Dragon.ee foorum

See on Pisikese Punase Draakoni luuletus,mis mulle koledasti meeldib:

Omaenese verega kirjutan sulle
Viimase kirja ja ümbriku sulen.
Võib-olla sa kunagi andestad mulle?
Kui läbi manalajõe ma kord tulen?

Andestad selle, et tapsin su mõrsja
Ja maani põletasin su koja.
Oi, kuidas küll karjus su mõrsja,
Kui viisin kaasa ta väikese poja.

See poeg polnud ju iialgi sinu olnud
Ja naine algusest peale vääritu.
Puhas õnn oli see, et sind kohal ei olnud.
Sa ei näinud mind, verega määritut.

Andesta mulle ja ehk saad siis isegi andeks,
Et murdsid me vannet, trampisid mutta.
Tavaliselt neid asju ei antagi andeks.
Õnnelik ole. Ja lase mul nutta.

Mäletan selgelt kõiki su sõnu sel õhtul,
Kõiki hääli me ümber ja värve.
Selle noa löön ma rõõmuga kinni su kõhtu
Ja enese uputan järve.

Tume vesi loksub mu jalge all purdel.
Astun sammu ja äkki kadunud on pind.
Sa kosisid hoora me vannet murdes
Ja mina lihtsalt takistasin sind

Olen üldiselt kidur kiitma, ent mulle see luulutus täitsa istus. Mina ise ei ole eriti luulespetsialist, kuid sellised destruktiivsed ideed annavad allesjäävale elule parema maigu ning õhutavad kõiki väärikaid inimesi veritasu taga ajama. Kasvatuslik osa selles luuletuses on täiesti olemas, tehes selgeks, et igal teol on tagajärg. Ise soovitaksin muuta üht rida ses luuletuses:

Kui viisin kaasa ta väikese poja

asemel

Kui viskasin tulle ta väikese poja

Nii on ehk süngem ja loogilisem-- kuhu see poeg ikka kaasa viidi, Suvorovi kooli või?