Deemon ja neitsi

[SophiaM]

Siin siis natuke rohkemat...midagi Vampiiri ja sõdalase laadis...aga siiski midagi teistsugust...lugeja paisatakse keset teadmatust, segadust, kuid siiski on lahti seletatud, miks...

Must raamat
06.04.04
by Sophia Memphis

Metsaviiru kohale on tundmatu kunstnik pintsliga tõmmanud karmiinpunased laialivalguvad laigud. Pisikesed pehmed pilved rühivad läbi õhetava taeva. Kuninglikud puud nende all aga kohisevad, peatuvad, vaikivad ja kuulatavad ning kohisevad jälle.

Mia seisab Balzaci selja taga. Tema mustad pikad voogavad lainelised juuksed lehvivad lipuna jaheda tuule käes. Seelik laperdamas vastu kondiseid põlvi, nõnda kõvasti, et tüdruk valust hambad kõvasti kinni pigistab. Ta ei raatsi lõhkuda nende vahelist sügavat vaikust. Balzac, kas kuuled tema hingamist?

Poiss ja tüdruk, nad ei seisa kaua, sest Balzac pöördub ümber, näoga Mia poole. Ta suleb sõrmed tüdruku kõhnadesse õlgadesse ja tõmbab temakese enesele ligemale. Tüdruk pöörab pea kõrvale. Kuuleb vaid, kuidas Balzac läbi juuksesalgu kõrva sosistab: "Oled võlgu!"

Tüdruk, tema kohkunud pilk ja vaibuv vandesõna huulil, raputab end poisist vabaks.
"Mis kuradi võlg?" karjatab Mia.
Tüdruku mõtteis kärgatab kõu: "Kes mu suvearmastus on? On ta inimene, vampiir, deemon või langenud ingel? Tean ma vaid tema nime ja nägugi ehk või on needki paljas ettekujutlus minu tugevais fantaasiais? Miks kummitas ta mind mu värdjastund unedes? Miks?"
"Rahune," lausub Balzac, "rahune. Kõik saab olema paremini kui enne. Ma ei lase sul juhtuda midagi!"

Mis midagi, Balzac? Kas sa siis tõepoolest ei näe küsimust oma kallima silmis? Neid ehmunud koerasilmi, millega ta sind pea vildakil silmitseb? Mis on pimestanud sinu tulised silmad? Kuhu on kadunud see leek ja iha? Kas ehk Mia armastus on teinud sinust nõrga?

Balzac, poiss, deemon, võtab välja võlaraamatu. Ta avab selle otse tüdruku silme ees, nii et Mia näeks selle musti nahast kaani ja musti sametisi lehti, millele on kirjutatud vaid puhta kullaga nimed. Mõned kulunud, mõned kustunud, mõned tuhastunud, kuid kõik eelnevalt kindla käega maha tõmmatud ja Mia nimi on viimane neist kõigist.

Tüdruk, ta silmad haakunud tähtede maailma. Need kõik on naised? Mia tõstab pea, vaatab Balzacile sügavale silma sisse ja küsib: "Miks mina?"
Poiss ei vasta. Silmitseb vaid oma saapaninasid, kuid kui ta üritab raamatu tagasi põuetaskusse libistada, haarab tüdruk selle järele. Balzac ei märka, kuis see tema käest rebitakse. Mia haarab selle, viskab kaugemale, eemale ja äratab poisi kindase käelöögiga mõtteist üles. Balzac võpatab.

Jahmunult vaatab sinna, rohule, kus lamab raamat. Tuul nende ümber muutub valjemaks, tugevamaks. Lehed sel käestlastud niidul, kus need kaks vaest vaimu seisavad, tormavad keeristena taevasse ning siis langevad taas kord korrapäratult maapinna külmetavasse embusesse.

Miks tekitad talle tuska, Mia? Käitud armukadeda lapsena? Balzac, sa raputad pead. See ei ole nii? Mis moodi siis? Sa ei vasta. Kahju.

"Sinu relviks võivad olla tüdimus ja viha, kuid relv puudub sul armastusele ja leegitsevale ihale," ütleb tüdruk vaikselt, hetkelisel sosinal.
Balzac ei vasta. Nüüd ei vasta sa ka temale. ära vaiki, räägi. Kõnele, mis on su mõtteis!?

"On aeg allkirjastada leping. Sa oled kuuesaja kuuekümne kuues naine. Ma pääsen lunastusest, vaid sel juhul, kui sinu hing minu Isandani jõuab, kui vaid..."
"Mis kui vaid?" küsib tüdruk.
"Ma ei suuda võtta sinult hinge,” kõneleb noormees edasi, tähelepanemata kallima küsimust.
"Sul on mu armastus.. võta see."
"Ei saa."
"Miks?” Kostub taaskord üks uudishimulik küsimus.
"See mul on ja see on..."
"Kas armastus on siis võlg?" katkestab Mia Balzaci.

Tüdruk ei suuda uskuda. Kuidas saab olla niivõrd kaunis, ohtlik, kuid ometigi vahel nõnda valus tunne, olla võlg?
"Jah, see on võlg, see on patt. Mul oli keelatud armuda naisesse, kuid see juhtus siiski. Sinu hing on liiga ilus, et sellele haiget teha."
"Võta armastus, tee haiget sellele,” nähvab tüdruk anuvalt.
"Jäta," karjatab Balzac ja lööb Miale vastu pead.
Tüdruk vaarub tagasi ja kukub külili porisele maapinnale. Ta võtab vasema käega valutavast kohast kinni ning tõuseb jalgele. Mia silmis on pisarad ja tema paljad jalad porised.

"Mine, põgene, enne kui ümber mõtlen! Mia, mine!" karjub Balzac vinguva tuule käes.
"Ma ei saa sind siia jätta. Torm tuleb liiga kiiresti," hüüab Mia vastu ja kukub uuest maapinnale. Tuul on tugevamaks muutunud.
"Ei, mine, mu kallis. Mine!"
"Eiiii....!"

Tüdruk ajab end jalgele. Tema jalad külmetavad, käed ja südagi.
"Mine, Mia! Mine!" poiss karjub järjest kõvemini, teda on järjest raskem ja raskem kuulda. Tormi tuultest sa üle ei karju, Balzac. Sa lihtsalt ei jõua.

Lõpuks Mia taganeb. Viimast korda kukub. Tõuseb ja justkui iseenesest hakkavad jalad jooksma. Kiiremini ja kiiremini. Ei ühtki pilku selja taha. Mia, vaata, ta kaob tuulte keerisesse! Sa ei vaata. Miks? Sul on hirm? Sa ei vaata ikka veel, tüdruk. Sa vaid jooksed, jooksed, jooksed…. Hing sinu rinnust tahab rebeneda. Minna tagasi oma armastatu juurde. Päästa teda, kuid sa ei pöördu. Sa hoiad oma hinge kõvasti eneses. Surud isegi parema käe vastu rinda. Sa hingeldad ja tunned, kuis süda vastu sinu kätt lööb. Vaata nüüd või sa ei näe teda enam kunagi!

[Die]

[Cunray]

Ei tõesti, ma mõtlen et väga väga sooviks lugeda kusagil 300 või rohkem lk sophia lugusid. Kas siis ühte või mitut, vahet pole. Aga jah, ilus see oli.

[Taliesin]

Vat ma ei teadnudki, et Honore de Balzac selline on. Pean meeles, kui ma tema teoseid peaks lugema juhtuma.

Aga lugu oli... no kas on kommentaare vaja. Sophia M nimi kirjatüki ees on lausa kvaliteedimärk.

[SophiaM]

Sophia M täis pikkuses oleks Sophia Memphis

[Die]

No näe Sophia, sa mõjud inimestele lausa maagiliselt ja innustad neid isegi Balzac'i lugema Way to go girl!

[Ryhkija]

Kena... Lihtsalt kena... Isemoodi stiil on küll, aga kena siiski...

[SophiaM]

oh needus küll, panete mu punastama...olen kui väike ja kõhna ladvaõun...

[Markus]

Kohe tore on näha, et kasvab kirjanik kes oskab ja viitsib kirjutada. Kohe südame teeb soojaks .

[SophiaM]

kirjutamine on vaid üks asi mida ma tõeliselt oskan...

[Die]

Ehk siis kokkuvõtlikult - SEDA LOHED LOEKSID.

[SophiaM]

irw
ülitore
kassid ostaksid=lohed loeksid
usun jah et loeksid

[Tähepuu]

See viimane lõik...võttis hinge kinni (korraks).

[Tamerlan]

Hm... Olen paadunud iriseja, ent õnneks ka ise pisut sulge pihus hoidnud ja tean vähemasti, mida kirjutamine enesest kujutab.
Lugu on iseenesest liigutav ja kena. Ilmselgelt on üritanud autor manada suuri tundeid kirjutisse, kuid selleks, et need mõjule pääseksid, on ehk minu hinnangul tarvis pisut pikemat sissejuhatust, tegelaste kirjeldamist ning kogu loo tausta lahtiseletamist.
Olen paar korda sirvinud tavalisi (B.Cartlandi oma vist) lembelugusid (pärast seda on alati soolasilgu isu peale tulnud) ja nendega sarnane tekstijaotuse stiil paistab olevat maksvusele pääsenud siingi, ehk siis paari rea peale mahutatakse üks tundmus, kirepuhang või traagikaelement, otsekui osutades iga lõigu erilisele tähtsusele. Mulle enesele tundub see pisut maitsetu (olen meesterahvas ja seega tundetu siga), sest paljuski on osa lauseid sissejuhatavad, värvingut andvad, kaudselt osutavad saabuval puändile.
Veel üks huvitav tähelepanek-- autor armastab kirjeldada tegevust olevikus ja seegi näib olevat omane pigem naiskirjanikele. See on aga kõigest tähelepanek, mitte hukkamõist.
Ja mul tekkis ootamatu seos mõnikord nähtud erootikafilmidega, kus mahe naishääl luges tegevusele teksti peale ja kui kujutlesin pisut, siis umbes sedasorti võiks olla üks tekst poolerootilise armastuslühifilmi saateks.
Võib-olla oleks pidanud tooma loo taustale ka hirmsa needuse esilemanaja, selle, kes noorukile loitsu peale sortsis, et ilmestada asja vääramatust?
Kindlasti ärgu autor lasku end kohutada ühe vingus vanamehe, nagu mina seda näiteks olen, näägutamisest.

[pronto]

Jah, Huki: seks, vägivald, narkootikumid, rock'n'roll ja labased klišeevõrdlused ongi meie ühiskonna alustala ning kirjanduse rebu!

Ahjaaa ... ja Sophiale tuleviku ja oleviku jaoks näpunäiteks veel niipalju: kasuta vähem omadussõnu. Kui vähegi võimalik, siis kohe mitu korda vähem. Ja kui sa neid kasutad, siis mitte neid halenaljakaid "karmiinpunaseid", "mustad pikad voogavad lainelisi" (sic! vaat see on karm!), vaid ikka vähe leidlikumaid. Selliseid sõnu kasutavad oma "loomingus" 16 aastased tüdrukud, kes äsja on läbi lugenud järjekordse padjaromaani "Leekiv armastus" või mida iganes. See on labane.

Ja ära võta seda kui mõttetut irinat, vaid mõtle selle peale. Usu mind, see tuleb kasuks.