Jutuke
Postitatud: 19:02 10. Aug 2004Jutuke. 
Lähemal tegelikult mõtete jadale. Sisaldab kristlikke alatoone. Kriitika ja muud ütlemised võtan rõõmuga vastu. 
------------------
Ma ütlesin sulle, et ma ei taha surra, aga sa ei kuulanud. Jätsid mind üksi minu hirmu ja piinadega pimedasse. Sinna, kus kõik mu ümber suri ja mädanes ning maod pidasid pidu. Ma olin nii hirmul, et mõtlesin juba hulluks minemisest. Ma ei tahtnud lõpetada nagu nemad. Iga kord, kui keegi hüüdis, viidi ta minema. Teised ei näinud teda enam kunagi.
Õppisin kiiresti ja olin tasa, nurgas kokkukägardatuna ja mõtlesin sinule. Sinu pärast ma siin olin.
Sul oli raske teda tappa, nii raske, et pidin seda ise tegema, kiskuma relva su käest ja päästikule vajutama. Sa teadsid, et ma ei tohi tappa, sest siis olen ma rüvetatud.
Sa pidid mind kaitsma. Kuid sa ei teinud seda. Tänu sinule olin ma siin vangis, usside sisin mu ümber.
Ma ootan surma, isegi siis kui see midagi ei muuda. Neetud olen ma ikkagi. Sina koos minuga, kuna kukkusid läbi. Sa olid minu kaitsja, valvaja ja hoidja, kuid lõid juba alguses kartma.
Sa pidid olema julgeim nende seast. Ei, ma ei taha näha sinu kaaslasi. Pole tähtis. Miski pole enam tähtis. Ma suren varsti js koos minuga sureb see maaailm.
Surma leegionid marsivad ja nende ees langeb kõik.
Nälg tapab oma rottidega vilja.
Sõda loob vihkamise inimeste vahel.
Katk laotab oma roiskunud tiivade üle külade.
Nad töötavad koos, et tuua andamit viimasele ratsanikule-Paabeli hoorale, kelle teravad küüned haaravad ohvrite liha ja rebivad seda, et rõõmustada Põrgudeemonit. Rüvetuse pitser otsaees, naerab hoor kõlava häälega ja viskub metsalise käte vahele.
Nad valitsevad surnud maa üle, mille päästja lebab hävituse ahelatega köidetult vangikongis ja kelle valge hobune on sigitanud koleda metsalise, kelle toiduks on sõdurite liha.
Saatana vähemad teenrid piinavad vastuhakkajaid ja laipade arv suureneb üha, iga surm toob kohtupäeva lähemale.
Hoora lõikav naer kostub igasse mu painajasse ja saatana nägu painab mind, kui magan. Tore, et kaasa tuled. Teise hukutamise eest põled sa põrgus, kuigi see on tulnud juba maa peale.
Kõik hinged lähevad sügavikku, jumal on neist lahti öelnud ja nad ära saatnud.
Kõik on neetud, täna ennast. Ainult ennast.
Ma tean kus sa oled, vangistus on kasvatanud minu nägemist. Tean, et piinled pidevalt. Sind otsitakse, sind tahetaksa maksma panna selle saatusliku vea eest. Selle kuritöö eest, mis sa sooritasid mõtlematult.
Kestaks maailm edasi, murraksin end välja ja tuleksin sulle järele. Kannaksin su minema ja viiksin su hoora ette. Minu osa oleks vaatamine, kui hoor viib su oma voodisse ja sa piinled. See kestaks kuni päike meid kõiki neelab.
Jumala kindlus on suletud, ära koputa väravatele, need ei avane. Looja on hüljanud oma loomingu, oma kätetöö, mille sisse istutas ta aegade algusest peale idanenud kurjuse seemne. Looja laseb meil kõigil surra, Käsi on meile kriipsu peale tõmmanud, looja vajutanud meie otsaesistele hoora pitseri.
Käsi tähendab üles, kõik mis juhtunud on, juhtub ja juhtuma saab. Käsi tähendab üles palju, paljude veel ärkamata ja puhaste maailmade hävinemise. Saatan tõuseb käsikäes oma hooraga ja hävitab jälle.
Ratsanikud oma deemonite kappavad edasi, tuues turma.
Hoor naerab ja mina naeran, rikutud kristus saatana haardes. Ma vaatan ussile ainiti otsa. Tal on kuldsed silmad, kurjad ja sügavad.
Madu viskub mu rinnale ja mürk leiab tee mu soontesse, voolates nagu veri, kuni ma nutan nii punast kui rohelist.
Ma suren teist korda, seal roiskunud liha sees, särav lint mu rinnal.
Käsi kirjutab edasi ja mitte keegi ei pääse.
Lähemal tegelikult mõtete jadale. Sisaldab kristlikke alatoone. Kriitika ja muud ütlemised võtan rõõmuga vastu.
------------------
Ma ütlesin sulle, et ma ei taha surra, aga sa ei kuulanud. Jätsid mind üksi minu hirmu ja piinadega pimedasse. Sinna, kus kõik mu ümber suri ja mädanes ning maod pidasid pidu. Ma olin nii hirmul, et mõtlesin juba hulluks minemisest. Ma ei tahtnud lõpetada nagu nemad. Iga kord, kui keegi hüüdis, viidi ta minema. Teised ei näinud teda enam kunagi.
Õppisin kiiresti ja olin tasa, nurgas kokkukägardatuna ja mõtlesin sinule. Sinu pärast ma siin olin.
Sul oli raske teda tappa, nii raske, et pidin seda ise tegema, kiskuma relva su käest ja päästikule vajutama. Sa teadsid, et ma ei tohi tappa, sest siis olen ma rüvetatud.
Sa pidid mind kaitsma. Kuid sa ei teinud seda. Tänu sinule olin ma siin vangis, usside sisin mu ümber.
Ma ootan surma, isegi siis kui see midagi ei muuda. Neetud olen ma ikkagi. Sina koos minuga, kuna kukkusid läbi. Sa olid minu kaitsja, valvaja ja hoidja, kuid lõid juba alguses kartma.
Sa pidid olema julgeim nende seast. Ei, ma ei taha näha sinu kaaslasi. Pole tähtis. Miski pole enam tähtis. Ma suren varsti js koos minuga sureb see maaailm.
Surma leegionid marsivad ja nende ees langeb kõik.
Nälg tapab oma rottidega vilja.
Sõda loob vihkamise inimeste vahel.
Katk laotab oma roiskunud tiivade üle külade.
Nad töötavad koos, et tuua andamit viimasele ratsanikule-Paabeli hoorale, kelle teravad küüned haaravad ohvrite liha ja rebivad seda, et rõõmustada Põrgudeemonit. Rüvetuse pitser otsaees, naerab hoor kõlava häälega ja viskub metsalise käte vahele.
Nad valitsevad surnud maa üle, mille päästja lebab hävituse ahelatega köidetult vangikongis ja kelle valge hobune on sigitanud koleda metsalise, kelle toiduks on sõdurite liha.
Saatana vähemad teenrid piinavad vastuhakkajaid ja laipade arv suureneb üha, iga surm toob kohtupäeva lähemale.
Hoora lõikav naer kostub igasse mu painajasse ja saatana nägu painab mind, kui magan. Tore, et kaasa tuled. Teise hukutamise eest põled sa põrgus, kuigi see on tulnud juba maa peale.
Kõik hinged lähevad sügavikku, jumal on neist lahti öelnud ja nad ära saatnud.
Kõik on neetud, täna ennast. Ainult ennast.
Ma tean kus sa oled, vangistus on kasvatanud minu nägemist. Tean, et piinled pidevalt. Sind otsitakse, sind tahetaksa maksma panna selle saatusliku vea eest. Selle kuritöö eest, mis sa sooritasid mõtlematult.
Kestaks maailm edasi, murraksin end välja ja tuleksin sulle järele. Kannaksin su minema ja viiksin su hoora ette. Minu osa oleks vaatamine, kui hoor viib su oma voodisse ja sa piinled. See kestaks kuni päike meid kõiki neelab.
Jumala kindlus on suletud, ära koputa väravatele, need ei avane. Looja on hüljanud oma loomingu, oma kätetöö, mille sisse istutas ta aegade algusest peale idanenud kurjuse seemne. Looja laseb meil kõigil surra, Käsi on meile kriipsu peale tõmmanud, looja vajutanud meie otsaesistele hoora pitseri.
Käsi tähendab üles, kõik mis juhtunud on, juhtub ja juhtuma saab. Käsi tähendab üles palju, paljude veel ärkamata ja puhaste maailmade hävinemise. Saatan tõuseb käsikäes oma hooraga ja hävitab jälle.
Ratsanikud oma deemonite kappavad edasi, tuues turma.
Hoor naerab ja mina naeran, rikutud kristus saatana haardes. Ma vaatan ussile ainiti otsa. Tal on kuldsed silmad, kurjad ja sügavad.
Madu viskub mu rinnale ja mürk leiab tee mu soontesse, voolates nagu veri, kuni ma nutan nii punast kui rohelist.
Ma suren teist korda, seal roiskunud liha sees, särav lint mu rinnal.
Käsi kirjutab edasi ja mitte keegi ei pääse.