oma lapsega. Nemad jäid tallu, mina põgenesin. Olin kolmteist talve vana ja ei tundnud syyd. Olin vaba.
Oma rännuteed mäletan vaid katkendlikult. Syya ja juua hankisin omapäi. Kyllap mu ellujäämise instinkt oli niivõrd tugev, et lämmatas viimasegi alla andmise eose. Seega õppisin ellu jääma.
Teel olin yle aasta. Peatusin kabelis. Ukse kohal kõrgus massiivne kaunite nikerdustega veripunane rist. Tundus nagu see ripuks õhus ja on seina kylge kinnitatud vaid nähtamatute inimkõõlustest nööridega. Mustaks võõbatud seinad olid mulle koduks seni, kuni mind leiti. Ketty.
Keegi tõukas mind. Tõstsin pea. Minu ees seisis Lohetaltsutaja. Ohkasin katkendlikult. Neli kätt tõstsid mind pysti. Rahmisin kätega, et vabaneda. Sel lasti syndida.
„Tere tulemast koju!” kostus seintelt. Ehmatusega silmitsesin inimesi, kes taganesid varjudesse. Vaid naine jäi paigale, võttis eneselt keebi ja asetas selle minu õlgadele. Pöörasin pale Vardja poole. Ehmatasin, sest minu silmanägemist ähvardas mõrvata ere valgus. Asetasin kyll käed näo ette, kuid sellest polnud abi. Kiljatasin ja langesin oliivrohelisele määrdunud vaibale.
Mind kallati külma verega üle, millest ma ka ärkasin. Rapsisin ägedalt. Olin aheldatud kivile. Mustad yle õlgade ulatuvad juuksed lainetamas yle serva. Karjusin. Mets minu ymber tundus tõmbuvat koomale. Kabelist väljusid kogud. Tundsin valgust laiali valgumas. Karjusin ikka veel. Veel ja veel enesele arusaamatus keeles. Ma ei hoolinud. Tahtsin emmata mulle nii armast vabadust!
Seisti ymber minu. Juustest haarati kinni ja pead hoiti paigal. Pyydsin vabaneda, kuid see oli asjatu.
„Sinu hing on visa,” sosistas blondide kiharatega naine mulle kõrva, „sinu rind on tulvil tuld.”
„Sinu silmis põleb põrgutuli,” ymiseb teine.
„Sinu kätes on jõud,” karjatas kolmas.
„Sinu sydames elab vägi,” mõmises neljas.
„Sinu soontes voolab myrk,” tähendas viies.
„Sinu meeltes valitseb tarkus,” kriiskas kuues.
„Sinu vaim on surematu,” lausuti kooris.
See kostus kui loits. Seda korrati. Kaks korda. Kolm korda veel. Iga korraga tõusis Vardjate hääl. Kõmises yle taeva. Vihises läbi metsalagendike. Langes loorina orgudele. Uppus sillerdavasse mägiojja. Pani mu keha värisema. Avasin suu, et kiljatada, kuid hyyde asemel täitus suu paksu kibeda vedelikuga. Juustest krabati kinni ja pea tõmmati kuklasse. Ei antud võimalustki välja sylitamiseks. Neelatasin kangekaelselt. Kõrvetas mu kurku ja hakkasin läkastama.
Hingede Vardja tõstis yles kummalise amuleti. Lohe või draakoni tumeda keti kyljes. Kõminal lausus loitsu, mille taustal muutus täiesti kottpime taevas karmiinpunaseks.
Tormitiivul me kutsume Sind
Otsi meid, me lööme su laulu
Keerle ja pöörle öö embuses
Oo draakon, tule, me valguse juht
Kaitsja, valvur, sõber mitte vaenlane
Tule meie juurde, näe me jõu ohverdust
Tugev ja õilis, sel sõpruse amuletil
Saab ta Sinule, kaitse teda halvast
Ymber ja sees, tema maagia keerd
Tule temani, oma tiivul laial
Tere tulemast, Ääla hinge kaitsja!
Yle öö taeva kajas kohutav möire. Neetute Metsa tagant tõusis õhku suur hiiglaslik pronksikarva lohe. Tähed kadusid suurest hirmust pilvede taha. Kuu suursugune keha väreles, kuid ei põgenenud. Rabelesin meeletult, kuid mida lähemale t jõudis kutsutu, seda rahulikumaks muutus minu hing. Mõistsin, et kuulume kokku.
Vardja pani amuleti mulle kaela ja lohe maandus. Mind vabastati. Mingi sisemine tung sundis mu kivisambalt maha ronima ja aegamisi tema juurde kõndima. Sirutasin väriseva käe ja puudutasin tema koonu. Julgust juurde saanud, kallistasin elegantset kaela. Me olime yks hing.
„Ma tervitan Sind, oo Viimane Draakon,” sosistasin talle kõrva.
Lohe kurgust kostus kerge korin. Tervitas mindki. Ronisin selga ja me tõusime õhku. Kogud meie all kummardusid ja suudlesid veresegust musta pärlendavat mulda. Surusin end tugeva kaela vastu ja sulgesin esimest korda oma uued silmad. Yle taeva lendas hymn. Nad laulsid.
Panen sule käest ja sulen raamatu. Köidan mustad nahkpaelad ja ohkan. Istun hetke vaikuses, tõusen siis, kustutan kyynlad ja astun väiksemõõdulisest kambrist välja. Lukustan ukse ja võtan võtme enesega kaasa. Jalutan pikki koridori, pööran paremale ja liigun trepist alla. Jõuan sammastatud saali. Kõnnin läbi selle ja mu sammud kajavad seintelt nõnda ähvardavalt, et olen sunnitud väristama oma õlgu.
Astun lamava lohe kõrvale ning viskan võtme udusesse orgu. Silmitsen päikest, mis loojub omaenese sängi meie kodumägede sylle. Jahe tuul paitamas meeletuid kiharaid ymber minu kõhna näo. Hingan sisse ja pahinaga uuesti välja. Istun kylmale kivipõrandale, tõmban põlved vastu rinda ja sõlmin käed ymber nende. Pöördume ja me pilgud kohtuvad vaid hetkeks.
(2004, by Sophia Memphis)
