Deemon ja neitsi
Postitatud: 17:23 27. Juun 2004Siin siis natuke rohkemat...midagi Vampiiri ja sõdalase laadis...aga siiski midagi teistsugust...lugeja paisatakse keset teadmatust, segadust, kuid siiski on lahti seletatud, miks...
Must raamat
06.04.04
by Sophia Memphis
Metsaviiru kohale on tundmatu kunstnik pintsliga tõmmanud karmiinpunased laialivalguvad laigud. Pisikesed pehmed pilved rühivad läbi õhetava taeva. Kuninglikud puud nende all aga kohisevad, peatuvad, vaikivad ja kuulatavad ning kohisevad jälle.
Mia seisab Balzaci selja taga. Tema mustad pikad voogavad lainelised juuksed lehvivad lipuna jaheda tuule käes. Seelik laperdamas vastu kondiseid põlvi, nõnda kõvasti, et tüdruk valust hambad kõvasti kinni pigistab. Ta ei raatsi lõhkuda nende vahelist sügavat vaikust. Balzac, kas kuuled tema hingamist?
Poiss ja tüdruk, nad ei seisa kaua, sest Balzac pöördub ümber, näoga Mia poole. Ta suleb sõrmed tüdruku kõhnadesse õlgadesse ja tõmbab temakese enesele ligemale. Tüdruk pöörab pea kõrvale. Kuuleb vaid, kuidas Balzac läbi juuksesalgu kõrva sosistab: "Oled võlgu!"
Tüdruk, tema kohkunud pilk ja vaibuv vandesõna huulil, raputab end poisist vabaks.
"Mis kuradi võlg?" karjatab Mia.
Tüdruku mõtteis kärgatab kõu: "Kes mu suvearmastus on? On ta inimene, vampiir, deemon või langenud ingel? Tean ma vaid tema nime ja nägugi ehk või on needki paljas ettekujutlus minu tugevais fantaasiais? Miks kummitas ta mind mu värdjastund unedes? Miks?"
"Rahune," lausub Balzac, "rahune. Kõik saab olema paremini kui enne. Ma ei lase sul juhtuda midagi!"
Mis midagi, Balzac? Kas sa siis tõepoolest ei näe küsimust oma kallima silmis? Neid ehmunud koerasilmi, millega ta sind pea vildakil silmitseb? Mis on pimestanud sinu tulised silmad? Kuhu on kadunud see leek ja iha? Kas ehk Mia armastus on teinud sinust nõrga?
Balzac, poiss, deemon, võtab välja võlaraamatu. Ta avab selle otse tüdruku silme ees, nii et Mia näeks selle musti nahast kaani ja musti sametisi lehti, millele on kirjutatud vaid puhta kullaga nimed. Mõned kulunud, mõned kustunud, mõned tuhastunud, kuid kõik eelnevalt kindla käega maha tõmmatud ja Mia nimi on viimane neist kõigist.
Tüdruk, ta silmad haakunud tähtede maailma. Need kõik on naised? Mia tõstab pea, vaatab Balzacile sügavale silma sisse ja küsib: "Miks mina?"
Poiss ei vasta. Silmitseb vaid oma saapaninasid, kuid kui ta üritab raamatu tagasi põuetaskusse libistada, haarab tüdruk selle järele. Balzac ei märka, kuis see tema käest rebitakse. Mia haarab selle, viskab kaugemale, eemale ja äratab poisi kindase käelöögiga mõtteist üles. Balzac võpatab.
Jahmunult vaatab sinna, rohule, kus lamab raamat. Tuul nende ümber muutub valjemaks, tugevamaks. Lehed sel käestlastud niidul, kus need kaks vaest vaimu seisavad, tormavad keeristena taevasse ning siis langevad taas kord korrapäratult maapinna külmetavasse embusesse.
Miks tekitad talle tuska, Mia? Käitud armukadeda lapsena? Balzac, sa raputad pead. See ei ole nii? Mis moodi siis? Sa ei vasta. Kahju.
"Sinu relviks võivad olla tüdimus ja viha, kuid relv puudub sul armastusele ja leegitsevale ihale," ütleb tüdruk vaikselt, hetkelisel sosinal.
Balzac ei vasta. Nüüd ei vasta sa ka temale. ära vaiki, räägi. Kõnele, mis on su mõtteis!?
"On aeg allkirjastada leping. Sa oled kuuesaja kuuekümne kuues naine. Ma pääsen lunastusest, vaid sel juhul, kui sinu hing minu Isandani jõuab, kui vaid..."
"Mis kui vaid?" küsib tüdruk.
"Ma ei suuda võtta sinult hinge,” kõneleb noormees edasi, tähelepanemata kallima küsimust.
"Sul on mu armastus.. võta see."
"Ei saa."
"Miks?” Kostub taaskord üks uudishimulik küsimus.
"See mul on ja see on..."
"Kas armastus on siis võlg?" katkestab Mia Balzaci.
Tüdruk ei suuda uskuda. Kuidas saab olla niivõrd kaunis, ohtlik, kuid ometigi vahel nõnda valus tunne, olla võlg?
"Jah, see on võlg, see on patt. Mul oli keelatud armuda naisesse, kuid see juhtus siiski. Sinu hing on liiga ilus, et sellele haiget teha."
"Võta armastus, tee haiget sellele,” nähvab tüdruk anuvalt.
"Jäta," karjatab Balzac ja lööb Miale vastu pead.
Tüdruk vaarub tagasi ja kukub külili porisele maapinnale. Ta võtab vasema käega valutavast kohast kinni ning tõuseb jalgele. Mia silmis on pisarad ja tema paljad jalad porised.
"Mine, põgene, enne kui ümber mõtlen! Mia, mine!" karjub Balzac vinguva tuule käes.
"Ma ei saa sind siia jätta. Torm tuleb liiga kiiresti," hüüab Mia vastu ja kukub uuest maapinnale. Tuul on tugevamaks muutunud.
"Ei, mine, mu kallis. Mine!"
"Eiiii....!"
Tüdruk ajab end jalgele. Tema jalad külmetavad, käed ja südagi.
"Mine, Mia! Mine!" poiss karjub järjest kõvemini, teda on järjest raskem ja raskem kuulda. Tormi tuultest sa üle ei karju, Balzac. Sa lihtsalt ei jõua.
Lõpuks Mia taganeb. Viimast korda kukub. Tõuseb ja justkui iseenesest hakkavad jalad jooksma. Kiiremini ja kiiremini. Ei ühtki pilku selja taha. Mia, vaata, ta kaob tuulte keerisesse! Sa ei vaata. Miks? Sul on hirm? Sa ei vaata ikka veel, tüdruk. Sa vaid jooksed, jooksed, jooksed…. Hing sinu rinnust tahab rebeneda. Minna tagasi oma armastatu juurde. Päästa teda, kuid sa ei pöördu. Sa hoiad oma hinge kõvasti eneses. Surud isegi parema käe vastu rinda. Sa hingeldad ja tunned, kuis süda vastu sinu kätt lööb. Vaata nüüd või sa ei näe teda enam kunagi!
Must raamat
06.04.04
by Sophia Memphis
Metsaviiru kohale on tundmatu kunstnik pintsliga tõmmanud karmiinpunased laialivalguvad laigud. Pisikesed pehmed pilved rühivad läbi õhetava taeva. Kuninglikud puud nende all aga kohisevad, peatuvad, vaikivad ja kuulatavad ning kohisevad jälle.
Mia seisab Balzaci selja taga. Tema mustad pikad voogavad lainelised juuksed lehvivad lipuna jaheda tuule käes. Seelik laperdamas vastu kondiseid põlvi, nõnda kõvasti, et tüdruk valust hambad kõvasti kinni pigistab. Ta ei raatsi lõhkuda nende vahelist sügavat vaikust. Balzac, kas kuuled tema hingamist?
Poiss ja tüdruk, nad ei seisa kaua, sest Balzac pöördub ümber, näoga Mia poole. Ta suleb sõrmed tüdruku kõhnadesse õlgadesse ja tõmbab temakese enesele ligemale. Tüdruk pöörab pea kõrvale. Kuuleb vaid, kuidas Balzac läbi juuksesalgu kõrva sosistab: "Oled võlgu!"
Tüdruk, tema kohkunud pilk ja vaibuv vandesõna huulil, raputab end poisist vabaks.
"Mis kuradi võlg?" karjatab Mia.
Tüdruku mõtteis kärgatab kõu: "Kes mu suvearmastus on? On ta inimene, vampiir, deemon või langenud ingel? Tean ma vaid tema nime ja nägugi ehk või on needki paljas ettekujutlus minu tugevais fantaasiais? Miks kummitas ta mind mu värdjastund unedes? Miks?"
"Rahune," lausub Balzac, "rahune. Kõik saab olema paremini kui enne. Ma ei lase sul juhtuda midagi!"
Mis midagi, Balzac? Kas sa siis tõepoolest ei näe küsimust oma kallima silmis? Neid ehmunud koerasilmi, millega ta sind pea vildakil silmitseb? Mis on pimestanud sinu tulised silmad? Kuhu on kadunud see leek ja iha? Kas ehk Mia armastus on teinud sinust nõrga?
Balzac, poiss, deemon, võtab välja võlaraamatu. Ta avab selle otse tüdruku silme ees, nii et Mia näeks selle musti nahast kaani ja musti sametisi lehti, millele on kirjutatud vaid puhta kullaga nimed. Mõned kulunud, mõned kustunud, mõned tuhastunud, kuid kõik eelnevalt kindla käega maha tõmmatud ja Mia nimi on viimane neist kõigist.
Tüdruk, ta silmad haakunud tähtede maailma. Need kõik on naised? Mia tõstab pea, vaatab Balzacile sügavale silma sisse ja küsib: "Miks mina?"
Poiss ei vasta. Silmitseb vaid oma saapaninasid, kuid kui ta üritab raamatu tagasi põuetaskusse libistada, haarab tüdruk selle järele. Balzac ei märka, kuis see tema käest rebitakse. Mia haarab selle, viskab kaugemale, eemale ja äratab poisi kindase käelöögiga mõtteist üles. Balzac võpatab.
Jahmunult vaatab sinna, rohule, kus lamab raamat. Tuul nende ümber muutub valjemaks, tugevamaks. Lehed sel käestlastud niidul, kus need kaks vaest vaimu seisavad, tormavad keeristena taevasse ning siis langevad taas kord korrapäratult maapinna külmetavasse embusesse.
Miks tekitad talle tuska, Mia? Käitud armukadeda lapsena? Balzac, sa raputad pead. See ei ole nii? Mis moodi siis? Sa ei vasta. Kahju.
"Sinu relviks võivad olla tüdimus ja viha, kuid relv puudub sul armastusele ja leegitsevale ihale," ütleb tüdruk vaikselt, hetkelisel sosinal.
Balzac ei vasta. Nüüd ei vasta sa ka temale. ära vaiki, räägi. Kõnele, mis on su mõtteis!?
"On aeg allkirjastada leping. Sa oled kuuesaja kuuekümne kuues naine. Ma pääsen lunastusest, vaid sel juhul, kui sinu hing minu Isandani jõuab, kui vaid..."
"Mis kui vaid?" küsib tüdruk.
"Ma ei suuda võtta sinult hinge,” kõneleb noormees edasi, tähelepanemata kallima küsimust.
"Sul on mu armastus.. võta see."
"Ei saa."
"Miks?” Kostub taaskord üks uudishimulik küsimus.
"See mul on ja see on..."
"Kas armastus on siis võlg?" katkestab Mia Balzaci.
Tüdruk ei suuda uskuda. Kuidas saab olla niivõrd kaunis, ohtlik, kuid ometigi vahel nõnda valus tunne, olla võlg?
"Jah, see on võlg, see on patt. Mul oli keelatud armuda naisesse, kuid see juhtus siiski. Sinu hing on liiga ilus, et sellele haiget teha."
"Võta armastus, tee haiget sellele,” nähvab tüdruk anuvalt.
"Jäta," karjatab Balzac ja lööb Miale vastu pead.
Tüdruk vaarub tagasi ja kukub külili porisele maapinnale. Ta võtab vasema käega valutavast kohast kinni ning tõuseb jalgele. Mia silmis on pisarad ja tema paljad jalad porised.
"Mine, põgene, enne kui ümber mõtlen! Mia, mine!" karjub Balzac vinguva tuule käes.
"Ma ei saa sind siia jätta. Torm tuleb liiga kiiresti," hüüab Mia vastu ja kukub uuest maapinnale. Tuul on tugevamaks muutunud.
"Ei, mine, mu kallis. Mine!"
"Eiiii....!"
Tüdruk ajab end jalgele. Tema jalad külmetavad, käed ja südagi.
"Mine, Mia! Mine!" poiss karjub järjest kõvemini, teda on järjest raskem ja raskem kuulda. Tormi tuultest sa üle ei karju, Balzac. Sa lihtsalt ei jõua.
Lõpuks Mia taganeb. Viimast korda kukub. Tõuseb ja justkui iseenesest hakkavad jalad jooksma. Kiiremini ja kiiremini. Ei ühtki pilku selja taha. Mia, vaata, ta kaob tuulte keerisesse! Sa ei vaata. Miks? Sul on hirm? Sa ei vaata ikka veel, tüdruk. Sa vaid jooksed, jooksed, jooksed…. Hing sinu rinnust tahab rebeneda. Minna tagasi oma armastatu juurde. Päästa teda, kuid sa ei pöördu. Sa hoiad oma hinge kõvasti eneses. Surud isegi parema käe vastu rinda. Sa hingeldad ja tunned, kuis süda vastu sinu kätt lööb. Vaata nüüd või sa ei näe teda enam kunagi!
