Midagi kahtlast

[marit]

LÕPMATUS


Päikesekiired langevad viimaseid minuteid vanale kivisillale keset metsa. Kvartsikillud helklevad meeleheitlikult hääbuvas kuldses valguses, nagu oleks see nende viimane päikeseloojang. Jõgi on kuivanud. Kolletav rohi sahiseb tuules. Päike vajub aina madalamale. Peagi tuleb öö, kelle ees ei leia halastust keegi. Istun kivil ning ootan.

Ja ta ilmub koos viimase valguskiirega minu kõrvale, toetub oma sauale ning vaatab mind mõtlikult. Nüüd on hämar. Ma sooviksin midagi küsida, kuid ei julge seda hetke purustada.

Ta istub mu kõrvale. Valge habe helendab maad võtvas pimeduses. Pahklikud käed hoiavad saua, aastatest puretud nägu jälgib mind.

“Sa ju tead, miks ma tulin,” ütleb ta terve igaviku hiljem. Noogutan. “Kuid mida sa minult ootad?” tahab ta teada. Olles plaaninud midagi öelda, vakatan. See on küsimus, millele ma hetkega vastust leida ei suuda. Lõpuks võtan end kokku ja sosistan pimedusele enda kõrval: “Need on mu viimased hetked. Miks ei võiks ma oma soove vähegi mõista? Teada, mida ometi tahan?” Ta vaikib. Ka mina teen seda. Ning metsas ei kostu ühtegi häält – Aeg oleks kuis peatunud, takerdunud õhus võbelevate võltside sõnade taha, mille lausumise hetkel oleksin võinud vanduda, et need on puhas tõde. Kuidas ma soovin, et elaksin siiani pimeduses, unistustes. Igavikuni. Lõpuni. Olen maailma jaoks Tundmatu, kuna tema piirid mind enam kammitseda ei suuda.
“Tõesti, sa oled teiste jaoks kadunud,” lausub ta, lugedes mu mõtteid. „Kuid kas polnud see su enda soov? Miks üritad Aega tagasi keerata? Kas igatsed tagasi pimedat teadmatust maisete võlude rüpes?”

Aga miks ka mitte, küsin endalt mõttes. “Kahetsus,” ütlen mehele, “tulvab minust üle igal hetkel, kui näen elu, mis maailmas pulbitseb. Miks loobusin sellest üldse? Enam ei oska ma vastata.” Ohkan. See ohe jääb maailmale kaugemaks kui tuul ja lumi, mis valitsevad paiku, kuhu kellegi jalg iial astunud pole. Ta tõuseb mu kõrvalt. Tähed kahvatuvad. Kuidas küll Aeg nii kiirelt on lennanud?

“Sa lahkud,” ütlen ma. See pole küsimus. Ta noogutab. “Ma luban sulle midagi,” ütleb ta. “Koos viimaste päikesekiirtega lahkud sa siit, et alles Aegade Lõpus tagasi pöörduda. Sest siis oled sa tõeliselt valmis kõndimaks siinsetel radadel hoolimata Aja kulust.” Kohkun. “Kuid seda Aega, mida mulle annad, on enam kui lubatud!” “Tõsi,” lausub ta pikkamisi. “Ehk kunagi mõistad sa, et armastus mida pakkunud olen, pole sulle nii võõras olnud, kui oled arvanud. Ehk kunagi mõistad mu tõelist kuju ning meenutad, kui see seda väärt.”

Vaatan teda ainiti ning näen mehe tegelikku olemust, tema hinge, mõtteid. Pisar langeb mu põsele ning vajub mööda seda pikkamisi alla, vastuolus Ajaga, mis mulle antud. Põlvitan tema ette ning haaran ta karedad käed, mida Saatus oma soovide kohaselt vorminud on. Aeg möödub ning mees seisab ikka seal, mina tema jalge ees. “Andesta mulle,“ sosistan kurbusest kokkutõmbuva südamega ning hoian tagasi pisaraid, mis Aega lihtsalt raiskaksid. “Mul pole põhjust seda mitte teha,” vastab ta kurval häälel. “Sa loomulikult mõistad, et sul tuleb kasutada võimalust, mille olen sulle andnud.” Noogutan. “Kas jääd veel minuga,” küsin. “Kuni lõpuni,” vastab ta. Ning istub mu kõrvale.

Päike tõuseb ning valab ümbruse üle oma kuldse valgusega. Minu oma paradiis, mõtlen. Miks üldse tahtsingi siit lahkuda? Aeg möödub. Liiga kiirelt. Ka vaikides. Talletan iga momenti oma mällu ning kurbus mu sisemuses nöörib mu kõri. Ma ei suudakski midagi öelda. Juba on pool päikesest puulatvade taga. Tõuseme koos. “Kas hetk on käes?” küsin. “Peagi,” vastab ta. Nii me seisame, kõrvuti, oodates kurbusega loojangut. Ja lahkumist.

Viimased päikesekiired valgustavad kivisilda, millele nüüd jõudnud oleme. Astun silla äärele ning vaatan alla. Ta seisab seal, üks käsi toetumas kepile. Vaatan maailma, millest lahkumisest olen unistanud ning vaikin. Päike loojub ning tunnen, kuidas tõusen lendu, kaugenen koos tuulega kohast, mida jõudsin nõnda kiirelt armastama hakata. Mees seisab sillal ning vaatab mulle järele. Aeg on minu jaoks peatunud ning ei liigu edasi enne Lõppu, mil naasen siia, lumiste mägede taha. Kuid enam ei oota ma Surma.

[Tähepuu]

Ning metsas ei kostu ühtegi häält – Aeg oleks kuis peatunud, takerdunud õhus võbelevate võltside sõnade taha, mille lausumise hetkel oleksin võinud vanduda, et need on puhas tõde. Kuidas ma soovin, et elaksin siiani pimeduses, unistustes. Igavikuni. Lõpuni. Olen maailma jaoks Tundmatu, kuna tema piirid mind enam kammitseda ei suuda.


Tõin siin välja koha, mis meeldis kõige enam.

Iseenesest tundub lugu tuttav. Justkui kusagilt juba loetud ja kogetud -
see situatsioon, tegelased, taust...

Sama väga lähedane ja lihtne.

ühesõnaga tahan öelda, et meeldis.

[marit]

ma tänan. Võib-olla jäi asi natuke segaseks, ikkagi varahommikul kirjutatud, mõte ei tööta niivõrd intensiivselt - samas on võimalik avastada endas uusi stiile, mida eelnev oligi. Vähemalt minu arvates. Alljärgnev on midagi, mille kirjutamist alustasin mingil hetkel kevadel. Täna lisasin suurema osa.



OOTUS


Meri mäsleb tormi käes. Tundub, nagu sooviks ta end iga hetk oma sängist üles kiskuda ning minu poole tormata, mind taga ajada. Tumedad vallid paiskuvad purustava jõuga vastu rannakaljusid ning murduvad. Ma jõllitan nende aukartustäratavalt kõrgete müüride pealt alla, sünkjatesse vetesügavustesse ning tunnen tuult endani kandvat miljoneid veepritsmeid. Taevalaotuse värvid vahelduvad peadpööritava kiirusega hallikast tumesiniseni ning nii päikest kui kuud pole näha. Mul pole ajast aimu. Kuid ma ei hoolikski. Ometi on veel valge, liiga valge.

Ja ma ootan, kuni ümbrus hakkab mattuma kohutavasse pimedusse, haaran tõrviku ning süütan selle. Minu tahe hoiab seda kustumast raevukalt piitsutavate tuulehoogude käes. Tõstan nõrgalt kumava kivi, mida olen kogu aja vältel käes pigistanud, kartes seda kaotada, pea kohale ning karjun midagi tormimühasse. Mu sõnad mattuvad sellesse. Ning äkki - niisama äkki, kui süttis tõrvik - süttib ka kivi minu peos, lööb lõõmama kõige heledamas valguses, nagu märguandeks tundmatusele. Kuid mu tahe hakkab nõrgenema ning mu käsi väriseb tundmatu jõu survel. Mu meeleheitlik karjatus, millega püüan mõtetest eemal hoida hukutavaid endeid ning neetute mälestusi, sureb halvaendelise tormi kohinasse. Samas tunnen oma keha lõtvuvat talumatu pinge käes ning vajun põlvili, tänan jumalaid. Kõik on läbi. Suunan pilgu kaugustesse ning hooman koitu, mis peagi lähenemas.

Meri ei mäsle enam nii tugevalt, tõuseb nõiduslik udu. Koos verena punava koiduga näen kaugustes läbi udu laiu purjeid, mis seavad oma kurssi - minu poole. Ootan vaikides, kuigi sooviksin karjuda valu tõttu, mis mind taas haarab. Pean sisemist heitlust oma mõistuse ning südamega - viimane jääb peale. Ootan veel.

Taevas selgineb heleda hommikupäikese käes. Pean seda heaks endeks, seistes ikka veel kaljurünkal. Oodates laeva. Ta on lähemale jõudnud, pingutan silmi, et näha täpsemat kujutist. Purjed on mustad. Mu südamele langeb koorem, see pole enam kerge. Mind haarab enda rüppe kohutav eelaimdus ning ma tunnen hirmu. Kivi mu peos särab sinakalt nagu mere lõpmatud sügavused. Kurbus rebestab mu hinge ning tuul kuivatab kiirelt pisarad, mis langevad. Astun kalju äärele. Võttis meri sinu, võtab ka minu.

[Taliesin]

[spree]

[Tamerlan]

[Die]

[Tamerlan]

[Die]

Mnjah, ise tahaks ka teada, vähemalt kuidagi järeldada, aimata, mis on tinginud sellise situatsiooni, ning mõista vähemalt veerandit kõikidest viidetest. Et selguks miskigi taustalugu. Ilma selleta kipub lugeja üpris kõhklevale seisukohale jääma. Et ei oskagi nagu midagi arvata, sest ei ole väga midagi, millest arvata.

Salapära ja lühike vorm on head ja toredad - teatud koguses. Liigne äranämmutamine on kahjulik, aga sellest hullem on ehk lood stiilis 'mina tean, millest räägin (sest minu peas on märksa pikem lugu), aga hoidku selle eest, et lugeja teada peaks saama'.

Minu 2 tugrikut.

[Tamerlan]