Sophia Memphis'e looming siis

[SophiaM]

Ingli pisarad

Sa vaidlesid vastu. Miski pole võimalik, sa ütlesid mulle kord, kuid sa ei uskunud, et kutsun su enese järgi hukatusse. Sedagi üsna pea, pärast su viimast enesetapukatset.
Nüüd seisan põrguleekide kardina taga, üsna põrguväravate lähedal. Sa ei märganud mind, kui tõusid. Sul puudub ka teadmine mu kohalolekust. Ma ei anna endast märku, sest mulle meeldib sinu teadmatus. Saan nautida sinu meeletut hirmugi oma räpaselt rahuldamata ihaga.

Sa ärkasid ning astusid külmale põrandale, kuid nüüd seisad sa akna ääres. Silmitsed seda sügavamõttelist ilu pargijärvel, libistad sõrmegagi üle härmatanud akna klaasi, surudes sellesse nähtamatu vao ning siis, siis taas tungivad su mõtteisse need enesetapu mõtted. Ma pole siiani aru saanud, miks nad sind rahule ei jäta, vaid kangekaelselt ikka tülitavad ja kannul käivad.
Mõne hetke valitseb ruumis kummaline vaikus. Siis mõistad sa, et miski on valesti. Väga valesti. Eemaldades mõtted uppumisest jäisesse järve vette, pöörad end ümber. Sel momendil jäädvustas su mustadesse silmadesse hirm ning su imekaunis suugi püüab sõnadest loitsu kokku vormida. Sellest pole abi, enam mitte. Mitte Surnuteriigis. Naeratan vaid siis õela muigega enesele ja tulekardinale, mis leegitseb mu ees.

Kogu su voodi on täis seda tulipunast verd, mida enam minu soontes ei liigu. See katab ka kogu su toa ja seina voodi peatsis. On näha ka su käejälgi, kuid seal on kellegi omad veel. Sa ei tunne neid ära, kuid ometigi sa aimad, sa julged arvata, kellele kuuluvad need väiksemõõdulised käejäljed su voodil ja seintelgi. Ja sa arvad õieti.
Su pilk liigub põrandale ja vasema käega teed õhus risti, tagurpidi risti. Kogu põrandat katab lainetav veremeri. Vaistlikult kummardud ja pistad kaks sõrme selle sisse. Seejärel lakud need pika keeletõmbega puhtaks. Ses on väga vähe sinu oma vere maitset, taas on seal kellegi teise oma tunda, taas aimad, kellele võib see kuuluda ning taas on sul õigus.
Viid uuesti oma pilgu voodile. Taandunud hirm sinu silmis tuleb tagasi kiiremini ja suurema jõuga, kui sa suudad seda vastu võtta. Võpatusega langed põlvili ja veremeri pritsib sulle näkku ning pikkadele mustadele juustele. Kogu, mis lamab voodil, see oled sina. Jah, sina! Sinu poolt maha jäetud keha on ülakeha on täielikult moonutatud ning su juuksedki on voodile laotud ja sassis.
Silmad ja suu pärani, selged märgid viimsest võitlusest. Sinu parem käsi on kukkunud üle voodiserva, armid veenide kohal avatud ja veri neist pole siiani veel lõpetanud tilkumast. Su kaunisse valgesse kaela on surutud kaks väikest esialgu silmale märkamatuks jäävat auku. See on vampiiri hammustus vaid sulle tuttavalt mõrtsukalt.
Särk on ribadeks tõmmatud ning rindkeregi on metsiku vihaga lõhki rebitud. Su jõulist ülakeha katavad aga verised jäljed, tekitatud kellegi pikkade ja teravate mustaks lakitud küünte poolt. Keha seest aga turritasid välja murtud ribid, mille tagant vaatas vastu haigutav pimedus.

Püüad sellele ettevaatlikult ja kaheldes läheneda. Astud pimesi voodi juurde ja kummardud surnu kohale. Sa avad kartlikult silmad. Ei möödu hetkegi, kui su hirmudele ja tema ratsudele tulisust juurde lisavad lumivalged ämblikud, kes sest tühjusest sinust enesest, kehast, mille jätsid pärast virgutavat puhastustuld, välja ronivad. Sa taganed. Need veidralt kaunid olendid järgnevad sulle. Ämblikute arv ei lõppe ega lõppe. Neid tuleb aina juurde. Nad on sinu vaimu vardjad.
Sa taganed nii kaua, kuni komistad ja kukud. Vardjad moodustavad sinu ümber poolkaare. Seisatavad. Hetkeline vaikus meie kõigi vahel. Ei mingit hingamist ega õhu virvendust ses lämbes ruumis. Vaid hetkeline.
Läbi akna kostub veider vile. Deemonlik vile. Ämblikute väikesed suud liiguvad. See on nende laul. Kutse. Aga sa ei liigu paigast. Nemad liiguvad sulle lähemale, vaid veidike. Sa taganed, roomad. Vardjad liiguvad ikka veel. Viimased kogunevad teiste juurde. Vile muutub valjemaks. Katan oma kõrvad kinni, . Ma ei suuda seda taluda, küll aga sina, sest sa ei liiguta end. Liikumatult põrnitsed oma hinge kaitsjaid sügava rahuga ning lausud siis: “Minge! ”
Ja nad lähevad! Pööravad selja. Pöörab ka vile, see kustutav laul, oma selja. Ämblikud pöörduvad ümber ja jooksevad rutuga voodi alla ja uksestki, seinastki läbi. Vile valjeneb korra ja siis kaob ta nende järel läbi mädanenud seina. Ma teadsin, nad ei tahtnud sulle halba.

Tõused taas jalgele. Veri sinu nahkpükstelt voolab tagasi põrandale. Sa märkad, alles siis, mille otsa sa olid komistanud. Vaid paar pikka poolemeetrist küünalt oli langenud, teised seisid nii nagu nad olid asetatud algselt, olid asetatud mõrtsuka enese käega.
Igaüks neist küünaldest, üleni mustad ja sinine taht praktiliselt otsakorral, olid kaetud sinule tundmatute kullast sümbolite ja kirjadega. Pentagrammi kujuliselt asetatud küünalde keskel oli meetrine kivist altar, mille peale oli asetatud kullast vaagen, millele omakorda oli asetatud aga sinu kopsud ja süda. Südamest olid läbistatud graveeritud peaga kullast pussnuga ja nool, mille raudots oli suunatud lakke.
Taas vaistlikult ning juba end üha enesekindlamana tundes, viskad oma pilgu lakke. Puidust lagi oli valge kriidiga üle tõmmatud ning sellele olid verega maalitud järgmised sõnad:
“Ego vos benedictio in nomine magni dei nostri Satan! ”

Siis sul välgatab ja mõistad, et mina olen olnud kõige selle taga. Mina olen see mõrtsukas, kes valmistas sulle sellist ääretut piina. Mina omakorda mõistan, miks sa püüdsid enesele liiga tehes, endalt elu võtta ning miks ei suutnud sa oodata õiget hetke. Kallis, ma ju lubasin, et tulen!
Astun välja valguse, lõõmava tule kardina tagant ja sosistan õrnalt su nime. Sa pöördud, naeratus langeb su kurvale, kuid ometigi nii tõsisele näole. Lähened ja võtad kinni mu ümbert. Embad, suudled ja embad taas. Minu käed on vastu su paljast ülakeha ning mu pikad küüned tungivad lihasse.
See õnnehetk ei kasta aga kaua. Nõnda lühike oli meie õnnehetk, sest suure armastuse ja hoolega sepistatud pussnoa, mille võtsid mulle märkamatul hetkel oma veel tuksuva südame seest, surud sügavamale ja sügavamale minu kustunud südamesse.
Miks küll uskusin, et sinu armastus on truu ja kestab kaua? Miks küll arvasin, et sa tahad mind ja hoolid minust? Su armastus oli vaid üürike ja petlik hetk ja kogu su teesklus, uskumus kõige võimsuse võimalikkusesse, ajab mind nüüd kohutavalt vihale.
Taipan selle üürikese hetke jooksul, mil klammerdun veel sinu ihu külge, et sa armastasid mind vaid nii palju, et ma tooksin sulle vaagnal igavese elu ja Saatana enda, tema tütrest s a ei hoolinud. Vampiiritarist, kes tahtis vaid armastust.

Sa surud noa läbi mu rinnast, kuid peatad selle enne oma kahvatut rinda. Tõmbad järsu nõksatusega selle välja ning surud selle sisse taas. Veel ja veel ja veel. Kas sel ei tulegi lõppu?
Siiski, sul sai küllalt. Teed viimse piste. MA ei karju, sest valu on mulle nii omane, kui seks ja sööminegi. Ma ei tee sel vahet, kuid enne kui ta mind oma käte vahelt langeda laseb, kohtuvad me silmad ja minu omades peegeldub küsimus: “Miks? Miks sa seda tegid?” ja mu põsele veereb nähtamatu pisar, mis puruneb õnnetusest ja suurest kurbusest tuhandeks killuks oleviku tundmatutesse udulooridesse.

[09.03.2004, by Sophia Memphis]

[Taliesin]

[SophiaM]

[Die]

[Markus]

[Die]

[SophiaM]

[SophiaM]

[Markus]

[SophiaM]

noo selge

[Die]

[Raif The Mad]

[Die]

[SophiaM]

[SophiaM]