Dragon.ee foorum

Midagi siis ka minult

0:03 18.11.03

MORGAN

Luupainajana kõnnin kodurannal
mu koolnusõrmed puudutavad valget liiva
ning mustad kajakad, neid tormid viivad
ma sügavuses mälestust Sust kannan

mind põlend lossi viivad mõtteiilid
jalg tallub vettind koridore taas
on tolm ja Moira tütre võrgud maas
närv tuikab, süda peidus, mälu hiilib

kes võiks küll öelda, et siin pidu käis
lõid lusti uhked härrad-daamid reas
su nõnda armas kuju liikus nende seas
sa olid õnnelik, nii mulle toona näis

ei tundnud valu pikemat kui hetk
ja kahtlused need kadusid kui vari
ei olnud keegi eales liialt kuri
surm polnud lõpp vaid pelgalt elu jätk

ehk liialt tantsitud ja hullatud sai siin
meid mõistlik, kurblik meel ei väisand tihti
kuid milleks, jumalad!, siis inimene tehti
kui mitte eluks millest puuduks piin!

ei olnud miski kestev, miski kaduv
ma armastasin - täpselt parajalt
kas tõesti, jumalad, jäi miski vajaka
et tunda anti meile sää'ne valu

ei pannud sõbrad eales mulle pahaks
et keset pillerkaari armastasin kaht
ei aimand ealeski et leegist jääb vaid taht
ning muutub sulav küünal jälle vahaks

nüüd kummardan ja puudutan parketti
veel kontsajäljed maas, lõhn heljub õhus
koiliblikaid mul parv kui lendaks kõhus
kui koolend trubaduur mul mängib menuetti

kus lühtrid särasid sääl vesi heljub
ning vikerkaarevärves kalad tantsu löövad
me pidutaldrikutelt meritähed söövad
ja leebe austri rindu kilpkonn muljub

et kahte lembisin, ei torgand rinda
küll aga siis sai hakatuse riid
kui sina vaid mul olid sääl ja siin
ma selle armu eest veel maksin ränka hinda

käis ööl ja päeval tantsuring meil kahel
alt kadus maa ning sinav laotus päält
tants lõppes, kuulda polnud ainust häält
vaid tume tühjus veikles meie vahel

sul roidununa kirglikult ma andsin suud
käed lembeks panin ümber keha
sääl veeres verev kuu ja võisin näha
et huuled puutund olid kooljaluud

toosama kuu mu üle valgust kallab
ning sinkjalt kumab läbi laintevahu
ei mõistetud mul eales ole tunda rahu
või armu, kevaditi mis ka kalu valdab

ja tõuseb kand mul laintevahust sääl
ning läbi valge liiva rada seab
kuuvalgel merirohi voogab koolnupeal
taas üle mere hüüab iidne hääl

ning üle kaljude teen tantsuringi
ja majakana veiklevad mu silmad
siis vahest kui on tormist tabat' ilmad
sääl mõni mees ka eksib minu sängi

kuid süda ootab üht ning too ei tule
ja needusena naerab surmavald
et armastada Saatanat on halb
sest ükski tema kihlatuist ei sure

-------------------------------------------------

Kestvad tormilised ja spontaansed ovatsioonid Nii tugevat teksti pole siin pikka aega näinud. Eelkõige pean silmas oma silmatera - värsimõõtu. Üldjoontes laitmatu (ei hakanud küll kõike põhjalikult analüüsima, aga mingeid erilisi konarusi ei täheldanud).

Vaatamata heale värsimõõdule viskaks mõned kivid ka. Esiteks oli see tekst liiga pikk ja vajus keskel käest ära kordusteks ja sisutuks täitematerjaliks, ilma milleta oleks mõju ilmselt tugevam olnud. Ilmselt ei olnud sul, vaatamata riimiskeemile, küll soovigi seda teksti ka sonneti tavapikkusesse mahutada, kärped teeksid aga asjale ainult head. Nagu võsastunud hekk, mis muutub pügamisest ainult tihedamaks. Ühtlasi - kui värsimõõt tundus korralik, siis riimidega läks keskel kehvemini ja võttes paar salmi vähemaks, saaksid - naksti - kahest probleemist korraga lahti

Natuke tekitasid võõristust ka mõned sõnad ja väljendid nagu "väisama" ja kilpkonn, kes meritähte muljub jne. Kohati on see maitseküsimus, kohati tervikpildi taotlus. Minu jaoks ei lähe mereelukate limased tegemised eriti kokku külma, tuulise ja karge jutustajaga. Eriti see koht, mis räägib kevadkiimastest kaladest ;P

Ma punastaksin - kui ma oskaksin

siis sa peaksid õppima, sest see on tõepoolest miski, millele tuleb au anda!!!
ja kas autogrammi ka saab?
ning heaks inspiratsiooniks oli see kaa

Heeh, ma ei tean'd kuidas selle õppimisega on... Kui te mulle ära tõestate, et punastamine on jube kasulik ja tulus tegevus, siis äkki ma hakkan pingutama.

Aga autogrammi saab ikke - taltsutab see lohe, leiab tema ülejäänud jupid;), istub selga (lendamist ma ei eeldaks, meie lohe veel na nooruke), ja siis...

PS. Aga mul on 2 koera, kes on umbes sama malbed kui mina....nii et....

ihii...mine sa ullu tia, millised nad sul on:P

mmm.....palsam minu kujutlusvõimele.
Lugesin ja tekkis selline paratamatuse kurbmagus tunne.
Tunnustus autorile.

Täitsa kobe.

Esimese salmi viimane rida mulle ei meeldi,

ma sügavuses mälestust Sust kannan

Mis pagana sügavuses? Sügeleva südame sügavuses? Äkki võiks öelda "ma peenil sõrmil mälestust sust kannan", hämaralt vihjates, nagu võiks puudutus kuidagi sõrmede külge jääda vms.? Sõrmede asemel võivad muidugi ka huuled või mõni muu ihuosa olla...

Luuletus on ilus.

Offtopic:Tahaksin siinkohal avaldada Gilraenile kiitust järjejutu "Minstrel's Song" eest. Väga huvitav ja heas stiilis kirjutatud jutt on. Kas järjejutt on lõppenud, või tuleb veel sinna veel lisa?
Sinna teemasse, kuhu see jutt kirjutatud on, ei tahtnud ma postitada. Ei julgenud. Ilmselt samal põhjusel, miks inimesed ei kirjuta nt. Notre Dame seina pääle "X oli siin"