Maal
Postitatud: 22:01 7. Aug 2004Ühes kunstigaleriis just peatänava lähistel seisis üks maal. Maal - rõõmsameelne, särav, värviline, ideepoolest isegi ilus – oli aga vihatud ja põlatud. Keegi ei osanud öelda ka miks see nii oli. Ja kui mõni uudishimulik suvatses küsida miks see maal kellelegi ei meeldinud, siis suutsid galerii töötajad vaid öelda, et nemad ei tea. Kiiresti lisasid ka alati, et isegi neile see maal tegelikult ei meeldi. Kui aga uudishimulik galeriikülastaja suvatses edasi pärida, et miks üldse tundmatu meistri töö siis ripub galeriis, kehitasid töötajad vaid õlgu. Nii pidavat lihtsalt olema – muud valikud puudusid. Rohkem aga ei suutnud keegi midagi töötajatelt välja uurida – edasiste küsimuste peale saadeti külastajad lihtsalt minema, soovitatavalt maali ise oma silmaga vaatama. Ja enamus uudishimulikke hakkasid ka maali vihkama, seda maha tegema ning mõnitama. Kuid maal rippus seinal edasi, kogus vaikselt ja rahulikult kuulsust ja tuntust. Järjest rohkem ja rohkem inimesi käis seda vaatamas ja seda vihkama õppimas. Kunstiteosest oli saanud omamoodi kultusobjekt.
Ja nii, olles täiesti juhuslikult sattunud oma rännakute käigus sinna linna, otsustasin ma kurikuulsa galerii üles otsida, et oma silmaga seda imeteost uurida.
Päev, mil ma retke galeriisse ette võtsin, oli sombune ning jahe. See kõik heitis linnale huvitava varju ning tekitas omalaadse meeleolu – pisut nukra, pisut segadusttekitava, pisut imetleva. Ma lonkisin oma hotellist vanalinna, kus minu ümber olid keskaegsed hooned – lagunenud ja räämas, kuid siiski omamoodi stiilsed, isegi ilusad. Vanalinna tänavad olid tol päeval tühjad ja vaiksed. Vaid mõned üksikud inimesed tulid mulle vastu neil kitsail tänavail. Inimeste nägusid uurides avastasin ma kurbuse ja nukruse, tüdimuse. Tundus nagu kunagi ammu oli linna peale laskunud kõikehõlmav tume vari, millest pääsesid läbi vaid mõned üksikud eksinud päikesekiired.
Nii mõeldes jõudsin ma lõpuks galeriini. Maja, mille esimesel korrusel ta asus oli omapärane. Suur ja lai neljakorruseline kivilahmakas kitsaste akende ning koltunud seintega. Võis arvata, et kunagi oli hoome olnud üleni lumivalge, kuid aeg ja nigel järelvalve olid maja fassaadile oma märgi jätnud. Fassaadi katsid jugendstiilis ornamendid, oli aru saada, et need olid hiljem sinna lisatud, kuna mõjusid üpriski magedalt ning ei kuulunud ühte ülejäänud hoonega. Samas ilma nende kivililledeta oleks ehitis vast välja näinud veelgi nukramana – lihtsalt suure igava kivilahmakana.
Ma astusin suurest tammepuidust uksest sisse ning vaatasin inimtühja galeriid. Ukse avamisel kõlanud kellahelina peale lonkis rahulikult ühest tagaseinas asuvast uksest välja vanemapoolne mees. Ta kõndis rahulikult minu kõrval asuva laua juurde, noogutas mulle möödaminnes, istus lauataha ja hakkas ajalehte lugema.
Galeriisaal oli üpriski suur. Täpselt keset saali laius umbes viiemeetrine vahesein, kus rippus üks väga värviline maal. Saali seintel rippusid hõredalt erinevas suuruses maalid. Peaukse ja vaheseina vahel oli suur terasest installatsioon, mis meenutas mulle pisut teekruusi. Üle kogu saali olid ka erinevas suuruses postamendid skulptuuridega. Galeriisaali väljanägemine ei läinud üldse kokku fassaadi seisukorraga. Sees olid kõik seinad valged, põrand helehall. Iga maali või skulptuuti kohal asetses päevavalgustuslamp, mis heitis mõnusa valgusvihu kunstitöödele. Kõik oli väga maitsekas. Ainus asi, mis mind veidi häiris oli see ilmselgelt võlts puhtus, steriilsus, vaikus.
Ma tegin aeglasel sammul ringi ümber galerii. Teosed seintel olid küll ilusad, kuid mittemidagiütlevad. Viga oli vast minus, kuid neid töid vaadates ei tekkinud mul mittemingeid emotsioone, ei positiivseid, ei negatiivseid. Oli aru saada, et nad olid seal vaid ruumitäiteks ning neil puudus püsiväärtus.
Galerii tuntuima teose jätsin ma meelega viimaseks. Ma ei soovinud, et miski suudaks mind seda silmitsedes häirida. Sellejaoks oli mul vaja enne kõikõike ümbruskonnaga lähemalt tutvuda. Kuigi ma teadsin väga hästi, et maal mida otsin asub otse peaukse vastas vaheseinal, küsisin ma igaksjuhuks galeriitöötajalt järele. Ilma lausumata tõstis ta näpu ja osutas vaheseina poole.
Närvilisel sammul astusin ma oma retke sihtpunkti poole. Juba kaugelt torkasid mulle silma puhtad värvid – punane roheline, sinine, kollane. Olles vaid paari sammu kaugusel maalist ma peatusin ning jäin seda vaatama. Seal oli väga realistlikult kujutatud päikesetõusu ühe kauni järvelinnakese kohal. Järv oli vaikne, peaaegu peegelsile. Sealt võis näha taeva kuma, kergelt hägusena ning moonutatuna, kuid siiski ilusana. Järvevesi oli ise helesinine ning kaldaäärest paistis läbi vee kollane rannaliiv. Ümber järve olid ühtlaselt laotatud ilusad kollased ja punased ja rohelised madalad puumajad. Majadde katused olid tumepunased. Üksikutest korstendest tõusid taevalaotusse suitsusambad. Majade vahel looklesid tumehallid munakiviteed, kuis võiks märgata mõnda üksikut hobukaarikut ning inimest liiklemas. Linna kohal laius helesinkjas taevas, horisont oli kollane – sealt oli alustamas oma päevateed päike. Kõrgel-kõrgel säras ka veel hele kuu.
Ma võin julgelt öelda, et ei ole seniajani näinud teist nii ilusat maali. Kõik oli pea fotorealistlik, kuid siiski omamoodi muinasjutuline. Kunstnik oli suutnud edukalt kujutada samal maalil realistlikku linnamiljööd ning oma mõtteid ja emotsioone, tuju. Ma olen täuesti kindel, et sarnaseid töid on maailmas palju, kuid just sellel maalil oli mingi võlu, mingi eripära.
Ma vaatasin maali pikalt, ma imetlesin seda. Vahepeal oli minu kõrvale seisma jäänud üks umbes kolmekümneaastane sassis juustega ning prillidega mantlis mees, näol juba tänavatelt tuttav ilme. Täesti mõtlemata laususin ma talle: „Ilus, kas pole?“ Vastuseks sain ma vaid vaikse nukra ohke järel: „Jah, eks ta ole. Kui vaid ka minu siin oleks selline. Siis ma vast isegi suudaksin seda uskuda.“ Ja siis, järsku, ma alles teadvustasin endale mida olin öelnud ning kus ma seda öelnud olin. Ma tundsin häbi. Vaikselt ja pea allapoole suunatuna pöörasin ma pilgu oma kõrvalseisja poole. „Ei ole vaja vabandada,“ ennetas ta mind „me oleme siin sellega harjunud.
Ta pööras ringi ning jalutas galeriist välja, lahkudes viisakalt head päeva soovides. Ma pobisesin talle midagi vastu, kuid ei usu, et ta seda tegelikult ka kuulis. Mul oli ikka veel piinlik. Vaatasin korra veel enne lahkumist maali, kuid seal ei olnud midagi muutunud – ikka seesama kaunis idülliline linnavaade. Vaikselt lahkusin ma galeriist ning kõndisin otsemaid hotelli. Õhtu oli saabumas. Terve ülejäänud õhtupooliku ma mõtlesin maalile ning selle linna peale, kus peatusin. Ma ei suutnud leida seost maali, linna, inimeste ning nende viha vahel. Ma olin mures ja segaudses. Kuid kõige enam siiski nukker.
Ma uinusin rahutult ja ärkasin šokiga. Inimese pähe, kuhu harva ronivad unenäod, oli just pugenud õudukas.
Ühel hetkel ma lihtsalt otsustasin minna linna jalutama. Ma tõusin voodist üles ja läksin pidzaamaväel vanalinna kondama. Tönavad olid aga rahvast täis. Kuid nag kõik olid kaamed, surnud. Tänavatel valitses haudvaikus. Inimkogud liuglesid hääletult üle munakivide. Ühel hetkel aga see kõik ootamatult muutus – linn mmoondus maalilt tuttavaks järvelinnaks. Seal, kus ideepoolest asus minu hotell, oli sadamakai. Kaugemal veel peegeldas aga järvepind päikesetõusu. Magus värskelt kõpsetatud pagaritoodete lõhn tungis mu ninna. Ma kuulsin enda ümber inimeste meeldivaid hääli ja rõõmsaid hõikeid. Ma olin osake idüllist.
Kuid vaid hetk hiljem kõik muutus taas – ma olin keset surnud inimesi surnud linnas. Ma ehmusin ja hakkasin mööda tänavaid sihitult jooksma – edasi, tagasi. Iga neetud tänava otsas oli koltunud fassaadiga galerii, iga surnu silmis nägin ma idüllilist järvelinna. Ma sattusin ühe enam ja enam paanikasse, terve maailm justkui imendus sinna galeriisse. Ma sulgesin silmad ja...
...ärkasin omaenda hotellitoas, üleni külma higiga kaetuna. Ma tõmbasin endale kiiresti üleriided selga, pakkisin asjad ja tormasin hotellist välja. Peagi olin rongis ja sõitsin koju. Kogu tee koju ma värisesin.
Umbes aasta hiljem istusin ma oma mugavas kodus ja lugesin ajalehte. Ühes kauge maa linnas oli toimunud maavärin. Kõik oli hävinud peale ühe hoone. Keset linna varemeid seisis üks koltunud seintega galerii. Galerii seintele oli üles jäänud vaid üks maal – mullegi tuttav järvelinn. Ja ühtäkki meenusid mulle aastatagused sündmused. Ma värisesin.
Kiiruga ruttasin ma raamatukogusse. Ma uurisin välja kõik mis suutsin selle maali kohta. Seda ei olnud aga paraku palju. Ei maalimisaega, ei autorit. Kirjeldatud oli vaid selle maali mõju inimestele. Enamus vihkasid seda, vähesed nautisid ja pidasid seda väärtuslikuks. Kuid alati oli maal kuskil eksponeeritud olnud.
Mis mind kõige enam aga šokeeris oli aga üks teine maal, mille olemasolust ma teada sain. Sama autori teine maal järvelinnakesest – peale laastavat tulekahju. Idüll oli hävinud, alles vaid tuhk.
Ja nüüd ühtäkki ma mõistsin, mida galeriis öelduga mõeldi. Ma sain aru, mis tunne on elada hirmus, oodates kindlat hävingut, teadmata millal ta saabub. Nii mees galeriist kui ka kõik teise dlinnakodanikud teadsin oma saatusest, kuid ei saanud sinna midagi parata. Nende ebausk oleks võinud neid päästa, kuid lootus hinges, et ebausk jääbki vaid ebausuks ning ei tähenda midagi hoidis neid paigal. Ja maal rippus galeriis vaid meeldetuletuseks ja hoiatuseks. Sest keegi tegelikult ei tahtnud uskuda.
Ja nii, olles täiesti juhuslikult sattunud oma rännakute käigus sinna linna, otsustasin ma kurikuulsa galerii üles otsida, et oma silmaga seda imeteost uurida.
Päev, mil ma retke galeriisse ette võtsin, oli sombune ning jahe. See kõik heitis linnale huvitava varju ning tekitas omalaadse meeleolu – pisut nukra, pisut segadusttekitava, pisut imetleva. Ma lonkisin oma hotellist vanalinna, kus minu ümber olid keskaegsed hooned – lagunenud ja räämas, kuid siiski omamoodi stiilsed, isegi ilusad. Vanalinna tänavad olid tol päeval tühjad ja vaiksed. Vaid mõned üksikud inimesed tulid mulle vastu neil kitsail tänavail. Inimeste nägusid uurides avastasin ma kurbuse ja nukruse, tüdimuse. Tundus nagu kunagi ammu oli linna peale laskunud kõikehõlmav tume vari, millest pääsesid läbi vaid mõned üksikud eksinud päikesekiired.
Nii mõeldes jõudsin ma lõpuks galeriini. Maja, mille esimesel korrusel ta asus oli omapärane. Suur ja lai neljakorruseline kivilahmakas kitsaste akende ning koltunud seintega. Võis arvata, et kunagi oli hoome olnud üleni lumivalge, kuid aeg ja nigel järelvalve olid maja fassaadile oma märgi jätnud. Fassaadi katsid jugendstiilis ornamendid, oli aru saada, et need olid hiljem sinna lisatud, kuna mõjusid üpriski magedalt ning ei kuulunud ühte ülejäänud hoonega. Samas ilma nende kivililledeta oleks ehitis vast välja näinud veelgi nukramana – lihtsalt suure igava kivilahmakana.
Ma astusin suurest tammepuidust uksest sisse ning vaatasin inimtühja galeriid. Ukse avamisel kõlanud kellahelina peale lonkis rahulikult ühest tagaseinas asuvast uksest välja vanemapoolne mees. Ta kõndis rahulikult minu kõrval asuva laua juurde, noogutas mulle möödaminnes, istus lauataha ja hakkas ajalehte lugema.
Galeriisaal oli üpriski suur. Täpselt keset saali laius umbes viiemeetrine vahesein, kus rippus üks väga värviline maal. Saali seintel rippusid hõredalt erinevas suuruses maalid. Peaukse ja vaheseina vahel oli suur terasest installatsioon, mis meenutas mulle pisut teekruusi. Üle kogu saali olid ka erinevas suuruses postamendid skulptuuridega. Galeriisaali väljanägemine ei läinud üldse kokku fassaadi seisukorraga. Sees olid kõik seinad valged, põrand helehall. Iga maali või skulptuuti kohal asetses päevavalgustuslamp, mis heitis mõnusa valgusvihu kunstitöödele. Kõik oli väga maitsekas. Ainus asi, mis mind veidi häiris oli see ilmselgelt võlts puhtus, steriilsus, vaikus.
Ma tegin aeglasel sammul ringi ümber galerii. Teosed seintel olid küll ilusad, kuid mittemidagiütlevad. Viga oli vast minus, kuid neid töid vaadates ei tekkinud mul mittemingeid emotsioone, ei positiivseid, ei negatiivseid. Oli aru saada, et nad olid seal vaid ruumitäiteks ning neil puudus püsiväärtus.
Galerii tuntuima teose jätsin ma meelega viimaseks. Ma ei soovinud, et miski suudaks mind seda silmitsedes häirida. Sellejaoks oli mul vaja enne kõikõike ümbruskonnaga lähemalt tutvuda. Kuigi ma teadsin väga hästi, et maal mida otsin asub otse peaukse vastas vaheseinal, küsisin ma igaksjuhuks galeriitöötajalt järele. Ilma lausumata tõstis ta näpu ja osutas vaheseina poole.
Närvilisel sammul astusin ma oma retke sihtpunkti poole. Juba kaugelt torkasid mulle silma puhtad värvid – punane roheline, sinine, kollane. Olles vaid paari sammu kaugusel maalist ma peatusin ning jäin seda vaatama. Seal oli väga realistlikult kujutatud päikesetõusu ühe kauni järvelinnakese kohal. Järv oli vaikne, peaaegu peegelsile. Sealt võis näha taeva kuma, kergelt hägusena ning moonutatuna, kuid siiski ilusana. Järvevesi oli ise helesinine ning kaldaäärest paistis läbi vee kollane rannaliiv. Ümber järve olid ühtlaselt laotatud ilusad kollased ja punased ja rohelised madalad puumajad. Majadde katused olid tumepunased. Üksikutest korstendest tõusid taevalaotusse suitsusambad. Majade vahel looklesid tumehallid munakiviteed, kuis võiks märgata mõnda üksikut hobukaarikut ning inimest liiklemas. Linna kohal laius helesinkjas taevas, horisont oli kollane – sealt oli alustamas oma päevateed päike. Kõrgel-kõrgel säras ka veel hele kuu.
Ma võin julgelt öelda, et ei ole seniajani näinud teist nii ilusat maali. Kõik oli pea fotorealistlik, kuid siiski omamoodi muinasjutuline. Kunstnik oli suutnud edukalt kujutada samal maalil realistlikku linnamiljööd ning oma mõtteid ja emotsioone, tuju. Ma olen täuesti kindel, et sarnaseid töid on maailmas palju, kuid just sellel maalil oli mingi võlu, mingi eripära.
Ma vaatasin maali pikalt, ma imetlesin seda. Vahepeal oli minu kõrvale seisma jäänud üks umbes kolmekümneaastane sassis juustega ning prillidega mantlis mees, näol juba tänavatelt tuttav ilme. Täesti mõtlemata laususin ma talle: „Ilus, kas pole?“ Vastuseks sain ma vaid vaikse nukra ohke järel: „Jah, eks ta ole. Kui vaid ka minu siin oleks selline. Siis ma vast isegi suudaksin seda uskuda.“ Ja siis, järsku, ma alles teadvustasin endale mida olin öelnud ning kus ma seda öelnud olin. Ma tundsin häbi. Vaikselt ja pea allapoole suunatuna pöörasin ma pilgu oma kõrvalseisja poole. „Ei ole vaja vabandada,“ ennetas ta mind „me oleme siin sellega harjunud.
Ta pööras ringi ning jalutas galeriist välja, lahkudes viisakalt head päeva soovides. Ma pobisesin talle midagi vastu, kuid ei usu, et ta seda tegelikult ka kuulis. Mul oli ikka veel piinlik. Vaatasin korra veel enne lahkumist maali, kuid seal ei olnud midagi muutunud – ikka seesama kaunis idülliline linnavaade. Vaikselt lahkusin ma galeriist ning kõndisin otsemaid hotelli. Õhtu oli saabumas. Terve ülejäänud õhtupooliku ma mõtlesin maalile ning selle linna peale, kus peatusin. Ma ei suutnud leida seost maali, linna, inimeste ning nende viha vahel. Ma olin mures ja segaudses. Kuid kõige enam siiski nukker.
Ma uinusin rahutult ja ärkasin šokiga. Inimese pähe, kuhu harva ronivad unenäod, oli just pugenud õudukas.
Ühel hetkel ma lihtsalt otsustasin minna linna jalutama. Ma tõusin voodist üles ja läksin pidzaamaväel vanalinna kondama. Tönavad olid aga rahvast täis. Kuid nag kõik olid kaamed, surnud. Tänavatel valitses haudvaikus. Inimkogud liuglesid hääletult üle munakivide. Ühel hetkel aga see kõik ootamatult muutus – linn mmoondus maalilt tuttavaks järvelinnaks. Seal, kus ideepoolest asus minu hotell, oli sadamakai. Kaugemal veel peegeldas aga järvepind päikesetõusu. Magus värskelt kõpsetatud pagaritoodete lõhn tungis mu ninna. Ma kuulsin enda ümber inimeste meeldivaid hääli ja rõõmsaid hõikeid. Ma olin osake idüllist.
Kuid vaid hetk hiljem kõik muutus taas – ma olin keset surnud inimesi surnud linnas. Ma ehmusin ja hakkasin mööda tänavaid sihitult jooksma – edasi, tagasi. Iga neetud tänava otsas oli koltunud fassaadiga galerii, iga surnu silmis nägin ma idüllilist järvelinna. Ma sattusin ühe enam ja enam paanikasse, terve maailm justkui imendus sinna galeriisse. Ma sulgesin silmad ja...
...ärkasin omaenda hotellitoas, üleni külma higiga kaetuna. Ma tõmbasin endale kiiresti üleriided selga, pakkisin asjad ja tormasin hotellist välja. Peagi olin rongis ja sõitsin koju. Kogu tee koju ma värisesin.
Umbes aasta hiljem istusin ma oma mugavas kodus ja lugesin ajalehte. Ühes kauge maa linnas oli toimunud maavärin. Kõik oli hävinud peale ühe hoone. Keset linna varemeid seisis üks koltunud seintega galerii. Galerii seintele oli üles jäänud vaid üks maal – mullegi tuttav järvelinn. Ja ühtäkki meenusid mulle aastatagused sündmused. Ma värisesin.
Kiiruga ruttasin ma raamatukogusse. Ma uurisin välja kõik mis suutsin selle maali kohta. Seda ei olnud aga paraku palju. Ei maalimisaega, ei autorit. Kirjeldatud oli vaid selle maali mõju inimestele. Enamus vihkasid seda, vähesed nautisid ja pidasid seda väärtuslikuks. Kuid alati oli maal kuskil eksponeeritud olnud.
Mis mind kõige enam aga šokeeris oli aga üks teine maal, mille olemasolust ma teada sain. Sama autori teine maal järvelinnakesest – peale laastavat tulekahju. Idüll oli hävinud, alles vaid tuhk.
Ja nüüd ühtäkki ma mõistsin, mida galeriis öelduga mõeldi. Ma sain aru, mis tunne on elada hirmus, oodates kindlat hävingut, teadmata millal ta saabub. Nii mees galeriist kui ka kõik teise dlinnakodanikud teadsin oma saatusest, kuid ei saanud sinna midagi parata. Nende ebausk oleks võinud neid päästa, kuid lootus hinges, et ebausk jääbki vaid ebausuks ning ei tähenda midagi hoidis neid paigal. Ja maal rippus galeriis vaid meeldetuletuseks ja hoiatuseks. Sest keegi tegelikult ei tahtnud uskuda.
